Abhaasid loevad oma suurimaks pühaks 30. Septembril tähistatavat võidupäeva, millega nad tähistavad sõjas Gruusiaga saavutatud võitu 1993. aastal. Sellest päevast loevad abhaasid end de facto iseseisvaks riigiks, mida aga isegi Venemaa tunnustas esimesena alles 15 aastat hiljem. Pisitillukestest kivikestest Lenini mosaiik on kunagise Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi puhkekodu ees Suhhumis. Puhkekodu tegutseb siiani. Musta mere ääres asuv Abhaasia, eriti selle suuremad linnad Suhhum** ja Gagra, on viimase kümne aastaga kõvasti arenenud. Abhaasia näeb välja nagu tavaline Venemaa regioon. Kõik teenused ja kaubad on vabalt saadaval. Elatakse isegi paremini kui mõnes tavalises Venemaa regioonis, sest näiteks sellist luksuslikku asfaltteed, mis läbib 200 kilomeetrit Abhaasiat läänest itta, Venemaal naljalt ei leia. Veel kümme aastat tagasi kulges sama tee Suhhumist ida suunas rohkem läbi aukude kui mööda asfalti ning kõikjal oli tunda puudust elementaaretest asjadest. Pealinnas Suhhumis polnud tollal isegi korralikku võõrastemaja. Nüüd aga vali kasvõi mitme heatasemelise hotelli vahel, mida pakuvad ka rahvusvahelised hotellivahenduse internetiküljed. On kõigiti tunda, et pärast seda, kui Venemaa 2008. aasta sõja järel Gruusiaga tunnustas Eestist nii pindalalt kui rahvaarvult viis korda väiksemat Abhaasiat iseseisva riigina (lisaks on seda teinud veel vaid Venezuela, Nicaragua ja Nauru), on seal elu kiiresti ülesmäge läinud. Edenemise taga on aga üheselt Venemaa tugev toetus.
Abhaasia välisminister 38-aastane Daur Kove: „Venemaa rahaline abi on veidi suurem kui meie oma riigieelarve, mis on suurusjärgus viis miljardit rubla (72 miljonit eurot). Kuuleme aeg-ajalt sellest, et Venemaa on justkui Abhaasia okupeerinud, aga see on rumal jutt. Venemaa ja tema väed Abhaasias on meie jaoks ainus julgeoleku garantii. Venemaa ei avalda meie valitsusele kuidagi survet. Me ei ole Venemaa protektoraat, aga muidugi koordineerime oma välispoliitikat koos kolleegidega Venemaa välisministeeriumist. Iga riik valib endale sellise strateegilise partneri, kellega tal on mugav ja hea koostöö. Gruusia näiteks on teinud panuse läänele ja NATO-le. Mõned räägivad tõesti, et Abhaasias võib olla võimalik Krimmi variant, et Venemaa tuleb ja ühendab Abhaasia endaga. Mina seda varianti absoluutselt ei näe.“
Venemaa ehitab teid ja on taastanud raudtee, rajab lasteaedu ja koole, avab ja peab üleval meditsiiniasutusi ning maksab Abhaasia elanikele pensione. Üheksa viimase aasta jooksul on Venemaa Abhaasiasse investeerinud vähemalt 40 miljardit rubla (praeguse seisuga 580 miljonit eurot). Kui esimestel aastatel pärast iseseisvuse tunnustamist võeti Venemaad kui päästjat, siis nüüd, eriti Krimmi ühendamise järel Venemaaga, on eelkõige Abhaasia intelligents muretsema hakanud: kas Moskval pole ka abhaaside suhtes midagi enamat plaanis? Venemaa on küll sõber, aga sõja ja vere hinnaga võetud iseseisvus on kallim.
Abhaasia keskpanga juht Daur Bargandžija: „Me kardame, et ei saa aru, kas Venemaa järjest suurem kohalolek siin on meile pluss või miinus. Abhaasia probleem on selles, et neil pole ei välispoliitiliselt ega majanduslikult Venemaale alternatiivi. Meil puudub juurdepääs muule rahale kui Venemaa oma. Investeeringud on suur probleem. Kas Eesti saaks majanduses hakkama oma jõududega, kui poleks välisinvesteeringuid?“
Välisinvesteeringute saamiseks on suurim takistus Gruusia seadus okupeeritud territooriumite kohta, milleks Thbilisi loeb ka Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. See seadus ütleb otse, et iga välisfirma ja iga välismaa kodanik, kes siseneb Abhaasia või Lõuna-Osseetia territooriumitele ilma Gruusia võimude nõusolekuta, satub Gruusias kriminaaluurimise alla.
Bargandžija: „Öelge, milline ärimees tahab tegeleda kogu selle bürokraatiaga Gruusias, et avada midagi Abhaasias? Loomulikult ei saa meie anda ühelegi investorile mingeid garantiisid, sest Gruusia võimud piiravad meid selles küsimuses oluliselt, aga Euroopa Liit üksmeelselt toetab neid selles. See diskrimineeriv seadus segab üheselt meie riigi arengut ja piirab inimeste õigusi.“
Abhaasia ajaloolane Stanislav Lakoba: „Venemaal on kindlasti jõude, kes tahaksid rohkem inkorporeerida Abhaasiat, eriti pärast Krimmi. Neile tundub, et saaks korraldada Abhaasia ühinemise Venemaaga. Aga ma arvan, et Venemaa saab aru, et see pole kasulik, sest kujutage ette, milline rahvusvaheline süüdistuste laviin neile peale langeks. Nad pole seda isegi Lõuna-Osseetiaga teinud (ühendanud – J. P.).“
Venemaa-ärevusele lisab tundlikkust asjaolu, et paljud Abhaasia elanikud elaksid suure rõõmuga Venemaa all. Inimestega suheldes tuli selgelt välja, et selle poolt on eelkõige kohalik kõige suurem rahvusvähemus armeenlased (vähemus on nad ametliku statistika järgi) ning Abhaasia venelased. Vastu olid aga peaaegu eranditult kõik abhaasid, kellelt seda küsisin. Abhaasia võimud ametlikult mingit Venemaa ohtu ei näe ega tunne. Abhaasia parlamendisaadikute enamus on samuti kindlalt Venemaaga ühinemise vastu. Venemaaga on Abhaasial mitu pingelist teemat, millest avalikult ei taheta rääkida, aga mis sellegipoolest eksisteerivad. Üks neist on Abhaasias kehtiv keeld, mille järgi ei saa välismaalased – mis aga sisuliselt tähendab Venemaa kodanikke – rentida maad ja osta elamukinnisvara. Maad ei saa Abhaasias nagunii keegi osta, see kuulub riigile. Venemaa on aastaid mitteametlikult survestanud Abhaasiat, et vastutasuks selle eest, et kõigile Abhaasia elanikele anti Venemaa kodakondsus (mis tähendab muu hulgas Venemaa toetusi ja pensione, Abhaasia pension on vaid 500 rubla ehk seitse eurot), tuleks Vene kodanikele anda Abhaasia kodanikega võrdsed õigused maa rentimisel ja kinnisvara ostmisel. Abhaasid kardavad õigustatult, et kui nad seda lubavad, siis ostavad kordades rikkamad venelased Abhaasias kinnisvara kokku ning ajavad hinnad kohalike jaoks ulmelistesse kõrgustesse. Ühe erandi venelastele on Abhaasia võimud juba teinud. Venemaaga sõlmitud sõjalise kaitse lepingu järgi on Abhaasias teeninud Vene sõjaväelastel õigus jääda soovi korral Abhaasiasse elama ning rentida ja osta maad ning kinnisvara abhaasidega samade õiguste järgi. Postimehel ei õnnestunud ühegi Suhhumi ametniku käest teada saada, kui palju endisi vene sõjaväelasi on seda õigust kasutanud. Teine kääriv tüliküsimus on konkurents Abhaasia ja Venemaa kuurortide vahel. Sotši ja Krimmi kuurortidest tunduvalt odavamas Abhaasias paistis sel suvel paljudele, et polnud juhus, et Vene meedia kajastas erakordse põhjalikkusega just kaht Vene turistide tapmisjuhtumit Abhaasias. Sääraseid kuritegusid Venemaa enda kuurortides aga praktiliselt ei kajastatud.
Suhhumi väikehotellipidaja Aslan: „See suvi läks pärast neid uudiseid sisuliselt raisku, turistide arv Venemaalt langes kohe kõvasti. Mina kahtlustan küll, et see oli organiseeritud. Eesmärk oli näidata, et Abhaasias valitseb täielik seadusetus.“
Ainsad välisinvestorid Abhaasias on mõned Türgi firmad, kes kaevandavad näiteks kivisütt ja ostavad väga odavalt kokku vanarauda. Rohkem on raha toonud Tsaari-Venemaa ajal 19. sajandi keskel sunniviisiliselt lahkuma sunnitud abhaaside järeltulijad (mahadžiirid) Türgist ja Lähis-Idast, kes on Suhhumis avanud mõne uhke hotelli. 1990ndate ja 2000ndate Abhaasia oli tuntavalt ühtekuuluv ja üksmeelne ühiskond nagu Eesti laulva revolutsiooni ajal, sest raskused ühendasid inimesi. Nüüd on tunda, et kõvasti paranenud elu ja otsese sõjalise ohu kadumine on toonud ühiskonda pingeid. Põhjus on klannistumises, mis on väga tavaline nii Põhja- kui ka Lõuna-Kaukaasias. Iga võimuvahetus toob kaasa suurpuhastuse kõigis eluvaldkondades, mis omakorda tekitab tugevat vastandumist. Kasvanud on ka korruptsioon, sest varem oli Abhaasia nii vaene, et polnud suurt midagi ümber jagada. Nüüd on Abhaasias juba arvestatav varimajandus, mille üks näitaja on ka see, et kuigi inimeste elatustase on silmanähtavalt tõusnud, pole riigieelarve tulud (siia pole arvestatud Venemaa abi) oluliselt suurenenud.
Suhhumis elav eestlanna: „Kui sa ei kuulu mõne klanni hulka või kaitse alla, siis muudmoodi pole võimalik hakkama saada. Veel kümme aastat tagasi sellist suhtumist ei olnud.“
Abhaasia on viimane koht, kus kehtib veel Nõukogude pass, kuigi impeeriumi lagunemisest on möödas juba 26 aastat. Nõukogude passi kui isikut tõendava dokumendiga saavad Abhaasia-Gruusia kontrolljoont Inguri jõel ületada kohalikud elanikud juhul, kui neil on passis 1991. aasta augusti seisuga kehtiv sissekirjutus piiriäärses Gali rajoonis. Nõukogude passi Inguri jõel tõepoolest kasutati, kuid see dokument kehtib Inguri piiripunktis veel vaid loetud nädalad. Nimelt saab tänavust 31. detsembrit tähistada kui viimsete Nõukogude passide prügikasti viskamise päeva, sest sellest päevast kaotavad need kogu Abhaasias dokumendina kehtivuse.
Peale selle, et Abhaasia on Eestile tähtis seal elavate eestlaste pärast, juhib sellest sügisest ELi poolt nende konflikti lahendamist Eesti diplomaat Toivo Klaar. EL nimetas Klaari oktoobris oma eriesindajaks Lõuna-Kaukaasias ehk oma kõrgeimaks diplomaatiliseks esindajaks regioonis. Ühtlasi sai Klaarist nn Genfi protsessi kaaseesistuja koos ÜRO ja OSCE esindajaga. Genfi protsess tähendab Gruusia, Venemaa, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia läbirääkimisi, mille peaeesmärk on sõlmida vastastikuse jõu mitte kasutamise kokkulepe, mida pole kaheksa aastat kestnud läbirääkimiste jooksul ikka veel saavutatud. Klaari, kes on varem juhtinud ka ELi monitooringumissiooni Gruusias, üks peamisi ülesandeid on vahendada Gruusia ja Abhaasia riigijuhtide suhtlust, mis pole kerge ülesanne, sest Abhaasia juhtkond ei usalda ELi vahendajana. Eesti rahvuskaaslaste programmi ja Rahvusarhiivi toetusel septembris Abhaasias käinud Postimehe töötaja hinnangul elab seal veel vähemalt 250–300 eestlast, kellest enamik räägib ka eesti keelt.
https://maailm.postimees.ee/4310499/abh ... rmu-varjus