www.militaar.net

Autor: Raymond Whitaker (The Independent)
See sõda ei ole mõeldud vaatamiseks. Aga kuigi ajakirjanikke lahingute ligi ei lasta, jutustavad e-post ja mobiilivideod õudseid lugusid.



"Meie sihtpunkti ei saa nimetada teisiti kui Metsikuks Lääneks." Need sõnad ei pärine piiramisrõngas olnud Briti sõdurilt, vaid Kanada ohvitserilt, kelle üksus saadeti päästma meie sõdureid Afganistani mässulises Helmandi provintsis. Tema e-postiga sõpradele ja pereliikmetele saadetud kokkuvõte juhtunust on kõige üksikasjalikum kirjeldus lahingute kohta, mis Briti väejuhatuse sõnul on ägeduselt võrreldavad vahest ainult Korea sõjaga.

"Briti 3. õhudessantpataljoni üks kompanii lõigati ära ja piirati Talibani poolt sisse --- Sangini rajoonikeskuses," jutustab ohvitser. "Nad olid kaotanud neli sõdurit ja neid rünnati kolm kuni viis korda päevas. Toit hakkas otsa saama ja nad pidid juba jõevett joogiks keetma." Katse lennukitelt varustust heita ebaõnnestus, sest saadetis maandus Talibani baasis, seetõttu said kanadalased käsu kohe oma kergsoomukitega läbi viia erakorraline varustusoperatsioon.

"Kui me Sangini jõudsime, hakkasid kohalikud meid kivide ja kõige muu kättesaadavaga loopima; see ei olnud sõbralik koht," kirjutab ohvitser. "Me trügisime edasi rajoonikeskusse ja viimase paarisaja meetri peal hakati meid tulistama miinipildujatest." Brittide positsioonideni jõudmiseks kulus nii palju aega, et kanadalased pidid jääma ööbima. "Sel ööl rünnati meid käsirelvade, RPGde (õlalt tulistavate reaktiivgranaadiheitjate) ja miinipildujatega kolm korda. Tundub uskumatu, et britid elasid sellises seisus üle kuu."

Lapsi kasutatakse kilbina

Brigaadikindral Ed Butleri sõnul, kelle 16. õhudessantbrigaad paisati esimeste seas lahingusse 2003. aastal Iraagi invasioonis, pole tookordsed läbielamised ligilähedaseltki võrreldavad sellega, mida tema mehed on pidanud taluma paar viimast nädalat Helmandis. Kaitseministeeriumi on süüdistatud tegeliku olukorra varjamises Briti avalikkuse eest, kuna ajakirjanikke ja telekaameraid eesliinile ei lubata. Samas on selgunud, et 21. sajandil pole võimalik sulgeda kõiki infokanaleid - fakt, millest annavad tunnistust taskutelefonidega salvestatud ja saadetud videod ning e-kirjad.

Sõdurid on edastanud detailirikkaid pilte ränkadest lahingutest keset skorpione ja liivakärbseid, laskemoonapuudusest, tõrkuvast tehnikast, tulemata jäänud abijõududest ja varustusest. Ühes e-kirjas räägitakse, kuidas mees end hirmu pärast täis tegi, teises on juttu Talibani võitlejatest, kes tulistavad mootorratastelt, hoides enda ees lapsi.

"Taliibid sõeluvad ringi krossiratastega, hoides ühe käega relva, teisega last," rääkis ajalehes Mail on Sunday avaldatud e-kiri. "Nad loodavad, et siis me ei lase. Õudseid juhtumeid on olnud. Kohutav on last tappa, mitte mingi ettevalmistus siin ei aita."

Paljudel juhtudel aga on jäme ots vastaste käes. "Kahe päeva eest sai meie eelpostil otsa kuulipilduja laskemoon," jutustas konservatiivide parlamendisaadikule Patrick Mercerile saadetud e-kiri. "700 meetri raadiuses kihasid kõik võimalikud varjumispunktid Talibani meestest, pidevalt anti tuld."

"Meil said GPMG (jalaväekuulipilduja) lindid otsa ja uute järele ei saanud öösel pimedas ja tiheda tulega minna. Nad tulid laskeulatusse oma RPGdega, mida neil on lademetes. Me tõmbasime miinipildujate tule peale, sellest oli palju kasu, aga siis sai ka nende laskemoon otsa."

Sama rahul olematu oli teine ohvitser, kes kirjeldab, kuidas tema üksuse SA80 püssid kuumaga üles sulasid. "Hakkad päästikule vajutama, ja see jääb näppude vahele," kirjutab ta.

Tõeline hakklihamasin

Ehkki ägedad lahingud vaibusid kolme nädala eest ja Briti vägedel on õnnestunud pisut hinge tõmmata ja varustust täiendada, jõuab avalikkuse ette aina uusi kirjeldusi nende läbielamistest.

Möödunud nädalal selgus, et neljaks päevaks Helmandi provintsi põhjaossa Musa Qalasse missioonile saadetud õhudessantväe eliitrühmal tuli veeta 52 päeva Talibani piiramisrõngas. "Kaheksast nädalast kolm rünnati meid vahetpidamata," kirjutab üks ohvitser.

Varustuse täiendamine oli keeruline: helikopteritel oli dessantlaste positsioonidel külas ohtlik maanduda ja avamaale maandumisplatsi rajamiseks ei jätkunud elavjõudu. Nende väljavahetamiseks mõeldud 120meheline dessantüksus tuli saata hoopis Sangini. Ent hämmastaval kombel ei kaotanud dessantlased ühtki meest, ehkki ülemveebel sai tabamuse käsivarde ja oli ka hulk luumurde.

Sanginis toimunust rääkis Kanada ohvitser: "Meile tuli käsk, et oleme nüüd 3. õhudessantpati alluvuses eelseisva operatsiooni ajal Sanginist põhjas. Sõitsime öö otsa ja jõudsime kohale parajasti siis, kui dessant Chinook-kopteritelt ründas. Koptereid olid kõik kohad täis. See oli kuum maandumine ja nad said ränka tuld, kuni me oma soomukitega tulime ja vaenlane jalga lasi. Neid oli võimas vaadata ---. Need mehed on uskumatud sõdurid."

Vähem uhke kirjeldus ühest sarnasest lahingust pärineb Briti sõdurilt, kes kirjeldab üht operatsiooni taliibide kotti langenud Afganistani üksuste ja Prantsuse erivägede väljatoomiseks. "Raske oli uskuda, et me peame astuma helikopterist otse tinaseina," kirjutab ta. "Mitte kõik ei tahtnud hüpata. Üks mees tegi endal püksid täis. Istus, hirmust krampis, varustusvahes, kuni me ta üles tõmbasime ja ukseni juhatasime.

Meil tuli manööverdada 200 meetrit mööda avamaad. See oli tõeline hakklihamasin. Me lõime Talibani laiali, aga Prantsuse poiste jaoks oli juba liiga hilja. Tagasi baasi lennates me kõik tõmblesime. Üks ellujäänud afgaanidest rääkis, kuidas Taliban sidus prantslased kinni ja lasi neil elusast peast soolikad välja. See oli üks õudsemaid asju, mida ma olen kuulnud."

Üks teine sõdur aga kurdab, et selliste üksikasjade avaldamise vastu võideldakse ähvardamistaktikaga: "See on ebaõiglane. Meie ülemus lubas maa sisse lüüa igaühe, kes nendest asjadest räägib."

Hõõrumised liitlasvägede leeris

Briti korpuse staabiülem sir Richard Dannatt sattus avaliku väitluse keskpunkti siis, kui üks Helmandis teeniva 3. õhudessantpataljoni ohvitseridest, major James Loden kritiseeris oma e-kirjas Kuninglikke Õhujõude (RAF) kui "absoluutselt, absoluutselt mõttetuid". Major pahandas: "Ma olen kaks korda Harrierid appi kutsunud, kui maaväel oli kitsas käes, ühel korral selleks, et mehed välja tõmmata. Harrieri naispiloot "ei identifitseerinud sihtmärki", tulistas välja kaks fosforraketti, mis peaaegu oleksid tabanud meie positsiooni külas, nii et me pidasime neid tankirusika granaati deks, ja siis lasi meie perimeetri kuulipildujast üle, vaenlasest 200 meetrit mööda." Sellega võrreldes on USA õhujõud tema sõnul "fantastilised".

Kindral Dannatt kuulutas major Lodeni kommentaarid "vastutustundetuks" ja kaitses RAFi, kellesse suhtus soodsamalt ka Kanada ohvitser. Kirjeldades üht järjekordset kokkupõrget 3. õhudessantpataljoniga koos võideldud ajast, kirjutas ta: "Kompaniile tõmbas kohe tule peale hinnanguliselt üle saja võitleja. Umbes veerandtunniks kaotasime side kompaniiülemaga ja ühe osa jalaväega, kes põhimõtteliselt tambiti maa sisse. Neid nähti viimati ühte kraavi varjumas, mis pärast seda külvati üle umbes 15 RPG tulega. Ma arvasin, et nad on kõik läinud. Ma kutsusin Briti Apache'id peale ja nad said hiilgavalt hakkama, lüües vaenlase minema."

Briti väekontingendile Helmandis selgus juba mõne aja eest üsna jõhkral moel, et nende algsest ülesehitusmissioonist on saanud hoopiski sõda. Kui otsustada internetifoorumite põhjal, nagu British Army Rumour Service, hakkab see nüüd pärale jõudma ka sõdurite peredele ja kodumaa avalikkusele.



Avaldatud ajalehes The Independent 1. oktoobril 2006



Kui Helmandis käisid lahingud, olid eestlased puhkusel

Eesti sõdurite olukorrast Afganistanis Helmandi provintsis räägib Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Raivo Tamm.
Briti lehed kirjutavad palju kuu aega tagasi Helmandi provintsis toimunud rasketest lahingutest. Kas ka eestlased puutusid nende lahingutega kokku?

Meie peamised jõud olid viimase kuu aja jooksul Eestis puhkusel, nii et me tegelikult ei osalenud väga aktiivselt suuremates operatsioonides. Meie tegevus on olnud viimane kuu aega suhteliselt tagasihoidlik.

Oli eestlasi ka Sanginis, kus brittidel olid rasked lahingud?

Eestlased alles lähevad Sangini. Vahetult enne puhkust osales meie jalaväerühm Musa Qala operatsioonidel.

Kirjutatakse, et taliibid ründavad liitlasi, ühes käes laps ja teises relv.

Ei, meil selliseid kogemusi ei ole. Laskedistantsid on üsna pikad, küünivad mitmetesse sadadesse meetritesse või isegi kilomeetritesse. Lased suhteliselt umbes ja pika vahemaa taha. Nii et silmast silma me ei olegi praktiliselt nii väga võidelnud.

Brittidel sai moon otsa. Kuidas on eestlaste varustamisega?

Me oleme üsna hästi varustatud. Meie varustuskoloonid on küll mõningaid tunde hilinenud, aga me ei saaks öelda, et me oleme olnud täitsa ilma söögi ja joogita keset kõrbe. Kõige pikem hilinemine oli kuskil 12 tundi. Aga me ei lase kunagi varudel nii lõpukorrale minna, et peaks jõevett keetma.

Kas liivakärbsed ja skorpionid teevad ka eestlastele liiga?

Oo jaa! Need on meile ka olnud üsna tõsised vastased. Mul on kael, käed ja pea siiamaani neid täppe täis. Liivakärbes on kõrbetingimustes üks äärmiselt ebameeldiv putukas, see lendab maksimaalselt pool meetrit maapinnast kõrgemal ja selle hammustus jääb päris pikaks ajaks, isegi nädalateks naha peale väikse tugeva punnina näha. Paaril võitlejal on isegi käed natuke paiste läinud. Kui laager kõrbesse püsti panna ja ilma moskiitovõrguta maa peal magada, siis nad paratamatult hammustavad kõiki katmata kohti. Skorpione on meie võitlejad näinud ainult mõnda ja ühtki nõelamise juhtumit ei ole esinenud.

Briti ja USA sõdurid saavad Helmandis umbes 45 000 krooni kuus palka. Kui palju palka saavad Eesti sõdurid?

See sõltub auastmest ja seda peaks küsima meie Rahuoperatsioonide Keskusest. (ROK kodulehe järgi saavad nt demineerimisrühma ISAF liikmed puhtalt kätte 21 126 -
25 293 krooni kuus.)

Vahendas Priit Hõbemägi

_________________
Karramba

Ja millega nad siis tsiklit juhtisid ? Allah juhtis äkki ?

_________________
Pauk või paar peab ikka olema - kasvõi selleks et 50 aastat hiljem avada debatt teemal "okupatsioon".

Ühe käega saab vabalt - iseasi, kaugele jõuad. Päga rihmadega kere külge ja edasi - no sihitud tulest on asi kaugel, pigem lastakse neegri moodi: hästi palju ja ägedalt. Osadel krossikatel on ju automaatkast.
Hmh. Vietnamis kasutas punane pool linnalahingutes rollereid - samamoodi sõideti ringi ja paugutati käigu pealt, kui tarvis oli.

See kanada mehe jutt kõlab nagu rahupooldajate väljamõeldis. Mõtleks, kompaniist sai 4 meest surma, rünnani 5 korda päevas ja mis kõige hullem, pidid jõevett joogiks keetma. Kõlab nagu mõttetu Kanada armee sattus supermarketist liiga kaugele.

See tsiklilt tulistamine võib täitsa usutav olla, murjanid ei tea lasketehnikast suurt midagi. Olen kuulnud missioonimehe juttu, kus läbiotsimisel leiti ühest toast 20 värskelt ärasaetud AK-47 pära

Selle tsikli seljast laskmise juures eksisteerib ka variant, kus koos sõidavad "piloot" ja "relvaoperaator", laps aga asub kahe mehe vahel. Siis saab ka kahe käega relva hoida, kuigi vaevalt et tabavus eriti suureneb . Jah ma lugesin ka seda artikli inglisekeelset varianti, prantslaste koha pealt tuli kohe meelde hiljuti ETV näidatud prantsuse erivägede promofilm, kus lõpus tsipa ka Afganistanis tegutsejaid näitas. Nagu näha võib ka parimatega mida iganes juhtuda, isegi kui vastas on kirjaoskamatud kitsen***ujad . Raske on vaid mõista, kuidas Taliban suudab koondada varusid suurte operatsioonide tarvis ja samas hoida positsioone, kuigi tulejõu vahe on võrreldamatu. Ok, mingi aja a' la paar päeva kuni nädal pidevalt ringi joostes peaks ehk vastu, aga kuu aega ja veel ise rünnata- no kuidas ?!

Vastus sellele on väga lihtne, kõik TEADA OLEVAD taliibid on maha löödud või istuvad puuris/koopas. Üks nüüdseks ülespoodud diktaator kasutas sellise karja ohjamiseks meetodit, et kui tekkis mõne perega probleeme siis tuli selle pere meesisikud 3 põlve ulatuses maha lüüa. Et ei oleks neid kes tulevad kätte maksma. Oli mis oli aga kord oli Iraagis majas.
Sama probleemi otsa põrkasid Venelased Afganistaanis ja seda enam on see probleemiks Jänkidele kes on üldiselt rohkem tsiviliseeritud/valivamalt tapvad kui Venelased. Nimelt pole vahet palju vastaseid sa notid, neid tuleb juurde. Jänkid ei ole isegi seda Venelastelt õppinud mis Venelastel töötas sest see olevat vastuolus kohalike tavadega ja rikkuvat suhteid.

RAND Afganistani olukorrast.

http://www.rand.org/pubs/testimonies/2007/RAND_CT296.pdf

Lugemist.



http://www.lrb.co.uk/v30/n01/ande03_.html

http://www.vanityfair.com/politics/features/2008/01/afghanistan200801?printable=true&currentPage=all

No nii. Just äsja ETV 1800 uudistesaates pajatas Afganistanist saabunud Tanki- Ants, et britid palusid meil kiiremas korras saata Afganistani miinipilduja üksus. Asi pidi olema selles, et meie meeste juurde on liidetud brittide MP üksus, aga seoses Musa Qala piirkonna vallutamisega detsembris ja üldise reservide vähesusega eksisteerib võimalus, et see brittide MP üksus võidakse meilt ära võtta. Asjaga pidi olema kiire. Ants ütles, et asjaga hakatakse tegelema ja arvatavasti on MP üksus EstCoy 6 koosseisus juba minemas, jutt käis paarikümnest mehest. Tahaks teada mis masinatega nad sinna lähevad, torud saavad olema vast 81 mm? Äkki tuunitakse Unimog vmt. relvaplatvormiks, või ikkagi lastakse maapinnalt? Arvestades niigi pingelist isikkoosseisu teemat tahaks teada, kust need mehed ja rotatsioonid võetakse? Tegemist ju ikkagi spetsiifilise erialaga.
Kõige selle juures tabasin ma ennast mõttelt, et, kui ropult väljenduda, hakkavad meil asjad liikuma alles siis, kui liitlased meile jalaga perse taguma hakkavad. Kui jutt oli hävituslennukite hankimisest, siis pidasid meie otsustajad seda asja liiga kalliks, aga kui NATO võll kohal käis ja ütles, et 2015 olgu olla, siis läks sibamiseks. Sama asi nüüd tuletoetusega miinipildujate näol. Senimaani polnud saadetud, kuni britid mõista andsid, "no mehed kaua võib" ja jälle läks sibamiseks. Ilmselt osteti ka snaipripüssid seepärast, et Iraagis jänkid meile omi torusid seni laenanud on. Kaua me ikka seda kergejalaväge lükkame, oleks tõesti juba tagumine aeg ka tõsisemate relvade peale mõelda. Tahaks loota, et tankid hangitakse "iseenese tarkusest", mitte liitlaste "vihjete" peale või kui Pasi puruks lastakse (ptüi, ptüi, ptüi).

Mitte just julgustav lugemine sellest kuidas Pakistani üksused ei saa Talebaniga hakkama.

http://www.jamestown.org/news_details.php?news_id=299

ISAF'i pildiseeria. Ülevalt teine pilt jäi eriti silma.

http://www.boston.com/bigpicture/2008/10/in_afghanistan_with_the_isaf.html

Päris hirmus mis sinuga võib juhtuda kui rätipeade kätte langed: olen ühe esimese afgaani sõja veterani jutlustusi kuulnud, kuidas omal ajal käituti samamoodi allalastud nõukogude pilootidega, ainult seekord seoti vangid posti külge ja jäeti kõlkuvate soolikatega päikese kätte kuivama. Teine "trikk" oli vangid anda naiste kätte, kes seejärel ohvri elusast peast ära nülgisid...

_________________
Inter arma enim silent leges (sõja aegadel on seadused vaiksed) Cicero

They came, they saw, then left the Afghan war without a single mission



http://news.scotsman.com/world/They-came-they-saw-.4573584.jp

Kui see artikkel tõele vastab, siis on tegemist küll väga veidra looga.

Selles ei ole mitte midagi imelikku. Äsja oli juttu, et sakslase kuuli läbi langes esimene kohalik. Arvestades seda, kui palju on sakslasi Afgaanis, siis on seda ikka väga vähe. Eestlased on oma kompaniiga talibaane palju rohkem harvendanud. Asi on nimelt selles, et eri riikide ROEd ehk lahingureeglid on väga erinevad. Kui jänkid, inglased, hollandlased, eestlased, kanadalased jne osalevad operatsioonides Talibani vastu, siis näiteks soomlased ja sakslased seda ei tee, vaid tegelevad peamiselt ülesehitustööga. Neil on relva lubatud kasutada ainult enesekaitseks ja kuna nad asuvad suhteliselt rahulikus Afgaani osas, tuleb sedagi üliharva ette.

Kui KSK mehed ise saaks otsustada, siis nad oleks need 3 aastat kindlasti madistanud 24/7, nagu ka nende SF kolleegid teistest riikidest. Kuid selle otsuse võtsid vastu saksa poliitikud ja sõjaväelased peavad käsku täitma. Kahju on ainult sellest, et suur hulk korralikult välja õpetatud ja suure raha eest viimase peale varustatud eriüksuslasi ei saanudki kätt valgeks. See võib hakata meeste ja üksuse maine peale käima, kui nad praktikat ei saa. Kõige kõvemad ei ole need, kellel on kõige ilusam vorm või varustus, vaid need, kellel kõige rohkem operatsioone ja skalpe ette näidata.

Kindlasti on ühed kõvemad juudid, kellel araablastega pidevalt arveteklaarimine käib ja juutide peamiselt ajateenijatest ja reservväelastest koosnevad eriüksused saavad pidevalt tegevust. Seejärel suuremad NATO riigid, USA ja Inglismaa, kusjuures Prantsuse ja Hispaania ja Itaalia eriüksustest pole eriti midagi kuulda. See võib tuleneda sellest, et nad tegutsevad nimetutena, kuid pigem sellest, et nad eriti midagi asjalikku ei tee. Muidugi ka venelased. Tõsised eriüksused, näiteks jänkide Delta ja SEAL ning brittide SAS ja SBS, üritavad üldiselt tegutseda nii, et nende kohalolekust keegi aru ei saa, näiteks kasutatakse kohalike võitlejate või mõne teise oma üksuse eraldismärke, kuid suuremad operatsioonid tulevad ikka välja.

Eriüksuste põhiline tööpõld Afgaanis on hetkel kohalike üksuste õpetamine ning neile tuletoetuse pakkumine (miinipildujad ja õhk). Eesti üksustel on olnud kergeid kokkupuuteid selliste meestega. Ega neist keegi suurt midagi ei teagi. Ühel hetkel on baasist väljaminek keelatud järgmised 48 tundi ja öösel kuuled mismoodi kopterid tulevad, hakkab hirmus lammutamine kuskil meile keelatud alas ning siis kopterid jälle lähevad. Ja kui uurida mis toimub siis ei ütle sulle keegi midagi. Ainult kaks korda töötasid esimestena jänkide SF mehed ja siis brittide SF mehed meiega koos. Jänkidel oli koos ANA üksustega mingi asi ajada meie vastutusalal ja nad tahtsid meie käest 81 mm mmp toetust saada kuna neil endil oli ainult 60 mm kaasas ja teisel korral pandi elektroonilise luure vennad ja relay station meie juurde maha. Aga ega me midagi suurt teada ei saanud mis asja nad ajasid.