https://ekspress.delfi.ee/kuum/putini-v ... d=89406155
Putini viimane trump: Nord Stream 2 gaasijuhtme lõpulüli ehitava laeva merereisi ümbritseb saladusloor
Seikluskirjanduse klassika „Kapten Granti lapsed“ ning „Saladuslik saar“ täieneb akadeemik Tšerski seiklustega.
ANDREI HVOSTOV
Ajaloost mäletame, et 1904. aastal alanud Vene-Jaapani sõja ajal moodustati Balti meres nn Vaikse ookeani Teine eskaader, mis pandi kokku Kroonlinna ning Tallinna reididel ning saadeti Kaug-Itta. Vene laevastik pidi minema mitte läbi Suessi kanali, vaid ümber Aafrika, mis pikendas teekonda tunduvalt. Seda põhjusel, et kardeti etteaimatavat teed pidi minnes Jaapani vaenutegevust. Kui Vene laevastik lõpuks pooleaastase edasirühkimise järel pärale jõudis, toimus sõjaajaloo üks kuulsamaid merelahinguid Tsushima väinas, mille käigus jaapanlased Balti merel formeeritud Vaikse ookeani Teise eskaadri hävitasid. Sellelga oli sõda Venemaale lõplikult kaotatud.
Praegu toimub Venemaa merenduseloos umbes sarnane anabasis (sõjaretk) – taas on kusagil Balti mere ja Kaug-Ida vahelistel mereavarustel teel üks vapper laevameeskond, kes peab kõiki ohte trotsides õigel ajal kohale jõudma ning kodumaa saatuse päästma. Tõsi küll, siin on rida erinevusi kunagise mereretkega.
10. veebruaril Nahhodka sadamast (see on Vladivostoki külje all) teele asunud laev nimega Akademik Cherskiy pole mitte sõjalaev, vaid midagi märksa haruldasemat – tegemist on Venemaa ainsa laevaga, mis suudab panna merepõhja gaasitorusid. Laev ehitati 2015. aastal Singapuris ning Kaug-Idas oli ta hõivatud Sahhalini saart ümbritseva šelfi (madal meri mandri lähedal) gaasimaardla ekspluateerimisega.
Põhimõtteliselt pidanukski Akademik Cherskiy kogu oma eluaja tegelema Kaug-Ida torujuhtmetega, aga mitte seiklema range salastatuse tingimustes teisele poole maakera, et asuda tegutsema kusagil Põhja-Euroopa vetes. Täpsemalt ehitama Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasijuhtme Nord Stream 2 viimast juppi.
Kuidas kõik nii läks? Läinud aasta lõpus, täpsemalt 21. detsembril, kirjutas USA president Donald Trump alla Ühendriikide kaitse-eelarve, mille raames oli ka seadus Euroopa energiajulgeoleku tagamiseks. See sisaldab sanktsioone Lääne firmadele, kes ehitavad Vene riigiettevõtte Gazprom tellimusel sedasama „Põhjavool 2“-nimelist gaasijuhet. Niipea kui seadus sai allkirjastatud, keris Šveitsi firma AllSeas oma juhtmed kokku (või oleks õigem öelda, et hiivas ankru?) ning lõpetas päevapealt gaasitorude paigaldamise merepõhja. Selleks hetkeks oli gaasitoru edenenud Taani kuningriigi vetesse ning Saksamaa pinnani oli jäänud vaid mingid 160 kilomeetrit. Gaasijuhtme kogupikkust arvestades – see on 1225 kilomeetrit – on see isegi mitte koera saba, vaid selle saba viimane lüli.
Aga gaasijuhtmetega on nii nagu kõigega siin elus – asi on siis valmis, kui see on valmis. „Peaaegu valmis“ ei loe.
Merealuste torude paigaldamisega suudavad maailmas hakkama saada õige vähesed firmad. Peale eelmainitud Šveitsi AllSeasi teevad sellist tööd veel USAs tegutsev McDermott, Suurbritannia Technipf FMC ja Subsea 7, Itaalia Saipem, Hiina COOEC ja Malaisia Sapura. Ühendriikide sanktsioone võiks trotsida ehk kaks viimast selles nimekirjas (kuigi milleks neilegi see risk?), aga nende tegevus pole Euroopasse laienenud. Kõik ülejäänud meresügavustesse torupanijad on USA sanktsioonihaamri suhtes ülitundlikud.
Saksamaa muidugi avaldas Trumpi sammu suhtes protesti, kuid mingite vastusanktsioonidega ei hakatud ähvardama. Tundus nii, et torujuhtme projekt jääb nüüd aastateks seisma, oodates mingeid paremaid aegu. Ja võib olla kindel, et paljudes Euroopa pealinnades tunti venelaste ja sakslaste äparduse üle salamisi head meelt. Varssavist kuni Tallinnani, Kiievist ja Minskist rääkimata.
Kogu see askeldamine NordStream 2 ümber oli saanud Euroopa Liidus sisemiseks tüliallikaks.
Meenutuseks tuleb kanduda 2016. aastasse, kui 4. septembril moodustasid kuus energiaettevõtet – Gazprom ja viis Lääne-Euroopa hiiglast – konsortsiumi eesmärgiga ehitada veel üks Balti mere põhja mööda jooksev gaasitoru lisaks olemasolevale Nord Streamile. Seda hakati nimetama samamoodi, pannes sellele lihtsalt number „kaks“ järele. Plaanile olid vastu Balti riigid ja Poola, Euroopa Komisjon võttis skeptilise hoiaku, ent Saksamaa, Prantsusmaa, Austria ning Holland olid asjast huvitatud.
Komisjoni kõhklust põhjustas see, et projekt näis minevat vastuollu ELi ühtse energiapoliitika selle osaga, mis puudutab energiajulgeolekut.
Seesama tahk, mille toob esile USA. Öeldakse, et niisuguse toru ehitamine muudab Euroopa liiga sõltuvaks Venemaa gaasist. Moskva võib gaasikraani keeramisega siia ja sinna hakata Euroopat mõjutama talle vajalikus suunas. Sellisele kahtlusele on sakslased alati vastu vaielnud, nimetades kardetud sõltuvust müüdiks. Euroopal on naabruses teisigi gaasitootjaid ning veelgi olulisem aspekt – Euroopas on paarkümmend vedelgaasi terminali, mis võivad vastu võtta saadetisi nii Pärsia lahe piirkonnast kui Ameerikast.
Sakslased ja nende liitlased Vene toru küsimuses kahtlustavad hoopiski USAd soovis muuta Euroopa oma vedelgaasi suurostjaks. Nii et NordStream 2 tagaks hoopiski gaasitarnete mitmekesisuse.
Selles küsimuses võib vaielda lõputult.
Aga Trumpi otsus panna toru ehitamine sanktsioonide alla on nüüd vaidlused lõpetanud. Kes julgeb veel ehitada, saab viisakeelu USAsse ja seal külmutatakse ka tema pangaarved. Sellise ohu ignoreerimiseks peab olema püstihull.
Gazpromi ning Venemaa presidendi Vladimir Putini käes on viimane trump ja selle nimi on Akademik Cherskiy. Tuua laev Balti merele, täiendada seda tehniliselt (Kaug-Idas pani Cherskiy merepõhja 30tolliseid torusid, aga Balti meres peab ta hakkama saama 60tollistega) ning saata USA sanktsioonidele vilistades Taani vetesse. Putin lubas toru ehitada valmis käesoleva aasta lõpuks või äärmisel juhul järgmise aasta esimeses kvartalis.
Cherskiy merereis on kulgenud saladusloori all. Tagasihoidliku 6,5sõlmese kiirusega kulgev laev on teinud marsruudis ootamatuid muudatusi, laev on liikunud päevi väljalülitatud automaatse identifitseerimissüsteemiga. See on süsteem, mis tagab mereohutuse, aidates SOS-olukorra puhul silmapilk kindlaks määrata, millises maailmamere punktis hädaline alus füüsiliselt asub.
Pärast Nahhodkast väljumist pidi Cherskiy minema Singapuri, kuid siis plaanid muutusid ja laev läks hoopis Sri-Lanka pealinna Colombosse. Seal seltsis temaga paar Vene sõjalaeva ning anti teada, et minnakse koos Suessi kanalisse. Sõjalaevad pidid turvama väärtuslikku Cherskiyt Somaalia piraatide eest. Ent siis korraga ilmus laev välja Madagaskari juures ning võttis kursi Mosambiigi rannikule. Nüüd on ta eeldatavasti kusagil Lääne-Aafrikas. Balti mereni jõuab ta kas aprilli lõpus või mai alguses. Ikka salaja ning küllap sõjalaevade kaitse all.
Aga mis võiks Cherskiyt peale piraatide veel ohustada ning miks loobus laev algsest plaanist (kui see ikka oli algne plaan) minna mitte ümber Aafrika, vaid läbi Suessi ning Vahemere?
Seletuseks on üks veelgi ammusem lugu, mis sai alguse 2003. aastal, kui Vene riigivõim õiendas arveid naftakompanii YUKOSega, pannes selle omaniku Mihhail Hodorkovski, kes oli tol hetkel Venemaa kõige rikkam inimene, kümneks aastaks vangi.
YUKOSe aktsionärid polnud asjade käiguga nõus ning kaebasid Vene riigi rahvusvahelisse Haagi kohtusse, mis andis neile lõpuks õiguse. Venemaalt nõuti kahjutasu 50 miljardit dollarit YUKOSe aktsionäride kasuks. Kreml mõistagi vilistab sellele otsusele (muuseas, viirusepandeemia eel võeti Venemaal ette põhiseaduse ümbertegemine ja seal on üheks uudiseks see, et Venemaa seadused on alati ülimuslikud rahvusvaheliste ees), ent seda vilet saab ta lasta muretult ainult omaenda territooriumil. Mitte väljaspool seda, eriti kui tegemist on „lääneks“ nimetatud maailma osaga, kus rahvusvahelist kohust aktsepteeritakse.
Ühesõnaga – Kremlil on põhjust karta, et kui NordStream 2 lõpetamiseks ülioluline laev Admiral Cherskiy satub mõnda sadamasse, kus loeb rahvusvaheline õigus, siis võidakse laev seal arestida. Kahjunõude tagamiseks. Laevadega on selliseid asju tehtud varemgi.
Ja sellepärast peabki üks tehniliste ülesannete lahendamiseks loodud laev, mitte mõni aatomiallveelaev või lennukikandja või teab mis saladusi oma trümmis hoidev viirastuslik Lendav Hollandlane, ei, täiesti tavaline gaasitorupanija hiilima läbi maailmamere kõiki ettevaatusabinõusid rakendades. Nagu oleks tema pardal Venemaa saatus.
Mine tea, äkki ongi.
Ehk siis passib niisama suurte sõnade saatel. 
