Niikaua, kui metssiga reastab punkthaaval kõik need valed AJALOOLISED NÄITED ja VÄITED, prooviksin analüüsida, mis oli minu arvates artikli eesmärk?metssiga kirjutas:Mina olen lihtsalt hämmastunud Kaja Kumer-Haukanõmm uurib akadeemilisel tasemel väliseestlust ja on sellest kirjutanud doktoritöö, kuid see artikkel... Lisan Toomas Tyrki arvamusele, et ajalooliste näidete ja väidetena on sealt lihtsalt VALEt (või siis rumalust).
Kaja Kumer-Haukanõmme kirjutis koosnes "sissejuhatusest" ja "neljast teemast"
1. Ei tasu alahinnata rahva mälu ja teadmisi
2. Kes oli nõukogude kodanik?
3. Rahva lollitamine sõnaga “humanism”
4. Põgenikud kui kauplemisvahend (ehk kokkuvõttev järeldus)
Artiklit tuleks vaadata, kui terviklikku mõtet.
Näited annavad lugejale ettekujutuse taustsüsteemist. Näited on oma olemuselt ju õiged.
Soovijad võivad ju noride näidete sõnastuse üle, kuid see on pointless, sest puude taga tuleks näha ka metsa.
Valisin artiklist mõtted, mida mina olulistemaks pean.
Sissejuhatus.
Poliitikud, arvamusliidrid ja põgenike küsimustega tegelevad ametnikud süüdistavad Eestisse pagulaste toomisele vastuseisjaid humanismi puudumises. Väidetavalt on asjaga nii kehvasti, et nad lausa tunnevad piinlikkust eestlane olla.
1. Ei tasu alahinnata rahva mälu ja teadmisi
Vaadelgem ühte aspekti. Ikka ja jälle tuuakse võrdluseks Eesti paadipõgenikud 1944. aastast või siis põimitakse sisse klausel “aga juhul, kui meil sellist abi vaja läheb, millist vastuvõttu meie ootaksime?”. 1944. aasta võrdluse esitamine aga näitab, kuivõrd kaugel ollakse humanismist ajalootundmises ja tõenäoliselt ka oma sellest lähtuvas tegevuses. Võib-olla nad ise ei tea, mida ja millega nad võrdlevad, kuid samas ei tohiks alahinnata rahva mälu ning teadmisi.
2. Kes oli nõukogude kodanik?
Läände jõudnud eestlastest põgenike edasisele käekäigule avaldasid suurt mõju konkreetselt Jalta kokkuleppe lisaprotokolli kaks punkti.
Esiteks seisis seal kirjas, et Nõukogude Liidu liitlased (st USA ja Suurbritannia) saadavad nende kontrolli all olevatelt aladelt nõukogude kodanikud tagasi kodumaale.
Teiseks: kõikidesse (maa) pagulaste ehk DP-laagritesse, kus viibivad Nõukogude Liidu kodanikud, tuleb võimaldada sissepääs nõukogude repatrieerimisohvitseridele. Selleks, et ette valmistada oma riigi kodanike kodumaale saatmist.
3. Rahva lollitamine sõnaga “humanism”
Tolleaegsest poliitilisest “humanismist“ võiks veel palju näiteid tuua, aga ehk juba need mõned näited panevad mõtlema. Olen pettunud kõigis, kes lollitavad rahvast sõnaga “humanism” ning selle varjus teevad poliitikat. Oma jutus ei lähtu nad ei põgenike vajadustest ega ka oma rahva perspektiivist. Samamoodi tekitab hirmu poliitikute ja teiste pagulaste vastuvõtmist propageerijate pidev ajalooliste faktide moonutamine ja rahva emotsioonidega manipuleerimine.
4. Põgenikud kui kauplemisvahend (ehk kokkuvõttev järeldus)
Sama seis on Aafrika mandrilt ning Lähis-Ida piirkonnast Euroopasse saabuvate põgenikega praegu. Pagulaste vastuvõtmisel humanismist rääkivad poliitikud on aga tõenäoliselt alati oma kabinettide kinniste uste taga allkirjastanud hoopis teistsuguse sisuga dokumente ja sõlminud kokkuleppeid, mis puudutavad nii põgenike kui ka kohalike elanike saatust.
Ja täpselt nii ongi.
Kuid, eks igaüks otsustab ISE, kas meie oma valtsus valetas nahaalselt meile, et võetakse vastu maksimaalselt 200 pagulast kahe aasta jooksul?
(Kuidas jaotada liikmesriikide vahel 60 000 põgenikku? Pevkur: Eestisse vastu võetavate põgenike hulk jääbki 150 ja 200 vahele)
Või olid ja on meie valitsuses tõesti nii rumalad ja väheinformeeritud inimesed, kes ei teadnud, et iga nädal tuleb Euroopasse juurde tuhandeid põgenikke? Polnud ka ühtegi ametnikku, kes oleks osanud nõu anda? Kas on tõenäoline, et Juncker & Co uskus tõsimeeli, et 60 000-le ei lisandu kahe aasta jooksul ühtegi põgenikku?
Või on sõlmitud mingid muud kokkulepped ja antud mingid muud lubadused?
Kaja Kumer-Haukanõmm kirjutas:Pagulaste vastuvõtmisel humanismist rääkivad poliitikud on aga tõenäoliselt alati oma kabinettide kinniste uste taga allkirjastanud hoopis teistsuguse sisuga dokumente ja sõlminud kokkuleppeid, mis puudutavad nii põgenike kui ka kohalike elanike saatust.