Putini majandusnõuniku ametis olnud Andrei Illarionov: ,,Vastavuses ÜRO peaassamblee resolutsiooni täpse määratlusega on Krimmi okupeerimise ning annekteerimise ja sõja pidamise näol Ida-Ukrainas tegu õiguslikust vaatepunktist rahvusvahelise agressiooniga, ühe räigema rahvusvahelise kuriteo liigiga, ja kõigi rahvusvaheliste reeglite rikkumisega. Selleks see ka jääb ning varem või hiljem vaadatakse see üle ja rahvusvaheliselt kehtestatud Vene-Ukraina piir taastatakse − ühes Vene ja venemeelsete vägede ja väeosade evakuatsiooniga kogu okupeeritud Ukraina alalt. Tegu oli pikaajalise poliitikaga Ukraina suhtes, mida töötati meie andmetel välja vähemalt 2003. aastast, st operatsiooni valmistati 11 aastat ette. Nüüd me ei pea piirduma enam pelgalt oletuste ja teooriatega, vaid saime depeši otse keskusest, nagu öeldakse. Selle tõeline väärtus peitub ka keeles ja terminoloogias, mida Suslov kasutas − nt “status quo säilitamine” jne. See kujutab endast erakordset väärtust ja kasutan teie kaudu võimalust toonitada avalikkusele, kui oluline on selle tekstiga ja Suslovi vastustega küsimustele tutvuda ning need
sõna-sõnalt avaldada. Tegu on ajaloo seisukohalt erakordselt tähtsa dokumendiga. Erinevalt Eestist, kus muide väga paljud inimesed mõistavad, aimavad ja on seda enda või lähedaste nahal kogenud, väga paljud läänemaailmas sedasama ei adu. Öeldakse, et eestlastel, ja baltlastel üldse, on paranoia, et nad on mürgitatud. On oluline, et lääs teaks tõde. Ja keegi teine peale teie riigi, meedia ja inimeste, kes suudavad selle message’i maailmale teatavaks teha, ei saa sellega hakkama. Minu ettepanek pärineb 2015. aasta veebruarist ja kõlab: “Minsk is dead!” Kui see leping peaks jõustuma, oleks see Ukrainale surmahoop, enesetapp. Neli tundi pärast Minski lepingu avaldamist kirjutasime koos Andrei Piontkovskiga artikli “Minski protokollid”* ja järgnevatel päevadel lahkasin seda lepingut detailideni, näidates, kuidas iga selle punkt tapab Ukraina suveräänsuse ja sõltumatuse ning mil moel see hävitab riigi konstitutsioonilise korralduse. Ainuke küsimus, mis jäi mulle täielikult saladuseks, oli see, mil moel ükskõik milline Ukraina esindaja, rääkimata presidendist, võiks allkirjastada dokumendi, mis tema oma maa hävitab. Läbi raskuste võib mõista, miks Prantsusmaa president ja Saksa kantsler sellega nõustusid. Ent hiljem sain teada, et
kui seda lepet koostati, küsis Angela Merkel Petro Porošenkolt: “Te ju näete, mis siin kirjas on, kas te tõesti nõustute sellega?” Ja Porošenko vastas: “Jah, me oleme nõus ja, veel enam, see on meie positsioon − toetage meid selles.”"
Kuidas sel juhul seletada Porošenko käitumist?
Illarionov: ,,Nüüd on see mulle arusaadav. Saabusin Kiievisse 2014. aasta märtsis, kohe pärast Maidani. Tõin sinna väljapaistvad majandusinimesed, kes on reformide alal spetsialistid, ja me korraldasime ettevõtmise, mis kandis nime “Erakorraline majandustippkohtumine Ukraina jaoks”, et aidata kohalikku majandust ümber korraldada ja luua vaba, energiline, dünaamiline, võimas ja õitsev sõltumatu riigi majandus. Et see looks sellesama eeskuju, millest kõik kõnelevad − sealjuures eeskuju Venemaale, kuidas vaba maa võib areneda. Osalised olid lausa erakordse kvaliteediga. Nimetan vaid ühe nime − Kakha Bendukidze [suri 58 aasta vanuses sama aasta 13. novembril Londonis − T.K.], kelle suurimaks saavutuseks olid Gruusia majandusreformid. Ta ei saanud enam Gruusias viibida ja ta pakkus heal meelel oma teeneid Ukrainale. Tal oli samal aastal ligi 30 asjakohast ettekannet, presentatsiooni, esinemist, ta andis intervjuusid − tegu oli geniaalse ja erakordselt andeka inimesega. Ukraina avalikkus hakkas teda armastama ja kuulas teda tohutu huviga. Ent erinevalt Ukraina publikust ei kohtunud Ukraina juhtkonna esindajad temaga kordagi − rääkimata tema ideede realiseerimisest või tema mõnele ametikohale määramisest. Kuuldi, mida ta räägib ja ette paneb, ning neile polnud seda vaja. Neile polnud vaja tugevat, vaba, ettevõtlikku, rikast Ukrainat. See kajastus suhtumises
kõikidesse reformide spetsialistidesse. Me teame, mis järgneva kolme aasta jooksul Ukrainas toimus. Seal kutsu
ti kunstlikult esile koletu majanduskriis. See on katastroof, mille autor pole Putin ega Vene väed. Muidugi oli Putinil oma panus, aga see on kõige toimunuga võrreldes üpris tagasihoidlik.
Peamised faktorid on Maidani-järgse Ukraina valitsuse, presidendi ja riigipanga tegevus. Ja
seda tunnistab juba ka võim ise. Äsjasele IMFi ja Maailmapanga istungile Washingtonis saabus
Ukraina rahandusminister Aleksandr Daniljuk, kes
ütles oma ettekandes otse, et sõjategevuse mõju on olnud tühine. Selmet Ukrainat tugevdada, on nad ta lammutanud. Nad ei kasutanud nõuandeid, mida oleks saanud rakendada, vaid
talitasid otse vastupidi. Siit naasen Minski lepingu juurde. Kui me kolm aastat tagasi ei suutnud kuidagi mõista, miks nii ilmseid asju ei taheta tunnistada, miks Kakha abi ei vajata, siis nüüd on meil kõik vastused olemas. Kogu austuse juures ettepanekute vastu, mis kõlasid konverentsil Ukraina aitamise kohta, on see kõik kasutu − kuni Ukrainas pole uut võimu. Sest praeguse võimu puhul ei saa olema mitte
mingisugust murrangut ei majanduse, julgeoleku ega lääneriikidega suhete arendamise vallas. Mitte et ma kutsuks üles uuele Maidanile, nagu härra Suslov tunnistas, et nemad ootavad selle
nn läänemeelse presidendi kukutamist − me ei osale selles, see on Ukraina siseasi.
Ukraina pole veel asunud teele, kuhu teie astusite 25 aastat tagasi. Gruusia asus sinna kolmandal aastal pärast Rooside revolutsiooni ja saavutas Saakašvili ajal murrangu. Vaatamata tagasiminekule, mis on täheldatav viimasel 4-5 aastal uue valitsusega seoses, on peamised institutsionaalsed saavutused alles."
http://pr.pohjarannik.ee/?p=21650