Mihhail Lotman on ka teema kohta sõna võtnud.
Mihhail Lotman | Pikkade käte öö: Kölnis ja teistes Saksa linnades juhtunu on tohutult õpetlik
Mihhail Lotman, lotman.ee/blogi, 14. jaanuar 2016, 11:33
Erinevus rikastab. Vähemalt eesti keelt on juba rikastanud sõnaga "masskabistamine". Ka saksa kultuur on rikastunud: vist juba igaüks teab, mida tähendab "taharrush gamea". Küsimus on ainult, kas sellest saadakse adekvaatselt aru. Oma ebakompetentsust on demonstreerinud nii Kölni (ja laiemalt Saksa) politsei kui ka mitmed poliitika- ja ühiskonnategelased.
Näiteks raporteeris Kölni politseiülem Wolfgang Albers, et uusaastapidustused möödusid märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Kui aga selgus, et vahejuhtumeid siiski oli, teatas ta, et neid oli vähe ja erru ta kindlasti ei lähe. Ei läinud, kuid siiski oli sunnitud minema. Kölni linnapea (entusiastlik pagulaspooldaja) kommentaar oli oma süüdimatuses jahmatav: tulevikus peaksid naised käima gruppides ja hoidma võõrastega vähemalt käsivarre pikkust vahemaad. Ta sai kohe õigustatult mitmelt poolt süüdistusi. Esiteks rassimis: kas tõepoolest peab Saksa naine võõramaalast nähes temast kohe distantseeruma? (Aga näiteks järjekorras? Koosolekuruumis? Ühissõidukis? Jne.) Teiseks naisaktivistidelt, kes ei nõustu sellega, et naised peavad alati olema kaitsepositsioonis. Kolmandaks immigratsioonivastastelt. Jne. Lisaks sellele kritiseerisid need, kes tunnevad asja ja olid sündmuste tunnistajaks. Ründajad olid suurtes seltskondades, ründasid ka naiste gruppe ning piisavat distantsi ei saanud naised hoida, kuna olid ümber piiratud ja ründajate käed sirutusid igalt poolt igale poole. Irvhambad nimetavadki seda sündmust Nacht der langen Hände (tõsi küll, see nimetus vist tuli esmalt Venemaalt).
Juhtumi mastaabid ning võimude ebakompetentsus ja saamatus tekitasid paratamatult hulganisti vandenõuteooriaid. Siin vaid mõned. PEGIDA ja veel radikaalsemate vaadetega autorid väidavad loomulikult, et selline oligi plaan ning see on alles algus, varsti muutub normiks see, mis oli Kölnis ekstsess. Kelle plaan? Siin arvamused varieeruvad, aga vastuollu ei satu. Kõigepealt Merkeli, kuid need, kes vaatavad sügavamale, teavad, et ta on vaid hüpiknukk kas USA, vabamüürlaste, juutide vms kätes (loomulikult vaatab David Icke veelgi sügavamale).
Teiselt poolt aga väidavad pagulaste vastuvõtu pooldajad ja mõned feministlikud ringkonnad, et see oli hoopis PEGIDA või mõne teise äärmusparempoolse rühmituse provokatsioon. Argumentatsiooni tase vastab enam-vähem eelmistele. Süüdi on lääne ühiskonnas valitsev seksism, millega on nakatunud ka teised maailmaosad. Mõningad Saksa riigi- ja politseiametnikud süüdistavad, tõsi küll, vaid vihjamisi Islamiriiki või muud radikaalset islamistlikku organisatsiooni, igal juhul mingi vandenõu Saksamaa vastu seal oli. Ning lõpuks, et selle organiseeris Putin. Tõsi küll, viimast versiooni arendatakse kõige rohkem venekeelses sotsiaalmeedias (osad aadressid viitavad Ukrainale).
Iseenesest võiks nende teooriate - nagu üldse vandenõuteooriate - analüüs olla huvitav, kui need oleksid veidi fantaasiarohkemad. Enamasti lähtutakse vigasest loogikast: cui prodest? Selle üle aga, kes on tegelikult saanud kasu, otsustatakse ikkagi lähtuvalt oma teooriast. Tõepoolest, mis kasu saavad Soros, Rothschild ja muud Bilderbergid? Täiesti selge ju, nende eesmärgiks on hävitada Saksa rahvus ja laiemalt kogu valge rass. Selles seisnebki kasu. Aga mis kasu saab Islamiriik? See on veidi keerulisem küsimus, aga kuna nad sõdivad uskmatutega, siis mingit kasu nad ikkagi peaksid saama, segaduses on seltsim. Siiski on mul raske uskuda, et IS saatis oma agendid (aga pagulaste hulgas neid kindlasti on, ehkki nad moodustavad tühise osa üldmassist) Kölni selleks, et nad seal kabistamisega vahele jääksid.
Kindlasti saavad kasu PEGIDA ja muud radikaalsed rühmitused: riik ja vanad parteid ei saa kriisiga hakkama, aga nemad teavad lahendusi. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et nad oleksid kuidagi, kas või kaudselt asjaga seotud. Mina saan kasu heast ilmast, kuid paraku pean tunnistama, et pole seda ise organiseerinud. Kõige huvitavam lugu on aga Venemaaga, kes lõikab topeltprofiiti. Esiteks sellega, et Euroopa Liidus on probleemid, mis viivad tähelepanu Ukrainalt kõrvale, ning Venemaa on eriti huvitatud nende liidrite diskrimineerimisest, kes, nagu Angela Merkel, on toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Teiseks on Venemaa võimud eri tasanditel toetanud PEGIDAt ja muid "patriootlikke" jõude ning on väljendanud nördimust PEGIDA pagulasvastase demonstratsiooni laialisaatmise ebainimlike meetodite üle. Tõepoolest, Kölni sündmused on Putini režiimile kasulikud. Kuid pole mingit põhjust arvata (vähemalt minuni pole jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit), et Putin on selle kuidagi korraldanud. Ning minu väide võib tunduda paradoksaalsena, aga just aktsiooni edukus on parim "alibi": kõik aktsioonid, mida see võim on üritanud teha, on olnud nii käpardlikud ja läbipaistvad, et on raske uskuda, et nad oleksid nii peene operatsiooniga hakkama saanud. Pigem on see süllekukkunud kingitus.
Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov (keskel) nimetas migratsioonivastase demonstratsiooni laialisaatmist "vabaduse ekstaasiks".
Oluline on aru saada, mis siis tegelikult juhtus ja mis veel juhtuda võib. Alustame numbritest. Ainuüksi Saksamaale on paari aastaga tulnud üle miljoni migrandi (täpsed arvud varieeruvad, aga 1,1 miljonit tundub realistliku arvuna). Ma ei leidnud täpseid arve soolise proportsiooni kohta, kuid ÜRO andmetel jagunevad need kogu põgenikuvoolus järgmiselt: mehi 58%, lapsi 25% ja naisi 17%. Kusjuures on teada, et "lapsed" on osaliselt noorukid, mõni poisslaps on koguni 25-aastane. Kuid on ka teisi andmeid: 2015. aastal üle Vahemere saabunute hulgas on 75% mehi, 13% lapsi ja vaid 12% naisi. Seega on Saksamaal mitusada tuhat vallalist ja püsisuhteta meest, kes on suurelt jaolt noored ja kellel on teisigi vajadusi peale saksa keele õppimise.
Tundub, et see üllatav avastus tehti alles praegu ning on mõneti kummaline, et vasakpoolsed ja feministid, kes on aldid nõudma igasuguseid kvoote ja ennekõike sookvoote, ei näe selles ebaproportsionaalsuses suurt probleemi.
Vaatame olukorda Põhja-Aafrikast või Süüriast saabunud noormehe silme läbi. Ta näeb väga lodevaid elukombeid, naisi, kes on riietatud julgemalt (et mitte öelda väljakutsuvamalt) kui tema kodumaa prostituudid ja kes millegipärast suhtuvad temasse tõrjuvalt. Ilmselt on tegemist rassistidega. (Veel idüllilistel üheksakümnendatel rääkis mulle üks Rootsi professor, et Aafrika pagulased - jutt käis konkreetselt etiooplastest - arvavad, et kui Rootsi tüdruk ütleb neile ei, on tegemist rassismiga, omavahel ju nad, st rootslased, kogu aeg seksivad.) Arvestades ülaltoodud proportsioone, on paari tuhande "pidutseja" kallaletungid inimestele ja nende varale peaaegu et minimaalne selle kahju kõrval, mis potentsiaalselt oleks võinud tekkida. Samas peaks see toimima äratuskellana, ei ole aga kindel, et osatakse teha õiged järeldused.
Kuid seksuaalne vägivald on vaid üks probleemi tahk. Sajad tuhanded noored mehed, kellel ei ole kindlat tegevust ja selgeid eneseteostuslikke perspektiive, on soodus pinnas kuritegevusele, ekstremismile jne. Ma ei ole kohanud ühtegi realistlikku programmi selle probleemi lahendamiseks Saksamaal (olen kusagilt lugenud, et sellega tegeletakse Põhjamaades, üksikasju ma aga ei tea). Kuid see on eraldi teema.
See, mis juhtus Kölnis ja teistes Saksa linnades, on tohutult õpetlik ja kulturoloogi seisukohalt huvitav. Stereotüüpne arusaam, mida ennekõike levitavad PEGIDA ja sellele lähedased ringkonnad, on see, et toimus kokkupõrge kahe kultuuri vahel - ühelt poolt vana tsiviliseeritud Euroopa, teiselt poolt agressiivsed nomaadid. Tegelik olukord on palju mitmekesisem. Väga laias laastus võib eristada kolme kultuurimalli. Üks on sisserändajate kultuur, kus tõepoolest võib märgata väga arhailisi jooni (aga kordan, et tegu on väga jämeda määratlusega, sest näiteks süürlaste ja afgaanide vahel on tohutu erinevus: süürlaste kultuur on Euroopale palju lähedasem). Teiseks 21. sajandi Euroopa postmodernistlik ja feministlik kultuur ning kolmandaks samuti euroopalik, aga märksa traditsioonilisem (19. sajandi teise poole - 20. sajandi esimese poole) kultuur. Mis teeb aga asja põnevaks, et kultuurilisele stratifikatsioonile lisandub sooline. Seda on selgelt näha isegi fotodelt: ühelt poolt näeme PEGIDAt ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, kes on enamasti mehed, teiselt poolt aga samuti seksuaalvägivalla vastaseid, kelle jaoks seksism on aga samas komplektis rassismi ja fašismiga, ning see seltskond on sooliselt palju mitmekesisem, ehkki tundub, et naised on ülekaalus.
Tegelikult on need jõujooned välja joonistunud juba palju varem. USAs nägime analoogilisi asju juba 19. sajandil. Ühelt poolt meie (valgeid) naisi tuleb kaitsta mustade seksuaalvägivalla eest, teiselt poolt aga need meie õrnakesed naised ise muudkui kõõritavad nende mustade poole. Kölnis demonstreerisid PEGIDA toetajad naiste kaitseks pagulasvägistajate ("rapefugees") eest. Aga ka naised ise ei jäänud üritusest kõrvale ning nende grupp tuli välja hoopis teiste loosungitega, nõudes kaitset nende kaitsjate eest, kusjuures üsna energiliselt. Nagu õiged humanistid ja pehmete väärtuste adeptid nõudsid nad rassistide hävitamist.
Mis võis aga nii mõnelegi üllatuseks olla, on teatud lahkhelid, koguni pinged LGBT enne nii monoliitsena tundunud kogukonnas. Nimelt selgus, et sooline kuuluvus on mõnes küsimuses hoopis tähtsam kui seksuaalne sättumus: kui lesbid on endiselt positiivselt meelestatud pagulaste vastuvõtmise osas, siis geide hulgas sellist üksmeelt pole ning on kuulda tugevaid hääli pagulaste vastu. Seega populaarne postmodernistlik idee, et gender on tähtsam kui sugu, läks vähemalt selles küsimuses vett vedama. Kõik see toetab ammu tuntud tõde, et meeste ja naiste vahelised erinevused on suuremad kui ükskõik millised kultuurilised või rassilised.
Selles mõttes nii Saksamaal kui mujalgi, sh Eestis teatud ringkondades populaarne silt 'homomultikulti' on - rääkimata muust - eksitav: suur osa geisid on sisserännuvastased, suurem osa sisserändajaid on homoseksuaalsuse vastased.
Niisiis, tegemist on vähemalt kolme erineva kultuuritüübiga ning nendevahelised suhted moodustavad üsna keerulise struktuuri. On terve rida jooni, mis ühendavad pagulaste arusaamu postmodernismiga. Pole tähtsusetu ka see, et mõlemad vastandavad end ennekõike pagulasvastastega. Kuid on ka terve rida selliseid, mis ühendavad pagulasi PEGIDA ja nende pooldajatega, vähemalt kontseptuaalsed skeemid on neil sarnased. Need on ennekõike stereotüübid, mida nimetatakse meesšovinistlikeks: mõlemal juhul on naine ennekõike objekt, mis tekitab ihasid, aga vajab ka kaitset. Ning muidugi on palju ühist eurooplastel, olgu nad kõige ägedamad PEGIDA või kõige raevukamad feminismi pooldajad. Need on aga üksnes kõige algelisemad tähelepanekud, reaalne pilt on palju keerulisem ja huvitavam ning kujunenud olukord pakub kindlasti suurt huvi antropoloogidele.
Kuid antud postituse fookus ei ole antropoloogiline, mind huvitavad ennekõike Eesti ühiskonna arenguga seotud probleemid. Ma arvan, et meil on võimalus vältida neid vigu, mida on teinud mõned Euroopa riigid.
Kõigepealt peame tõdema, et Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Ei ole juriidiliselt, ei ole moraalselt, ei ole sotsiopsühholoogiliselt. Need poliitilised jõud, kes tahavad Eesti pagulastele avada, peaksid sellest endale aru andma ja kui mitte tegutsema hakkama, siis vähemalt esitama mingid kindlad plaanid. Siiski peab tõdema, et valitsus on hoidnud mõistlikku joont. Esiteks on ilmutatud valmisolekut vastu võtta tõepoolest vaid sõjapõgenikke, kusjuures mitte üksikuid mehi, vaid lastega perekondi, mis olulisel määral maandab paljusid riske. Paraku mitte kõiki. Omalt poolt soovitaksin lisada siia veel üks tingimus: vastu võetakse vaid need, kes kas a) on tugevalt motiveeritud Eestisse jääma ja panustama selle arengusse või b) tulevad ajutiselt vaid seniks, kuni kodumaal kestab verine segadus ning tagavad oma naasmise kodumaale, kui see lõpeb.
(Muide, siin on üks oluline probleem, mis seob migratsioonikriisi kooseluseadusega. Nagu ma juba olen kirjutanud, võib kooseluseadus praeguses redaktsioonis toimida migratsioonipumbana.)
Mis puudutab seadusandlust, siis peaks valitsus andma selge vastuse küsimusele, kuidas talitada näiteks massirahutuste korral (kas ka siis kehtivad kõik inim- ja kodanikuõigused), kuidas deporteerida kriminaalkuritegude sooritajad (kas kõigepealt tuleb oodata kohtuotsust või saab sellistel juhtudel rääkida süütuse presumptsiooni piiramisest)? Nagu me teame, Saksamaal hakatakse alles praegu selle peale mõtlema ja on tõdetud, et nende probleemide lahendamine ei saa demokraatlikus riigis olla lihtne. Siiski arvan, et on võimalik vastu võtta seadus, mis lubaks koheselt välja saata need asüülitaotlejad, kes on arreteeritud massirahutuste käigus. Me ei tohi veel kord lubada endale Pronksiöö häbi, kui peaminister lubas õiglaseid karistusi ja seda, et korrarikkujad peavad kogu kahju kompenseerima, kuid lõppkokkuvõttes pidi hoopis Eesti riik kompenseerima nii mõnelegi kannatanule (viimase sõna tahtsin panna jutumärkidesse, aga seda ei saa teha, kuna nende kannatanustaatus on kinnitatud kohtuotsusega). Kuid asi ei ole siiski vaid seadusandluses, sisserändajad tekitavad uusi väljakutseid ka sotsiaalsfäärile ja korrakaitsele. Suurte noortest meestest koosnevate pagulasgruppide tekkimist Eesti linnades ei saa lubada. Asüülitaotlejate eest vastutavad nii politsei kui sotsiaaltöötajad.
Mis puudutab moraalseid aspekte, siis lihtsad jutud tolerantsusest ei ole üksnes ebapiisavad, vaid on koguni kahjulikud. Kahjuks on seda, mis praegu toimub Eesti avalikus ruumis, raske nimetada diskussiooniks. Käib vastastikune sildistamine ja demagoogitsemine. On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles. Kasutatakse kaht labast demagoogilist võtet: see pole üldse probleem (ja ainult loll ei saa sellest aru) ning kes sa selline oled? Pärast ollakse üllatunud ja nördinud, et neile vastatakse samaga. Mul on eriti kurb, kui mõni intelligentne inimene esitab süüdimatuid süüdistusi oma maa ja rahva aadressil. Pealegi on mul suured kahtlused nende siiruses. Kui keegi kirjutab, et tal ei ole midagi ühist selle rahvaga peale sünnikoha ja keele, siis on mul tõesti raske uskuda, et ta arvab, et seda on vähe. Lisaks jääb õhku rippuma küsimus, kas nende pagulastega, keda ta nii väga ihkab, on tal rohkem ühist. Ja kui on, siis tahaks teada, mis see on? Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.
Kuid me oleme seletamise võlgu ka pagulastele. Neil on mingisugused ulmelised ettekujutused ühiskondadest, kuhu nad tulevad, ning neid ootavad ees suured kohanemisraskused ja pettumused. Paraku ei ole ma näinud isegi mingit selleteemalist projekti (on küll välja antud 33-leheküljeline brošüür, kuid oleks väga naiivne arvata, et see asendab arengut, mida euroopalikud ühiskonnad on sajanditega saavutanud inimõiguste valdkonnas, k.a naiste õiguste osas). Alles nüüd jõuti Norras arusaamisele, et sisserändajale tuleb selgitada Norras kehtivaid naiste õigusi, seda, et miniseelik ei tähenda liiderlikkust ja muud sarnast. Enne pole selle peale valitsuses tuldudki. Nagu pole enne ja vist praegugi veel selle peale tuldud, et tuleks süüvida sisserändajate kultuurilisse tausta, kommetesse ja tõekspidamistesse. Euroopa Liidus on püütud neid asju lahendada bürokraatia tasandil, oleks vaja lisada kompetentsi.
14. jaanuar 2016 11:42
