Re: KAV
Postitatud: 31 Jaan, 2014 23:22
Esimese järjekorra maiuspalad olid maad, kus juba oli suur ja suht jõukas elanikkond.
Indiast oli ülalpool juba juttu, aga magusaim pala oli kindlasti 19.sajandi Hiina. Seal pidasid britid kaks oopiumisõda maha (teise neist prantslastega kahasse), ikka selleks, et oopiumi turule viia- ja mitte selleks, et miskit maavara välja vedada. Ning Venemaa ja Jaapan läksid 1904ndal karvupidi kokku Ida-Hiina raudtee pärast, mida ehitati kah kaupade turuleviimiseks.
Kujukas näide on Jaapan enne 1868.a. Meiji revolutsiooni. Seepärast kujukas, et illustreerib universaalset tõde- tööstusajastul tuleb kuld inimeste taskutest, mitte niivõrd maapõuest. Jaapanis oli kulla ja hõbeda vahetuskurss teine kui läänemaailmas- hõbe oli suht kallis ja kuld suht odav. Loogiline, et kuld hakkas Jaapanist välja voolama, kui kommodoor Perry oli suurtükkidega ähvardades kolm Jaapani sadamat avanud. Esialgu voolas see kuld peamiselt ameeriklaste taskutesse, kuid USA kodusõja ajal üritasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Holland jänkidelt tulusat japsidekoorimist üle võtta, kah sealjuures sõjalaevastiku suurtükke kasutades. Nii aga tekitati Jaapanisse revolutsiooniline situatsioon- kui riigis rahandus ei toimi enam, siis tõesti ülemklassid ei suuda ja alamklassid ei taha. Ja pärast revolutsiooni sai hoopis Jaapanist endast koloniaalriik.
Teise järjekorra maiuspalad olid maad, kus oli perspektiiv luua suur ja suht jõukas elanikkond sinna ettevõtlikke rasse ümber asustades. Egas ilmaaegu polnud Pätsu ajal eesti keeles kasutusel sõna "asumaa"- just koloonia tähenduses.
Näiteid leiame eeskätt Ida-ja Lõuna-Aafrikast, kuhu britid massiliselt indialasi ümber asustasid (eks muidugi valgeid läks ka). Magusaim neist oli vast Rodeesia, mille valged andsid käest pärast pikki ja raevukaid sõdu. Aga sõditi ka näiteks Keenia pärast.
Alžeeria ei sobi tehniliselt võttes sellesse loetellu, kuna seda valitseti Prantsusmaa orgaanilise osana, mitte kui kolooniat. Aga kui tähti mitte väga palju närida, siis jah, ka Prantsuse Alžeeria väärtus seisnes eeskätt sinna ümber asunud prantslastes.
Viimases järjekorras kõlbas maiustamiseks "toorainerikas" Kongo, mille "kliima" valgetele ei sobinud (aga kliima on seepärast jutumärkides, et 19.sajandil selgitati troopilisi nakkushaiguseid tavaliselt troopilise kliimaga). Suurriigid loovutasid Kongo kergel käel Belgiale, aga Belgia omakorda kergel käel pikaks ajaks Leopoldile. 1960ndal üritati Kongot kergel käel neegritele tagasi anda, kes kahjuks omavahel sõdima kukkusid, seejuures ka ettesattunud valgetele viga tehes. Loogiline, et praegu on Kongo Hiina kätte libisemas- hiinlased teevad tänapäeval muidki asju, mida hellitatud valge inimene rüvedaks peab.
Aga see jutt Kongo kohta sobib laias laastus ka paljude teiste troopilise Aafrika maade kohta. Ka Kesk-Aafrika vabariigi kohta.
P.S. Toorainet saab rahu ajal alati odava raha eest osta. Tõsi, sõja ajal alati ei saa. Siiski, ka sõja ajal üritatakse toorainet pigem raha eest osta, kui võtta seda relva jõul.
Indiast oli ülalpool juba juttu, aga magusaim pala oli kindlasti 19.sajandi Hiina. Seal pidasid britid kaks oopiumisõda maha (teise neist prantslastega kahasse), ikka selleks, et oopiumi turule viia- ja mitte selleks, et miskit maavara välja vedada. Ning Venemaa ja Jaapan läksid 1904ndal karvupidi kokku Ida-Hiina raudtee pärast, mida ehitati kah kaupade turuleviimiseks.
Kujukas näide on Jaapan enne 1868.a. Meiji revolutsiooni. Seepärast kujukas, et illustreerib universaalset tõde- tööstusajastul tuleb kuld inimeste taskutest, mitte niivõrd maapõuest. Jaapanis oli kulla ja hõbeda vahetuskurss teine kui läänemaailmas- hõbe oli suht kallis ja kuld suht odav. Loogiline, et kuld hakkas Jaapanist välja voolama, kui kommodoor Perry oli suurtükkidega ähvardades kolm Jaapani sadamat avanud. Esialgu voolas see kuld peamiselt ameeriklaste taskutesse, kuid USA kodusõja ajal üritasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Holland jänkidelt tulusat japsidekoorimist üle võtta, kah sealjuures sõjalaevastiku suurtükke kasutades. Nii aga tekitati Jaapanisse revolutsiooniline situatsioon- kui riigis rahandus ei toimi enam, siis tõesti ülemklassid ei suuda ja alamklassid ei taha. Ja pärast revolutsiooni sai hoopis Jaapanist endast koloniaalriik.
Teise järjekorra maiuspalad olid maad, kus oli perspektiiv luua suur ja suht jõukas elanikkond sinna ettevõtlikke rasse ümber asustades. Egas ilmaaegu polnud Pätsu ajal eesti keeles kasutusel sõna "asumaa"- just koloonia tähenduses.
Näiteid leiame eeskätt Ida-ja Lõuna-Aafrikast, kuhu britid massiliselt indialasi ümber asustasid (eks muidugi valgeid läks ka). Magusaim neist oli vast Rodeesia, mille valged andsid käest pärast pikki ja raevukaid sõdu. Aga sõditi ka näiteks Keenia pärast.
Alžeeria ei sobi tehniliselt võttes sellesse loetellu, kuna seda valitseti Prantsusmaa orgaanilise osana, mitte kui kolooniat. Aga kui tähti mitte väga palju närida, siis jah, ka Prantsuse Alžeeria väärtus seisnes eeskätt sinna ümber asunud prantslastes.
Viimases järjekorras kõlbas maiustamiseks "toorainerikas" Kongo, mille "kliima" valgetele ei sobinud (aga kliima on seepärast jutumärkides, et 19.sajandil selgitati troopilisi nakkushaiguseid tavaliselt troopilise kliimaga). Suurriigid loovutasid Kongo kergel käel Belgiale, aga Belgia omakorda kergel käel pikaks ajaks Leopoldile. 1960ndal üritati Kongot kergel käel neegritele tagasi anda, kes kahjuks omavahel sõdima kukkusid, seejuures ka ettesattunud valgetele viga tehes. Loogiline, et praegu on Kongo Hiina kätte libisemas- hiinlased teevad tänapäeval muidki asju, mida hellitatud valge inimene rüvedaks peab.
Aga see jutt Kongo kohta sobib laias laastus ka paljude teiste troopilise Aafrika maade kohta. Ka Kesk-Aafrika vabariigi kohta.
P.S. Toorainet saab rahu ajal alati odava raha eest osta. Tõsi, sõja ajal alati ei saa. Siiski, ka sõja ajal üritatakse toorainet pigem raha eest osta, kui võtta seda relva jõul.