Militaarteemad minevikust kaasaega
https://militaar.net/phpBB2/
... ehk 3 miljardit dollarit aastas järgmise 10 aasta jooksul.The package would reportedly amount to more than $30bn (£14.8bn) over the next 10 years.
http://ksgnotes1.harvard.edu/Research/w ... /RWP06-011In this paper, John J. Mearsheimer of the University of Chicago's Department of Political Science and Stephen M.Walt of Harvard University's Kennedy School of Government contend that the centerpiece of U.S. Middle East policy is its intimate relationship with Israel. The authors argue that although often justified as reflecting shared strategic interests or compelling moral imperatives, the U.S. commitment to Israel is due primarily to the activities of the “Israel Lobby." This paper goes on to describe the various activities that pro-Israel groups have undertaken in order to shift U.S. foreign policy in a pro-Israel direction.
Vaat kus lops! Kaks prominentset akf-i on täiesti veendunud, et meil pole lootustki iseseisvaks jääda. Tjaah, eesti mees sõdib igas sõjas ja iga riigi eest, aga mitte oma riigi eest...Martin Peeter kirjutas:Me ei liiguks diskussiooniga väga viljakas suunas, sest esiteks üksiküritajana me tõesti ennast kaitsta ei suuda ja teiseks pole mõistlik eirata väga positiivset asjaolu, et me oleme kaitsealaste liitude (NATO ja osalt ka EL) liige.
Sohoh....siis millise sõjalise liidu liige näiteks Iisrael on? Milliste riikide sõdurid vajadusel Iisraeli rannikul toetuseks maabuvad????Kriku kirjutas:See ksf Lemeti jutt on praegu lihtsalt demagoogia, sest ei Iisrael ega Singapur ei kaitse ennast "üksiküritajana", nagu eespool väideti. Selles seoses ei puutu see, mitu tanki või lennukit neil on, asjasse.
Tõsine, st USA välisabi Iisraelile algas ikkagi 1970. aasta paiku. 1949, 1956 ja 1967. a edukad sõjad peeti silma selleta.Martin Peeter kirjutas:Iisraeli sõdu nüüd välisabita peetuks küll ei saa lugeda. Liitlassuhe võib ka abi näol realiseeruda isegi meie tingimustes ja mingis tulevikukonfliktis.
Välismaalt tulnud relvad ja juudi võitlejad olid ikka selge välisabi isegi 1948.
Aga selles mõttes nõus, et liitlastest on kasu meil vaid siis, kui me ise ka ikka märkimisväärselt panustada suudame. Tulevikus on siiski väga võimalikud olukorrad, kus liitlaste sekkumine pole just enesestmõistetav, kohene ja piisavas mahus. Täielik NATO laialiminek pole tõenäoline, aga ideaalse toimimise ja likvideerumise vahele mahub hulk halle stsenaariume, mille jaoks tuleb ise valmis olla.
1948 oli Iisraeli suurim toetaja Joss. Relvi tarnis ta Tšehhoslovakia kaudu ja saabus mõni tuhat oskajat meest. Stalin nimelt lootis uue riigiga maailmarevolutsiooni edendada. Muidugi pettus varsti ja kohe 50dal keerati aliyah endisest NLiidust kinni. Teine salajane toetaja oli Prantsusmaa, kes juba õige pea asus oma alaväärsuskompleksi brittide ja USA peal välja elama. See oli ju kõige ehedam koloniaalkonkurendi kottimine.Kapten Trumm kirjutas:
Tõsine, st USA välisabi Iisraelile algas ikkagi 1970. aasta paiku. 1949, 1956 ja 1967. a edukad sõjad peeti silma selleta.
Ja mitte ainult ilma abita, vaid tihti ka kaubandusboikoti tingimustes (vaadake, mismoodi said juudid endale Mirage hävitajad).
The Suez Crisis or the Second Arab–Israeli War[15][16][17] also named the Tripartite Aggression (in the Arab world) and Operation Kadesh or Sinai War (in Israel),[18] was an invasion of Egypt in late 1956 by Israel, followed by the United Kingdom and France. The aims were to regain Western control of the Suez Canal and to remove Egyptian President Gamal Abdel Nasser, who had just nationalized the canal.[19] After the fighting had started, political pressure from the United States, the Soviet Union, and the United Nations led to a withdrawal by the three invaders. The episode humiliated Great Britain and France and strengthened Nasser.[20][21][22]
Sellest üritusest on isegi Wikipedias sissekanne olemas.Martin Peeter kirjutas:1948 oli Iisraeli suurim toetaja Joss. Relvi tarnis ta Tšehhoslovakia kaudu ja saabus mõni tuhat oskajat meest.
Leonid Mletšin näiteks väidab, et Stalin soovis Iisraeli riigi tekitamisega Suurbritannia ja Briti-meelsed araablased Lähis-Idast st. siis Palestiina aladelt minema kihutada.Martin Peeter kirjutas: Stalin nimelt lootis uue riigiga maailmarevolutsiooni edendada.
As Leonid Mlechin, a Russian historian and journalist told Ekho Moskvy radio, “creating a Jewish state in Palestine was a way for Stalin to push a weakened Great Britain, which he hated, out of the Middle East.” Since Arab regimes were often pro-British, Stalin preferred to work with the Zionists.