Zimbabwe riigipöördega seoses räägitakse üha enam võimalikust Hiina mõjutustegevusest selles riigis.
Üldse on Aafrika manner täis Hiina RV jalajälgi. Hiinlastel on seal suured äriprojektid, mille algatamisel ei tunta huvi selliste pisiasjade vastu nagu inimõigused või demokraatlikud vabadused ühes või teises riigis. Erinevalt Läänest, kes on neis küsimustes õige tundlik.
Kui Euroopa Liit pani 2002. aastal Zimbabwele sanktsioonid peale (põhjuseks valimispettus ja inimõiguste rikkumine), siis vastas diktaator Robert Mugabe uue välispoliitilise orientatsiooni väljakuulutamisega – „Look east“ –, mille manifestatsiooniks oli 2007. aastal peetud kõne pealinna Harare suurimal staadionil (ehitatud Hiina abi ja rahaga), kus Mugabe teatas, et Zimbabwe on pööranud näo itta, kust tõuseb päike, ning pööranud selja läänele, kus päike loojub.
Tegelikult polnud Hiina orientatsioon nii väga uudsus, sest eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, kui Mugabe ja tema seltsimehed võitlesid, relv käes, tollase Lõuna-Rodeesia valgete valitsuse vastu, said nad Pekingist toetust.
Mugabet ongi peetud sel põhjusel mauistiks.
Aga tema valitsusel on olnud tihe suhe ka Põhja-Koreaga. Veel eelmise aasta suvel saatis Mugabe lillekorvi Pyongyangi, et see asetataks Kimide valitsejasuguvõsa kahe surnud liikme mälestusmärgi jalamile.
Mugabe, kes sai 1980. aastal Zimbabwe peaministriks (riigi nimetuse muutmine tähistas valgete ülemvõimu lõppu, sest nimi Lõuna-Rodeesia oli tuletatud 19. sajandi Briti imperialisti Cecil Rhodese nimest), läks kohe riiklikule visiidile Põhja-Koreasse. Ta olevat sealt naasnud teistsuguse mehena.
Võib-olla sai ta selles väga karmis diktatuuririigis õpetust, kuidas põlistada oma võimu.
Fakt on see, et Mugabe sõlmis tol ajal võimul olnud keskmise Kimiga lepingu, mille alusel saabus järgmisel aastal Zimbabwesse 106 Põhja-Korea sõjaväeinstruktorit, kes hakkasid välja õpetama ühte erilist väeosa.
„Viies brigaad“, nagu see on ajalukku läinud, saatis 1983. aastal Lääne-Zimbabwes korda massimõrvasid, mida on isegi nimetatud „etniliseks puhastuseks“. Nagu Aafrikas kombeks, nende hõimude vastu, kes polnud n-ö riigirahvuseks ehk siis presidendi „rahvas“.
Ning jällegi – selline eri hõimude ja eri välismaise toetajaskonnaga grupeeringute omavaheline võitlus toimus juba 70ndatel.
See on tüüpiline Aafrika (või ka Ida-Euroopa) nähtus, kus valgete rassistide (või saksa natside) vastu võitlevad jõud kargavad igal võimalikul juhul ka teineteisele kõrri, valmistudes aegadeks, kui vanad isandad on lahkunud ning võitjad peavad otsustama, kellest saab uus isand.
Tulles Hiina võimaliku niiditõmbamise juurde tagasi, siis pööratakse tähelepanu kahele faktile: esiteks külastas Zimbabwe relvajõudude šeff kindral Chiwenga vahetult enne riigipööret Pekingit, mistõttu oletatakse, et ta käis seal oma tegevust kooskõlastamas. Teiseks aga juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi Mugabe käis Pekingis 2015. aastal ja Hiina RV juht Xi Jinping külastas 2017. aasta jaanuaris Hararet ning mõlemal korral räägiti suure sõpruse sõnu, anti Pekingist diplomaatiliste kanalite kaudu teada, et Zimbabwe ei saa enam mingeid krediite – nii kaua kuni ta pole oma majandust korda teinud.
Hiinlased on sellesse riiki märkimisväärselt investeerinud, neil on, mida kaotada.
Asja teeb huvitavaks see, et kui Zimbabwe riigipöörde taga on tõesti Pekingi niiditõmbajad (mida on väga raske tõestada), siis tähendaks see, et Rahva-Hiina on üle võtnud needsamad meetodid, mida rakendasid nn Kolmandas Maailmas eelmisel sajandil nii ameeriklased kui britid, kes korraldasid riigipöördeid Iraanist Kesk-Ameerikani eesmärgiga panna võimule sobivaid poliitilisi jõudusid.
Hiina rahaga (46 miljonit dollarit) on Hararesse ehitatud uus parlamendihoone. On loogiline, et Hiinal võiks olla huvi ka n-ö paigutada oma inimesed sellesse hoonesse. Miks?
Zimbabwe on üks paremaid põllumajanduslikke piirkondi Aafrikas, lisaks leidub seal maavarasid. Kuld, plaatina, nikkel, kroom on traditsiooniline nimekiri, ent võib-olla olulisemgi veel on see, et Zimbabwe on suuruselt maailma viies liitiumitootja. Liitiumita ei saa teha arvutite ja mobiiltelefonide akusid. Selle metallita ei saa teha elektriautosid. Nõudlus liitiumi järele kasvab, kes saab leiukohtadele varakult küüned taha, on 21. sajandi uute tehnoloogiate võidujooksus paremusseisundis.
Ent pole põhjust mööda vaadata ka Zimbabwe põlisest trumbist – põllumajandusest. Valgete ülevõimu päevil oli see riik tuntud kui Aafrika viljakamber.
Lõuna-Rodeesia valge elanikkond on teema omaette. Nõukogude aega mäletavate inimeste mällu peaks kerkima automaatselt huumori- ja satiiriajakirjast Pikker karikatuurid, mis kujutavad peaministrit Ian Smithi – seljas valge kolonisti tüüpilised rõivad, nagu troopikakiiver ja põlvpüksid – piinamas ja vaevamas mustanahalist elanikkonda. Lõuna-Rodeesia neegripiinajaid kujutati tavaliselt paarisrakendis Lõuna-Aafrika Vabariigi ametivendadega apartheidikorra ülesehitamisel.
Vanad karikatuurid on selles mõttes korrektsed, et Lõuna-Rodeesia ühiskond meenutas tõepoolest muistset Spartat. Valgeid polnud seal ka hiilgeaegadel rohkem kui 5–7 protsenti elanikkonnast. Neist omakorda vaid 8 protsenti oli hõivatud põllumajanduses. Käputäie valgete farmerite käes oli eri andmetel 30 kuni 70 protsenti põllumaast (vahe tuleb statistikasse ilmselt sellest, kas jutt on ülesharitud maast või potentsiaalsest maast.) Valgete vähemus suutis komplekteerida ka ülimalt teovõimelised relvajõud, kes hoidsid kahe aastakümne kestel vaos mustanahaliste partisaniarmeed, tungides vajaduse korral sügavale naaberriikide territooriumile, et lüüa vastast tema tagalabaasides.
Selle uue „Sparta“ aluseks oli põllumajanduslik suuromand. Valge perekonna käes oleva farmi pindala võis olla sadu ruutkilomeetreid. Oma kooli, oma sotsiaalsüsteemiga. Valge põlluharija oli multimiljonär. Valgete käes olnud põllumajandus andis riigile põhilise sissetuleku, see andis riigile nii palju eksporditulu, et valgete ülemvõimu kukutamise järel tegi Mugabe endiste isandatega diili, millega tagati neile harjunud tegevusala ja elustiil, eeldusel, et valged hoiduvad poliitikasse sekkumast.
Ent maa jaotus oli ikkagi nii karjuvalt ebaõiglaselt reguleeritud, et see küsimus oli Zimbabwe ühiskonnas nagu püssirohutünn. Arusaadav, et mustanahalised küsisid üha pinevamalt, miks elavad valged nii hästi ja kes siis ikkagi on valgete kolonisaatorite võimu kukutamise järel tõeline võitja.
Mugabe andis 1999. aastal ootustele ja survele järele ning algatas maareformi programmi, mille alusel hakati valgete farme mustanahalistele üle andma. Kohati toimus see spontaanselt, n-ö rahva viha väljendusena (mõelge 1905. aasta mõisapõletamisele Eestis), kusjuures silma paistis sellesama kurikuulsa „viienda brigaadi“ kunagine juht Perence Shiri, hüüdnimega Must Jeesus, kes viis partisanisõja veteranid valgete valdusi rüüstama ja vägivaldselt üle võtma.
Tagajärjeks oli Aafrika efektiivseima põllumajanduse häving, mis viis langusesse ka kogu ülejäänud majanduse. Zimbabwe valuuta väärtusetustumine oli vapustav, suurim trükitud kupüüri väärtus oli 100 miljardit Zimbabwe dollarit. Valitsusel ei jäänud lõpuks muud üle, kui asendada rahvuslik (eba)vääring Ameerika dollaritega.
Riigi majanduslikku viletsust näitab ka see, et töötuse määr on 90 protsenti. Riigist põgenesid mitte ainult valged, vaid ka mustanahalised, põgenikke loetakse miljonitega, kusjuures neegritele on põhiliseks sihtpunktiks naabruses asuv Lõuna-Aafrika Vabariik (Suurbritannias on zimbabvelastest põgenikke 400 000).
Huvitaval kombel valitses riigis veel kolm nädalat tagasi rahu. 93aastane Mugabe tukkus valitsuse istungitel, kui suu lahti tegi, siis rääkis nagu hilis-nõukogude Brežnev, ja kõik arvasid, et nii see jääbki kuni patriarhi loomuliku surmani.
Ja siis korraga saabus muutus.
Sõjaväe kannatus lõppes ilmselt alles siis, kui selgus, et patriarh pole oma ajal asjata käinud Põhja-Koreas ning olles seal mõndagi õppinud, kavatseb võimu üle anda oma naisele, Grace Mugabele, kes on temast 40 aastat noorem, ja sealt edasi võib-olla kellelegi oma poegadest.
Grace on omaette nähtus. Kunagi oli ta rahva hulgas populaarne, ent tema suureks puuduseks on priiskav elustiil, mille väljenduseks on suurejoonelised šoppamised alul Pariisis ja siis – pärast ELi sanktsioonide jõustumist – Hongkongis. Riigi esimene leedi sai hüüdnimeks Gucci Grace, mis on ühes vaeses Aafrika riigis samahästi kui kohtuotsus.
Võib-olla tõesti saadeti Pekingist signaal, et aitab naljast, ning see saigi Zimbabwe sõjaväelastele tegutsemisjuhendiks.
CCCP-i unustab ta muidugi sujuvalt ära.