Jaanus2 kirjutas:Venelased täie jõuga sisse ei tule, see ei käi lugulauluga "Meie pole seotud, see Ukraina siseasi" kokku. Vabariiklased võiksid Obamat veidi tagant sudida, et mardikad terroristideks kuulutataks (tunnuseid on juba piisavalt) ja siis mardikatõrjeks näit. tankitõrjerakette saaks anda. Venemaaga sõttasattumist, mida Obama pelgab, tegelikult karta ei ole - ukrainlased saavad tööga ise hakkama ja lisaks ei ole Ukrainas Vene vägesid (Lavrov ja Putin pidevalt kordavad seda).
Tulevad. Siin on jõud valla pääsenud, mida ei anna enam taltsutada. Sellest on juba palju juttu olnud, aga kordan üle.
Esiteks, venelaste, ka intelligentsi, põhimass ei ole mitte kunagi aru saanud sellest, et ukrainlased võiksid olla omaette rahvus, kellel on omad eesmärgid. Hoholl on alati olnud niisugune natuke ohmu väiksem vend, kes kuulub ühte venelastega.
See on ka täiesti loomulik, sest vene keel on suur ja üllas keel, Pushkini, Lermontovi ja Dostojevski keel. Iga vähegi mõtlev ja ajalugu tundev inimene saab sellest aru, et ei ole mingit Ukrainat ilma Venemaata. Tegelikult ei olegi mingit Ukrainat kunagi olemas olnud, sest ajalooliselt oli Vene riigi iidne pealinn Kiiev ning ainult mongoli-tatari sissetungi ja ikke tõttu ei saanud Kiievi-Venest juba 13. sajandil Euroopa suurriiki. Järelikult laiutavad ukropid praegu kõige põlisematel vene aladel üldse, mis maailmas olemas, olles ise unustanud, kes nad on, kus nad on ja kust nad pärit on.
Vene inimene on suuremeelne ja ei teeks ju sellest numbrit, kui teda kogu aeg tema oma kõige põlisemal maal ei ahistataks ja peedistataks. II maailmasõjas veristasid Ukraina bandeeralased venelasi fashistidest hullemini, aga ikkagi soositi Nõukogude Liidus pärast Stalinit ukrainlasi (Hrushtshov oli ukrainlane, Brezhnev oli ukrainlane, Andropov oli Ukraina juut, Tshernenko oli ukrainlane) ja kingiti neile Krimm, mis oli sajandeid olnud Vene ala. Nüüd, kui Kiievis toimus riigipööre, tulid USA rahaga uuesti võimule needsamad bandeeralased ja fashistid ja kohe hakati rääkima vene keele ärakeelamisest ja Krimmist Vene laevastiku välja ajamisest. Ukrainat okupeerima taheti tuua USA väed.
Muidugi ei olnud suur osa lihtsat töörahvast - kaevureid, töölisi, tavalisi korralikke inimesi - sellega nõus. On üldse raske ette kujutada ausat inimest, keda niisugune "poliitika" ükskõikseks jätaks. On vene rahva traagika, et just venelased on need, kes iga kord, kui fashism jälle pead tõstab, peavad selle oma vere hinnaga maha suruma, aga selline on kord juba Venemaa ajalugu. Ei ole Venemaad keegi tänanud selle eest, et Venemaa kaitses Euroopat mongolite eest ja seda kiputakse ka unustama, et Venemaa oli see, kes purustas hitlerlased. Nüüd on siis uus ring. Mis seal ikka, elame üle...
See, mis ma ülal kirja panin, ei ole lihtsalt mardikasirin. Mingeid elemente sellest usub üle saja miljoni inimese. Kombinatsioonid võivad olla erinevad, aga mingis osas nad mõtlevadki niimoodi ja on täiesti kurdid igasugustele muudele maailmanägemise viisidele. Sellega ei ole võimalik vaielda või seda ratsionaalsete argumentidega ümber lükata. Ja niisuguse mõtteviisi kütkes olevale inimesele ei ole hullemat välispoliitilist stsenaariumi kui Ukraina tegelik iseseisvumine ning ühinemine EL-i ja NATO-ga. Kui NSVL-i lagunemine oli ebamugav, tüütu ja vastik, aga selles osas lähevad arvamused siiski lahku - valgekaartlasi fännavad ka paljud ja õigeusu kirik elab üle suurt taassündi - siis Ukraina osas on valdav enamus ühel meelel. Küsi Albatrossi käest, kui mind ei usu.
Mulle näib, et selle meeleseisundi jõudu alahinnatakse. Ülalkirjeldatud veendumustega inimesed on absoluutselt kõigeks valmis (tuumarelva kasutamise suhtes ma ei ole kindel, aga kui Krimm kipuks jälle ära minema, siis ei saaks sedagi välistada), et lõpetada Ukrainas praegused korratused ja taastada asjade loomulik seis.
Teiseks, diktatuurid tõusevad tüüpiliselt võimule sõjalise edu laineharjal ja ei ela üle kaotatud sõdu. Putin teab seda suurepäraselt. Putin ei elaks kaotust Ukrainas isiklikult üle ja majanduslikult on rezhiim hiljemalt kahe aasta jooksul käpuli. Selle aja sees peab ta võidu saavutama või lõpetab halvasti (ei tule järgmist meest, kes talle kingiks muretu pensionipõlve nagu Jeltsinile pärast Tshetsheenia sõja kaotust). Ukraina praegusele rezhiimile ja kõigile, kes on ennast sellega sidunud, on tegu võitlusega oma olemasolu eest. Aga tihti kiputakse unustama või ei mõisteta, et ka Putinile on see võitlus oma olemasolu eest.
Enne Krimmi okupeerimist, kui keegi Vene kõrge riigiametnik sellest rääkis, siis ma olin kindel, et on tabletid võtmata ja tegemist lihtsalt sonimisega. Avaldasin arvamust, et sõda Ukrainaga ohustab ka Venemaa olemasolu praegusel kujul, sest:
1) see saab olema idaslaavi kodusõda koos kõigi julmuste ja vihkamisega, mida nägime lõunaslaavi kodusõjas;
2) Ukraina on ikkagi 40+M suurriik, mitte 1M Tshetsheenia (meenutagem, et kaotus Tshetsheenias likvideeris Jeltsini Venemaa).
Seni olen sellele arvamusele vaid toetust leidnud ja ei kavatse seda ümber hinnata. See ei pruugi tingimata lagunemist tähendada - mõneks ajaks võidakse ka kruvid päris kinni keerata nagu Valgevenes ja hambad ristis, niimoodi istuda. Aga rezhiim oma praegusel kujul ei ela seda sõda üle.