Ukraina president Volodõmõr Zelenski palus riigi ametnikke uurida võimalust osaleda olümpiamängude korraldamise konkursil.
https://sport.postimees.ee/6774135/luka ... valgevenes
16. veebruar 2015. Ukrainlaste soomuk BTR jõudis Ida-Ukrainas Debaltseve piiramisrõngas kontrollpunkti juurde. Brigaadi 128 meedik Vadim Svõrõdenko astus koos oma komandöriga soomukist välja, aga samal hetkel plahvatas nende kõrval vaenlase tankimürsk. Svõrõdenko sai killuhaavad paremasse jalga ja õlga, haavata sai ka tema ülemus. Kaaslased tõmbasid nad kiiresti soomukisse tagasi ja toimetasid Debaltsevesse, kus mehed said esmaabi. Samal õhtul startis Debaltsevest neljast sõidukist koosnev kolonn, et viia haavatud Artemivskisse (praeguse nimega Bahmut). Kergemalt haavatud paigutati kahte BTRi ja raskemate vigastustega võitlejad Urali ja Kamazi veokitesse. Viie kilomeetri pärast kolonn peatus ja eespoolt hakkas kostma sõdurite karjumist, seejärel sattus kolonn tule alla. Svõrõdenko oli kolonni viimases sõidukis, BTRis, mis hakkas tagurdama ja sattus miini otsa. Plahvatus ja lööklaine lõid ta uimaseks. «Ninna kerkis sulava metalli vastik lehk,» meenutas ta. Komandör tõmbas Svõrõdenko põlevast soomukist välja ja päästis sellega tema elu. Sõdurid paigutasid haavatud Urali peale, kuid enne kui sõiduk jõudis liikuma hakata, sai ka see tabamuse. Svõrõdenko lendas autost välja ja sai nii tugevalt põrutada, et jäi lamama. Mõlemast jalast vigastada saanud komandör roomas autoni, võttis sealt magamiskotid ja andis ühe neist Svõrõdenkole. Öö läbi kuulis Svõrõdenko oma kaaslaste oigamist, kuid ei saanud neid aidata. Pärast ööd, mil temperatuur langes alla –20 kraadi, aga polnudki enam kedagi aidata, sest hommikuks olid kõik tema kaasvõitlejad surnud. Svõrõdenko järgmised päevad möödusid poolteadvusetus olekus. Ta sõi lund, roomas oma surnud kaaslaste vahel ringi ja otsis seljakottidest süüa, kuid tulutult. Mees avastas, et ta käed ja jalad on tõmbunud mustaks. Neljandal päeval kuulis ta mootorimürinat ja tema juures peatus soomuk. Näomaski kandev mees hüppas autost välja ja tuli tema juurde. Svõrõdenko märkas ta varrukal musta, sinise ja punasega separatistliku Donetski Rahvavabariigi embleemi. «Tõuse üles!» käskis mees. «Ma ei suuda, ma ei jaksa liigutada,» vastas Svõrõdenko. «Siis rooma meie auto juurde, muidu jätame su siia surema,» ütles separatist. Viimaseid jõuvarusid kokku võttes roomas Svõrõdenko veoauto juurde ja ta tundis, kuidas ta BTRi tõsteti. Tal vedas, kuna just oli käimas vangide vahetus. Mees toimetati Dnipropetrovski haiglasse, kus paraku selgus, et tema käsi ja jalgu ei saa enam päästa, ning käe- ja jalalabad amputeeriti.
Tallinna Sügisjooksu 10 kilomeetri distantsi läbis laupäeval kolm Debaltseve piiramisrõngas rängalt vigastada saanud Ukraina sõdurit, et avaldada toetust oma saatusekaaslastele ja juhtida tähelepanu jätkuvale sõjale Ida-Ukrainas. Vadim Svõrõdenkol on amputeeritud mõlemad labakäed ja -jalad, Vadim Masnitšenkol vasak käsi ja parem jalg ning Konstantin Vinnitšenkol on mürsuplahvatusest tugev põrutus. Kõik kolm sõdisid Ida-Ukrainas vabatahtlikena. Praegu elab Vadim Svõrõdenko hoolimata ränkadest vigastustest täisväärtuslikku elu. Ta osaleb kõikjal maailmas jooksuvõistlustel, juhtides nii tähelepanu raskelt haavata saanud sõdurite probleemidele. Vinnitšenko lõpetas 4058. kohaga, tema aeg oli 1.19.01. Svõrõdenko ja Masnitšenko läbisid distantsi ilma ajamõõtmiseta.
Svõrõdenko: „Ma tahan väga minna uuesti sinna ja vaadata uuesti seda kohta, kus see kõik aset leidis. See on minu väike unistus. Ma loodan, et sõda lõpeb ja see saab millalgi võimalikuks. Et me saame oma maale tagasi minna, seal rahulikult olla ja edaspidi vaadata tagasi nendele sündmustele kui ajaloole.“
Svõrõdenkost sai Ukraina eelmise presidendi Petro Porošenko nõunik vigastatud sõdurite rehabilitatsiooni küsimustes. Samas ametis jätkab ta ka uue presidendi Volodõmõr Zelenskõi ametiajal. Konstantin Vinnitšenko sai Debaltseve lahingus raskelt põrutada, kui tema lähedal lõhkes fugassmürsk.
Vinnitšenko: „Ma olin sel hetkel kuulipilduja taga. Samal ajal sõitis meie tagant läbi mikrobuss. Mul on siiamaani silme ees, kuidas lööklaine paiskas mikrobussil esiklaasi eest, sõidukis olid sees kõik verised, kuid juht suutis siiski lahingust eemale sõita. Olin pärast üle terve keha sinine, kuid tänu jumalale on mul käed ja jalad otsas. Eestlased olid ühed esimesed, kes saatsid oma kaitseväelased missioonile Iraaki, pärast seda on teil palju väärtuslikke kogemusi ka teistest kriisipiirkondadest. Meile on tähtis iga detail, kuidas tulevad teie sõdurid toime tavaellu naasmisega. Meie jaoks on tähtis, et meie kõrval on Eesti veteranid, kes meid toetavad. Kasvõi väike toetus loeb meile palju. Me hindame väga, et Eesti Vabariik on kogu aeg väljendanud kindlalt oma suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas.“
Vadim Masnitšenko sai Debaltseve lahingus haavata miinipildujamiini plahvatusest.
Masnitšenko: „Miinipilduja on selline suur mänguasi, millega saab inimesi tükkideks lasta. Mu vasak käsi ja parem jalg said nii suuri vigastusi, et need tuli amputeerida. Jumal tänatud, et mulle jäid alles parem käsi ja vasak jalg. Pärast pihtasaamist sain kohe aru, et vasaku käe ja parema jalaga ei ole mul enam midagi teha.“
Kolm Ukraina sõjameest kohtusid Eestis käies ka meie missiooniveteranidega.
Svõrõdenko: „On tähtis, et veteranid omavahel rohkem suhtleksid. Kogemuste vahetus on väga oluline, et aidata üksteisel tulla toime sõjast saadud füüsiliste ja psüühiliste traumadega. Kui vaadata, kuidas hoolitses Ukraina oma haavatud sõdurite eest aastal 2014 ja praegu, siis oleme teinud läbi suure arengu. Neile tuleb näidata, et elu läheb edasi. Ka mina suutsin eluga edasi minna osaliselt iseendaga võideldes, osaliselt mind aidati. Mind aitasid Ameerika spetsialistid, aga mitte ainult. Töötan selle nimel, et veteranid tunneksid ennast täisväärtuslike kodanikena, et nad pääseksid ühiskonda tagasi, teeksid tööd ja saaksid samasugusteks inimesteks, kui nad olid enne sõtta minekut.“
https://www.postimees.ee/6774015/debalt ... este-heaks