Järjekordne artikkel Angela Merkelist: Europe's lonely liberal hegemon. On märgiline, et niisuguse nimetuse on pälvinud algselt konservatiivse erakonna esindaja.
---
EL-i abitusest tüdinud Põhjamaad lahendavad pagulaskriisi omapäi.
Urmas Jaagant, Strasbourg
Eesti Päevaleht
Taani ja Rootsi eurosaadikud on ühel nõul: senine põgenike jaotusskeem ei toimi ega hakkagi toimima.
Seni suure solidaarsusega silma paistnud Taani ja Rootsi kasutavad põgenikevoolu talvist vähenemist selleks, et tõmmata pagulastega tegelemisel siidkinnaste asemel kätte poksikindad.
Taani sotsiaalsüsteem on kõigile vähekindlustatutele mitte lihtsalt turvavõrk, vaid lausa suletekk ja -padi. Kõik, kes on saanud õiguse riigis olla või alles ootavad seda õigust, on seni saanud samad sotsiaalsed garantiid, mis kehtivad põlistele taanlastele.
Möödunud reedel jõustus Taanis seadus, mis lubab võimudel konfiskeerida varjupaigataotlejate isiklikku vara. Kuigi iseenesest pole selline seadus Vanas Maailmas ainulaadne, on paljudel EL-i riikide juhtidel väga ebameeldiv näha 2016. aastal sellist otsust keset solidaarsusest jutlustavat Euroopat. Taani naaber Rootsi on samal ajal teatanud, et mitukümmend tuhat saabunud varjupaigataotlejat saadetakse pikema jututa välja.
Sotsiaalsüsteem löögi all
Euroopa Parlamendi taanlasest saadikul Ulla Tørnæsil on liberaalina silmanähtavalt ebamugav selgitada, miks eelnimetatud paremäärmuslik seadus riigi parlamendis vastu võeti. „Taani on universaalse hoolekandega ühiskond. Me ei tahaks muutuda Saksamaa-laadseks, kus teenused on kindlustuspõhised,” selgitab ta. „Et me suudaksime oma sotsiaalsüsteemi üleval pidada – see ongi põhjus, miks oleme seadusi muutnud. See muudab Taani tulijatele vähem atraktiivseks ja me saame olla kindlad, et need, kes tulevad, suudame ka ühiskonda sulandada.”
Tørnæsi keerulise positsiooni põhjuse leiab, kui tuletada meelde Taani möödunudsuviste valimiste tulemusi. Liberaalid võitsid, kuid keegi ei olnud nõus nendega koalitsiooni minema ja nüüd peab vähemusvalitsus puuduvad hääled n-ö maja pealt kokku otsima. Seega on tekkinud olukord, kus 179-kohalises parlamendis 34 kohta saanud liberaalid sõltuvad suuresti 37 kohaga paremäärmuslikust DPP-st.
Taani puhul tasub meelde tuletada, et nemad ei osale Euroopa Komisjoni kvoodisüsteemis. Sellest hoolimata on Taani saabunud pagulaste arvult võrreldes rahvaarvuga Euroopas viiendal kohal.
Taani sotsiaaldemokraat Jeppe Kofod kordab veerandtunnise intervjuu jooksul viis korda väljendit „õiglane panus”. Seda ootab ta teistelt Euroopa riikidelt. „Taani on võtnud pagulasi kaks korda rohkem, kui on meie õiglane osa. Taani ei saa selle kriisiga üksi hakkama, sellepärast on valitsus sunnitud vastu võtma väga karme asüüliseadusi,” ütleb ta. „Ega need mulle ei meeldi, ma eelistaksin leebemaid, õiglasemaid. Aga eelistaksin ka, et kõik riigid võtaksid oma võrdse osa, mitte ei sunniks teisi võtma rohkem, kui on neile jõukohane.”
Pagulaste laialijaotamist peab Kofod õigeks, kuid tuleks teha veel üks samm. „Põgenikel ei tohiks olla õigust valida, mis riigis nad elama hakkavad. Neil on õigus olla kaitstud ja turvalises kohas, nende põhilised vajadused peavad olema kaetud – haridus, meditsiiniabi. Aga me peame neile ütlema, et me paneme teid sellesse riiki ja te ei saa otsustada, kas jääte Eestisse, Lätti või Taani,” on ta resoluutne.
Taani eurosaadikud ei ütle otsesõnu, et riigi valitsuse otsused on ähvardus Euroopa Liidule: tehke midagi või muidu... See on kõigest märkuandmine. „Me võtame arvesse, et Euroopa tasandil ei ole lahendust leitud, seega peame me ise reageerima. Seda on teinud teisedki riigid,” ütleb Tørnæs ja viitab Rootsile, kes esimesena taastas piirikontrolli Taaniga.
Üle 60 aasta pole kahe naaberriigi vahel piirikontrolli olnud. Lõuna-Rootsi ja Kopenhaageni vahel liigub iga päev kuni 15 000 inimest. Õigemini liikus, sest passikontroll on pannud paljud ümber mõtlema. Kummagi riigi saadikud ei eita, et põgenikekriis on tekitanud riikide vahele pingeid, mida nad siiski hoolikalt hoiduvad tüliks nimetamast.
Rootsi eurosaadiku Fredrick Federley sõnul ei ole tema kodumaa veel nii kaugel, et oleks valmis vastu võtma selliseid seadusi nagu Taani. Ühtaegu on tõsi, et hulk asüülitaotlejaid kavatsetakse riigist välja saata. „Meedias on tehtud tohutu asi sellest, et Rootsi valitsus tahab välja saata 80 000 põgenikku, mis tähendab umbes pooli eelmisel aastal saabunuid. Ma toetan seda, sest need, kelle varjupaigataotlused on tagasi lükatud, peavadki lahkuma,” kinnitab ta.
Kulukad abiraha-aastad
Rootsi probleem on selles, et põgeniku taotluse menetlus kestab meeletult kaua – kuni kaks aastat. Kogu selle aja saab taotleja abiraha, mis on suur isegi Rootsi mõistes, rääkimata võrdlusest Eestiga. „Need kaks aastat, kui avaldusega tegeletakse, lähevad Rootsi ühiskonnale seega väga kalliks maksma,” nendib Federley.
Peale selle kulub meeletult raha neile, kes saavad õiguse jääda. Tuleb ehitada uusi koole, mida pole aega planeerida, palgata õpetajaid, keda pole aega koolitada. „Rootsis on kinnisvaraga üsna halb olukord. Isegi kui Rootsi ei tuleks üldse põgenikke, oleks meil ikka kortereid ja elumaju puudu,” ütles Federley.
Ka asüülitaotlejate väljasaatmise puhul on Rootsi silmitsi rahaprobleemiga. Kedagi riigist minema saates tuleb tagada talle vahendid, et ta jõuaks tagasi sinna, kust tuli. Federley hinnangul on Rootsi praegu võimeline tagasi saatma maksimaalselt 40 000 inimest aastas.
Niisugused probleemid riikides, mida me oleme harjunud pidama rikasteks ja avatuteks, ei jäta Taani ja Rootsi eurosaadikute hinnangul neile muud võimalust kui ise härjal sarvist haarata. Lahendused, mida EL põgenikekriisi lahendamiseks pakub, lihtsalt ei toimi.
Järgmised rändekoridorid tekivad põhja?
Nähes, kui varmalt on Venemaa valmis põgenikke üle piiri Euroopasse „aitama”, ei välista eurosaadikud võimalust, et kevadeks leiavad põgenikud endale Euroopasse tulekuks hoopis uued teed. Lõunapoolsetesse riikidesse teatavasti kerkib järjepanu põgenikke takistavaid tarasid.
Soome on juba hädas Venemaalt neile suunatud põgenikega, keda Venemaa keeldub tagasi võtmast. „Norraga on Venemaal kokkulepe, et piiri ei tohi ületada jalgsi ega autoga,” selgitab Fredrick Federley. „Jalgrataste kohta pole aga midagi öeldud. Sinna on järsku tekkinud suur hulk jalgrattaid ja keegi ei tea, kuidas need sinna said.”
Jeppe Kofodi arvates aitab uute põgeniketeede teket vältida üksnes päriselt ja tõhusalt toimiv EL-i välispiiride kontroll.
