http://www.faz.net/aktuell/politik/inla ... 07302.html
FAZ-i artikkel-pealkirjaga "Merkeli pagulaspoliitika ohustab Saksamaad ja Euroopat"
http://www.faz.net/aktuell/politik/flue ... 84814.html
Saksa politseijuht: meie riik ei söanda põgenike kuritegudele reageerida (saksakeelne video all oleval lingil)
http://www.disneylandparis.com//saksa-politseijuht- ... eageerida/Saksa politseinike ametiühingu juht Rainer Wendt nendib, et koos riiki jõudnud põgenikega kasvab kuritegevus ning suur hulk saabujatest ei tunne Saksa õigussüsteemi ees mingit aukartust. Wendti hinnangul peab riik end kiiresti kehtestama ja põgenikele selgeks tegema, et islamiseadused Saksamaal ei kehti.
Esitame siinkohal kiirtõlke usutlusest Rainer Wendtiga.
Saatejuht: Nüüd on lõpuks uus asüülitaotluse ja -õiguse seadus vastu võetud – kas see on hea märk?
R. Wendt: On hea märk, et poliitikud üldse reageerivad – edaspidi võiksid nad ka õigeaegselt reageerida. Siiamaani on alati pidanud kuskil tuli lahti minema, enne kui nad end õiges suunas liigutama hakkaksid. Seda oleks võinud teha juba vähemalt aasta eest, kui olid olemas märgid, mis lubasid praegust olukorda ette näha.
Saatejuht: Mida tähendab, et “kuskil on tuli lahti läinud”?
R. Wendt: See tähendab, et “kurat on lahti pääsenud” (sks Teufel ist los), et eriti Baierimaal ja Lõuna-Saksamaal, kuid ka mujal liidumaades on politsei olukorra kontrolli all hoidmisega põgenike massilise juurdevoolu tõttu täielikult üle koormatud ja seda juba mitu kuud tagasi. Nüüd teevad poliitikud näo, et see on ootamatu ja et nad on üllatunud, kuid see oli juba mitu kuud tagasi selgelt näha.
Saatejuht: On teatatud põgenike rünnakutest isegi supermarketitele – kas on karta kuritegevuse kasvu üle terve Saksamaa?
R. Wendt: Seda on põhjust karta, ja kolmel põhjusel. Esiteks: rünnakud põgenikekeskuste ja põgenike vastu sagenevad – ja meie peame neid kaitsma. Teiseks, kuritegevus põgenike endi seas: sagedased naiste ja laste vägistamised, vägivalla kasutamine omavahel, nõrgemate ärakasutamine ja orjastamine. Need pole mitte ainult olmekonfliktid, mis juhtuvad siis, kui suur hulk inimesi peab kitsal pinnal koos elama, vaid on ka tõelised võimu saavutamise ja jagamise võitlused, kus erinevad usulised grupid võitlevad teineteisega ja isekeskis. Keskustes töötab vähe inimesi ja nad ei tule olukorra kontrollimisega toime.
Saatejuht: Kas probleem pole mitte selles, et suur hulk põgenikke ei tunne mingit aukartust politseinike ees?
R. Wendt: Ei, politseinike ees tuntakse küll aukartust, kuid mitte meie õiguskorra ees, sest tunnetatakse väga hästi, et meie õigusriik on nende suhtes võtnud pigem väga nõrga hoiaku, mis ilmneb näiteks selles, et põgenikustaatuse taotlemise protsess pole seotud nende käitumisega – et nad võivad teha kõike, mida tahavad, riik ei reageeri sellele peaaegu üldse. Seepärast peavad õigussüsteem ja politsei olema valmis algusest peale põgenikele selgeks tegema, et siin ei kehti mitte šariaat või mingi muu religioosne süsteem, vaid et siin kehtivad Saksa karistusseadused ja et me oleme valmis neid ka läbi suruma. Siinjuures ei ole tegemist mingite perekonnatülidega, vaid kõige raskemate kuritegudega, mille puhul tagakiusatu muutub tagakiusajaks. Sel juhul peab õigusriik kohe sekkuma ja sellised isikud peab koheselt eemaldama suhtlusest teistega ning paigutama nad väljasaadetavate laagrisse – just sinna peavad nad kuuluma. Mitte kellelgi pole õigust oodata oma põgenikustaatuse taotlemise otsustamist vabaduses – seda on täiesti võimalik oodata ka vangistuses.
Saatejuht: Ikka ja jälle öeldakse, et põgenikud tuleb rahvuse ja religiooni alusel üksteisest eraldada – kas see on tõesti vajalik?
R. Wendt: Ei, see ei oleks õige, vaid oleks ainult märgiks abitusest. Pealegi oleks seda raske teostada. Keda tuleks kellest eraldada: kas šiiidid sunniitidest, salafistid kõikidest teistest, šiiidid ja mõõdukad salafistid radikaalsetetest salafistidest? Need kõik on ainult muhameedlaste seas esinevad grupeeringud. Samamoodi oleks see raske rahvusliku kuuluvuse alusel. Kui me seda teeks, valmistaksime juba praegu riigi poolt ette paralleelsete ühiskondade loomist. Ma arvan, et peame keskenduma sellele, et kaitsta eriti kaitset vajavaid gruppe – need on naised ja lapsed, perekonnad, kuid eelkõige kristlased. Need on grupid, kes eriti vajavad riigi kaitset. Ning kõigile, kes seal (põgenikekeskustes) elavad, peab selgeks tehtama, et siin kehtivad Saksa seadused ning et me oleme valmis neid läbi suruma ning sel, kes nende vastu eksib, on õigus ainult sellele, et talt võetakse vabadus ja seejärel saadetakse ta välja.
