Re: Eesti üksiküritajad tänastes konfliktides..
Postitatud: 13 Mai, 2016 7:29
Eakad eestlased aitavad Israeli armeed
Bianca Mikovitš
Aprillis käisid neli eestlast Iisraeli armeel abiks sidevahendeid parandamas, nende hulgas haarasid mutrivõtme ka kaks pensionieas prouat.
Vennale telefonitsi õnne soovides oli Helgi Ots juba kohvrid pakkinud ja valmis lennujaama minema. Kui teisel pool kuuldi, et ta on teel vabatahtlikuna Iisraeli armeesse soomukite raadioid parandama, oli see ikka korralik pirn küll.
Ja muidugi Helgile endale ka – ta ei oleks noorenagi sellist asja arvanud juhtuvat, veel vähem praegu, invaliidsuspensionil olles.
Eestlaste ja norrakate vabatahtlike grupp aprillis Iisraelis. Foto: Hans Lahi
Äkilise mõtte algatajana viitab Helgi reisikaaslase Hans Lahi poole. Just Hans olnud see, kelle juures külas olles ta niisugusest võimalusest esimest korda kuulis.
“Olen juba ammusest ajast suur Iisraeli sõber ja seda maad varem mitmel korral külastanud,” selgitab metodisti kirikus vaimulikuna teeniv Hans Lahi ise. Poisina jättis talle sügava mulje käik Kalevi-Liivale kunagise Jägala koonduslaagri juurde ning nende vaimuliku taustaga kodus räägiti Iisraelist kui Pühast Maast alati austusega.
Vabatahtlikud töökojas sidevahendeid parandamas. Foto: Hans Lahi
“Minu jaoks on see eriline riik,” sõnab Hans Lahi. “Olen alati tahtnud midagi oma kätega nende jaoks ära teha, kas või nende juutide pärast, kes Eestis hukati. Heaks seda küll ei tee – mis olnud, see olnud –, aga suhtumist siiski näitab.”
Võimalusest vabatahtlikuna armee juures töötada kuulis Hans kristlikust Pereraadiost, kus oma kogemustest rääkis mees, kes oli selle võimaluse ise avastanud. Peagi selgus, et ka tuttavatel Norra kristlastel on plaan Iisraeli kaitsejõududesse vabatahtlikke vahendava organisatsiooni Sar-El kaudu programmi registreeruda.
Igal hommikul oli rivistus ja lipuheiskamine, millest ka rohelises vormis vabatahtlikud osa võtsid. Foto: Hans Lahi
Alguseks pikk ankeet
Hans koos kaaslastega lubati meelsasti kampa võtta. Helgi oli juba ise otsinud võimalusi Iisraelis vabatahtlik olla, kuid vastus kibutsist viibis. “Otsustasingi siis hoopis sellest võimalusest haarata, ja otsus oli õige,” teab ta nüüd. Samuti soovis kaasa tulla tema rännuhimuline 66aastane sõbranna ning üsna viimasel minutil liitus grupiga Hansu 23aastane poeg Joosep.
Hiljem selgus, et Joosep ja Hans olidki kogu nende väeosa vabatahtlike hulgas noorimad.
Joosep Lahi ja kohalik sõjaväelane töökojas. Foto: Helgi Ots
“See ongi peamiselt eakamate huvi,” möönab Hans. “Vabatahtlikuks minnakse tavaliselt mõneks nädalaks ja neil on sellist aega. Ka töö on jõukohane.”
Enne minekut tuli kõigil täita mahukas ingliskeelne ankeet ning Hans pidi eraldi lubama, et usukuulutusega reisil ei tegele. “Ei olnud minu jaoks raske,” muigab mees torkiva küsimuse peale, kuidas see tingimus vaimulikule sobib. “Eesmärk polnud ju tekitada arusaamatusi ja segadust, vaid oma kätega midagi praktilist ära teha, millest kasu oleks.”
Vabatahtlikuna Iisraeli kaitsevägedes: esiplaanil Joosep Lahi. Meeste ülesandeks olid raskemad tööd. Foto: Hans Lahi
Lisaks tuli ankeedis vastata küsimustele, kas tullakse toime palavuses töötamisega ja jõutakse tõsta raskeid esemeid. See pani naisi algul muretsema, kuid kohapeal selgus, et töötatakse konditsioneeritud ruumis ja pirakaid kive tassida pole samuti vaja.
Eestlaste ja norrakate ühisgrupp paigutati sideväeossa Tel Avivi lähedale. Nende tööks sai soomukitel kannatada saanud sidevahendite lahtimonteerimine, puhastamine, värvimine ja testimine.
Helgi Ots poleks kunagi arvanud, et elutee ta sellisesse kohta võib tuua, kuid kogemus oli selline, mida võib julgelt soovitada neile, keda Iisrael huvitab. Foto: Helgi Otsa ja Hans Lahi erakogu
Ehmatas ära küll
“Esimese hooga ehmatas ära, sest kogu protsess seletati ühe korraga ära ja seda oli raske haarata,” sõnab Hans. “Mõtlesime, et mis nüüd saab ja kas tuleme üldse toime. Pooled asjad ei jäänud kohe meeldegi.”
Helgi oli kunagi küll parandanud veneaegset triikrauda ja teadis endast, et tööd ta üleüldiselt ei karda, aga soomukivarustus oli midagi täiesti uut. Ent asi polnudki nii hull: igaüks sai oma kindla tegevuse ja õppis selle ära. Mehed keerasid mutreid, naised puhastasid, teipisid ja testisid.
Isa ja poeg kohvipausil. Foto: Helgi Ots
“Saime üsna kiiresti sotti, millised osad tuli vahetada, enamik varuosi oli ka kohe olemas. Töö laabus üsna ilusasti, sest meie püüdsime teha oma parima ja nemad tegid oma parima,” selgitab Hans.
Hansu sõnul väga uue tehnikaga neil kokkupuudet polnud, pigem olid need vanemat tüüpi sidevahendid, mis on aga endiselt käigus.
Joosep ja Hans Lahi veetsid koos kolm nädalat sideväeosas tööd tehes ning see aeg tundus pigem põneva maailmaavastamisena kui tööna. Foto: Erakogu
Kuna millegi tundliku juurde vabatahtlikke ei lastud, oli ka piiranguid vähe, näiteks ei tohtinud pildistada armeesõidukeid nii, et nende number oleks näha.
Poliitikast ei räägita
Vabatahtlike tavaline päev algas kell 7 hommikusöögiga. Pärast seda koguneti nende grupiga tegelevate sõdurite juurde, kes andsid ülevaate maailmas juhtunud olulistest sündmustest. Siis tehti kaks ja pool tundi tööd, millele järgnes lõunapaus. Samal päeval oli veel kaks ja pool tundi tööd ning igapäevane tunnine vestlus, kus räägiti Iisraeli ajaloost ja sümbolitest.
“Tabuteemad olid poliitika ja religioon, neid ei võetud arutlusse, ja kui mõni meie küsimus sinna kaldus, siis öeldi viisakalt, et sellest me ei räägi,” kirjeldab Hans. Need vestlused olid vabatahtlikele põnevad ja kippusid ettenähtud tunnist tavaliselt pikemaks venima. Teemade osas oli võimalik oma soove öelda, ja palve peale saada rohkem teada praktilisest elust, paluti huvilistega kohtuma eliitväeosas teeniv noormees.
"Väga põnev aeg oli, iga minut tasus end seal ära."
Hans Lahi
“Peaaegu kõik me oleme varem Iisraelis turistina käinud, kuulsad kohad on nähtud. Kui tahad aga maad ja rahvast tundma õppida sellistena, nagu nad tegelikult on, siis tuleb koos nendega elada,” märgib Hans.
Eriti meeldiv oli vabatahtlikele neisse suhtumine: nii ajateenijad kui teised kohalikud olid töö eest tänulikud ja rõõmsad. Hiljem pakuti hostelis Sar-Elist saadud tunnistust nähes isegi allahindlust.
“Väeosas astuti tihti juurde ja küsiti, et kuulge, miks te meid aitate,” meenutab Hans. “Rääkisin mõne sõnaga, et tahan aidata ja hoolin Iisraelist – see meeldis neile väga. Alati tänati pikalt ja muidugi tõstis see meie motivatsiooni veelgi.”
Töökate eestlaste jaoks oli igapäevane viietunnine tööpäev lihtne. “Oleks võinud kauemgi teha,” arvab Helgi. “Konti see töö just ei murdnud.”
Ka kohalikud inimesed käivad samamoodi armeel abiks ning mõnel korral oli võimalik koos nendega töötada. “Kõik olid väga rõõmsad, lauldi, räägiti nalju ja kiideti ikka-jälle meid,” meenutab Hans.
Abi osatakse hinnata
Kõik eestlastest vabatahtlikud on ühel meelel, et tundsid end kogu aja vältel väga turvaliselt. “Muidugi oli see meile uudne pilt, kui ajateenijad tulid lõunale ja kõik panid oma relvad taldriku kõrvale laua peale. Ma isegi küsisin, kas võin lauast pilti teha ja neil polnud midagi selle vastu. Seal on see ju tavaline,” sõnab Helgi.
Ühel nädalal korraldas Sar-El ka suure kogunemise, kui üle maa toodi vabatahtlikud suurde meelelahutuskeskusse kokku, et neid töö eest tänada. “Mulle öeldi, et seal oli 10 000 inimest,” lausub Hans. “Seal me nägime, et vabatahtlikke on tõeliselt palju ja et nende tööd tõesti hinnatakse. Neid kõnesid peeti päris rohkesti, kui meile ikka ja jälle aitäh öeldi.”
Süüa anti vabatahtlikele rikkalikult ning menüüd kiidavad nad tagantjärele eriti sealse küllusliku värske köögivilja pärast. Ööbimiseks olid askeetlikud toad kitsa voodi, laua ja riidekapiga, kuid rohkemat ei olnudki vaja. Vabatahtlike endi kanda jäid kulud lennukipiletitele ning samuti kõik see, mida võeti ette väljaspool tööaega.
Kui kolmenädalane tööaeg läbi sai, tundis vabatahtlike rühm end üsna kurvalt. Töö oli selge, saadud uusi sõpru ja lahkuda kahju. “Neile, kellele Iisrael meeldib, meeldib ka selline kogemus, kuigi inimesed on erinevad,” sõnab Helgi, kelle meelest oli ettevõtmine üks suur õnnestumine.
“Väga põnev aeg oli, iga minut tasus end seal ära,” ütleb ka Hans kokkuvõtteks.
Tema ise läheks meelsasti kohe uuele ringile ning miks mitte seekord juba eestlaste grupiga.
Mis on Sar-El?
Allikas: http://www.sar-el.org
Sar-El on Iisraelis tegutsev vabatahtlike tegevust koordineeriv mittepoliitiline organisatsioon, mis tegutseb aastast 1983.
“Sar-El” tähendab tõlkes “Teenistus Iisraeli heaks”.
Kõige enam tuldi 2015. a Sar-Eli kaudu Iisraeli vabatahtlikuks Prantsusmaalt ja Ameerikast, ühtki eestlast mullu seal abiks ei olnud.
Sar-Eli kaudu vabatahtlikuks minnes kaetakse tööaja jooksul kulud majutusele, toidule ja tööriietele, samuti kantakse hoolt transpordi eest töökohta. Tööaja sisse käivad loengud ja tehakse väljasõite, samuti on tasuta ööbimine nädalavahetustel Sar-Eli hostelites.
Ise tuleb kanda kulud kindlustusele, ekskursioonide puhul kohtadesse, kus on tasuline sissepääs (Sar-Eli vabatahtlikud saavad tavaliselt allahindlust) ning nädalavahetuseti omal käel ette võetud sõitudele.
Bianca Mikovitš
Aprillis käisid neli eestlast Iisraeli armeel abiks sidevahendeid parandamas, nende hulgas haarasid mutrivõtme ka kaks pensionieas prouat.
Vennale telefonitsi õnne soovides oli Helgi Ots juba kohvrid pakkinud ja valmis lennujaama minema. Kui teisel pool kuuldi, et ta on teel vabatahtlikuna Iisraeli armeesse soomukite raadioid parandama, oli see ikka korralik pirn küll.
Ja muidugi Helgile endale ka – ta ei oleks noorenagi sellist asja arvanud juhtuvat, veel vähem praegu, invaliidsuspensionil olles.
Eestlaste ja norrakate vabatahtlike grupp aprillis Iisraelis. Foto: Hans Lahi
Äkilise mõtte algatajana viitab Helgi reisikaaslase Hans Lahi poole. Just Hans olnud see, kelle juures külas olles ta niisugusest võimalusest esimest korda kuulis.
“Olen juba ammusest ajast suur Iisraeli sõber ja seda maad varem mitmel korral külastanud,” selgitab metodisti kirikus vaimulikuna teeniv Hans Lahi ise. Poisina jättis talle sügava mulje käik Kalevi-Liivale kunagise Jägala koonduslaagri juurde ning nende vaimuliku taustaga kodus räägiti Iisraelist kui Pühast Maast alati austusega.
Vabatahtlikud töökojas sidevahendeid parandamas. Foto: Hans Lahi
“Minu jaoks on see eriline riik,” sõnab Hans Lahi. “Olen alati tahtnud midagi oma kätega nende jaoks ära teha, kas või nende juutide pärast, kes Eestis hukati. Heaks seda küll ei tee – mis olnud, see olnud –, aga suhtumist siiski näitab.”
Võimalusest vabatahtlikuna armee juures töötada kuulis Hans kristlikust Pereraadiost, kus oma kogemustest rääkis mees, kes oli selle võimaluse ise avastanud. Peagi selgus, et ka tuttavatel Norra kristlastel on plaan Iisraeli kaitsejõududesse vabatahtlikke vahendava organisatsiooni Sar-El kaudu programmi registreeruda.
Igal hommikul oli rivistus ja lipuheiskamine, millest ka rohelises vormis vabatahtlikud osa võtsid. Foto: Hans Lahi
Alguseks pikk ankeet
Hans koos kaaslastega lubati meelsasti kampa võtta. Helgi oli juba ise otsinud võimalusi Iisraelis vabatahtlik olla, kuid vastus kibutsist viibis. “Otsustasingi siis hoopis sellest võimalusest haarata, ja otsus oli õige,” teab ta nüüd. Samuti soovis kaasa tulla tema rännuhimuline 66aastane sõbranna ning üsna viimasel minutil liitus grupiga Hansu 23aastane poeg Joosep.
Hiljem selgus, et Joosep ja Hans olidki kogu nende väeosa vabatahtlike hulgas noorimad.
Joosep Lahi ja kohalik sõjaväelane töökojas. Foto: Helgi Ots
“See ongi peamiselt eakamate huvi,” möönab Hans. “Vabatahtlikuks minnakse tavaliselt mõneks nädalaks ja neil on sellist aega. Ka töö on jõukohane.”
Enne minekut tuli kõigil täita mahukas ingliskeelne ankeet ning Hans pidi eraldi lubama, et usukuulutusega reisil ei tegele. “Ei olnud minu jaoks raske,” muigab mees torkiva küsimuse peale, kuidas see tingimus vaimulikule sobib. “Eesmärk polnud ju tekitada arusaamatusi ja segadust, vaid oma kätega midagi praktilist ära teha, millest kasu oleks.”
Vabatahtlikuna Iisraeli kaitsevägedes: esiplaanil Joosep Lahi. Meeste ülesandeks olid raskemad tööd. Foto: Hans Lahi
Lisaks tuli ankeedis vastata küsimustele, kas tullakse toime palavuses töötamisega ja jõutakse tõsta raskeid esemeid. See pani naisi algul muretsema, kuid kohapeal selgus, et töötatakse konditsioneeritud ruumis ja pirakaid kive tassida pole samuti vaja.
Eestlaste ja norrakate ühisgrupp paigutati sideväeossa Tel Avivi lähedale. Nende tööks sai soomukitel kannatada saanud sidevahendite lahtimonteerimine, puhastamine, värvimine ja testimine.
Helgi Ots poleks kunagi arvanud, et elutee ta sellisesse kohta võib tuua, kuid kogemus oli selline, mida võib julgelt soovitada neile, keda Iisrael huvitab. Foto: Helgi Otsa ja Hans Lahi erakogu
Ehmatas ära küll
“Esimese hooga ehmatas ära, sest kogu protsess seletati ühe korraga ära ja seda oli raske haarata,” sõnab Hans. “Mõtlesime, et mis nüüd saab ja kas tuleme üldse toime. Pooled asjad ei jäänud kohe meeldegi.”
Helgi oli kunagi küll parandanud veneaegset triikrauda ja teadis endast, et tööd ta üleüldiselt ei karda, aga soomukivarustus oli midagi täiesti uut. Ent asi polnudki nii hull: igaüks sai oma kindla tegevuse ja õppis selle ära. Mehed keerasid mutreid, naised puhastasid, teipisid ja testisid.
Isa ja poeg kohvipausil. Foto: Helgi Ots
“Saime üsna kiiresti sotti, millised osad tuli vahetada, enamik varuosi oli ka kohe olemas. Töö laabus üsna ilusasti, sest meie püüdsime teha oma parima ja nemad tegid oma parima,” selgitab Hans.
Hansu sõnul väga uue tehnikaga neil kokkupuudet polnud, pigem olid need vanemat tüüpi sidevahendid, mis on aga endiselt käigus.
Joosep ja Hans Lahi veetsid koos kolm nädalat sideväeosas tööd tehes ning see aeg tundus pigem põneva maailmaavastamisena kui tööna. Foto: Erakogu
Kuna millegi tundliku juurde vabatahtlikke ei lastud, oli ka piiranguid vähe, näiteks ei tohtinud pildistada armeesõidukeid nii, et nende number oleks näha.
Poliitikast ei räägita
Vabatahtlike tavaline päev algas kell 7 hommikusöögiga. Pärast seda koguneti nende grupiga tegelevate sõdurite juurde, kes andsid ülevaate maailmas juhtunud olulistest sündmustest. Siis tehti kaks ja pool tundi tööd, millele järgnes lõunapaus. Samal päeval oli veel kaks ja pool tundi tööd ning igapäevane tunnine vestlus, kus räägiti Iisraeli ajaloost ja sümbolitest.
“Tabuteemad olid poliitika ja religioon, neid ei võetud arutlusse, ja kui mõni meie küsimus sinna kaldus, siis öeldi viisakalt, et sellest me ei räägi,” kirjeldab Hans. Need vestlused olid vabatahtlikele põnevad ja kippusid ettenähtud tunnist tavaliselt pikemaks venima. Teemade osas oli võimalik oma soove öelda, ja palve peale saada rohkem teada praktilisest elust, paluti huvilistega kohtuma eliitväeosas teeniv noormees.
"Väga põnev aeg oli, iga minut tasus end seal ära."
Hans Lahi
“Peaaegu kõik me oleme varem Iisraelis turistina käinud, kuulsad kohad on nähtud. Kui tahad aga maad ja rahvast tundma õppida sellistena, nagu nad tegelikult on, siis tuleb koos nendega elada,” märgib Hans.
Eriti meeldiv oli vabatahtlikele neisse suhtumine: nii ajateenijad kui teised kohalikud olid töö eest tänulikud ja rõõmsad. Hiljem pakuti hostelis Sar-Elist saadud tunnistust nähes isegi allahindlust.
“Väeosas astuti tihti juurde ja küsiti, et kuulge, miks te meid aitate,” meenutab Hans. “Rääkisin mõne sõnaga, et tahan aidata ja hoolin Iisraelist – see meeldis neile väga. Alati tänati pikalt ja muidugi tõstis see meie motivatsiooni veelgi.”
Töökate eestlaste jaoks oli igapäevane viietunnine tööpäev lihtne. “Oleks võinud kauemgi teha,” arvab Helgi. “Konti see töö just ei murdnud.”
Ka kohalikud inimesed käivad samamoodi armeel abiks ning mõnel korral oli võimalik koos nendega töötada. “Kõik olid väga rõõmsad, lauldi, räägiti nalju ja kiideti ikka-jälle meid,” meenutab Hans.
Abi osatakse hinnata
Kõik eestlastest vabatahtlikud on ühel meelel, et tundsid end kogu aja vältel väga turvaliselt. “Muidugi oli see meile uudne pilt, kui ajateenijad tulid lõunale ja kõik panid oma relvad taldriku kõrvale laua peale. Ma isegi küsisin, kas võin lauast pilti teha ja neil polnud midagi selle vastu. Seal on see ju tavaline,” sõnab Helgi.
Ühel nädalal korraldas Sar-El ka suure kogunemise, kui üle maa toodi vabatahtlikud suurde meelelahutuskeskusse kokku, et neid töö eest tänada. “Mulle öeldi, et seal oli 10 000 inimest,” lausub Hans. “Seal me nägime, et vabatahtlikke on tõeliselt palju ja et nende tööd tõesti hinnatakse. Neid kõnesid peeti päris rohkesti, kui meile ikka ja jälle aitäh öeldi.”
Süüa anti vabatahtlikele rikkalikult ning menüüd kiidavad nad tagantjärele eriti sealse küllusliku värske köögivilja pärast. Ööbimiseks olid askeetlikud toad kitsa voodi, laua ja riidekapiga, kuid rohkemat ei olnudki vaja. Vabatahtlike endi kanda jäid kulud lennukipiletitele ning samuti kõik see, mida võeti ette väljaspool tööaega.
Kui kolmenädalane tööaeg läbi sai, tundis vabatahtlike rühm end üsna kurvalt. Töö oli selge, saadud uusi sõpru ja lahkuda kahju. “Neile, kellele Iisrael meeldib, meeldib ka selline kogemus, kuigi inimesed on erinevad,” sõnab Helgi, kelle meelest oli ettevõtmine üks suur õnnestumine.
“Väga põnev aeg oli, iga minut tasus end seal ära,” ütleb ka Hans kokkuvõtteks.
Tema ise läheks meelsasti kohe uuele ringile ning miks mitte seekord juba eestlaste grupiga.
Mis on Sar-El?
Allikas: http://www.sar-el.org
Sar-El on Iisraelis tegutsev vabatahtlike tegevust koordineeriv mittepoliitiline organisatsioon, mis tegutseb aastast 1983.
“Sar-El” tähendab tõlkes “Teenistus Iisraeli heaks”.
Kõige enam tuldi 2015. a Sar-Eli kaudu Iisraeli vabatahtlikuks Prantsusmaalt ja Ameerikast, ühtki eestlast mullu seal abiks ei olnud.
Sar-Eli kaudu vabatahtlikuks minnes kaetakse tööaja jooksul kulud majutusele, toidule ja tööriietele, samuti kantakse hoolt transpordi eest töökohta. Tööaja sisse käivad loengud ja tehakse väljasõite, samuti on tasuta ööbimine nädalavahetustel Sar-Eli hostelites.
Ise tuleb kanda kulud kindlustusele, ekskursioonide puhul kohtadesse, kus on tasuline sissepääs (Sar-Eli vabatahtlikud saavad tavaliselt allahindlust) ning nädalavahetuseti omal käel ette võetud sõitudele.