www.militaar.net

dm7 kirjutas: Sa siiralt arvad et millegil sellisel lastakse juhtuda? Ma ei vaidle vastu et mingid maapiirkonnad kaovad keskvõimu alt (mõned pole ilmselt seal olnudki), aga pealinn ise?

17:04
CNNi teatel oli tulistaja Afganistani päritolu 29-aastane USA kodanik Omar Saddiqui Mateen, kes elas St. Lucie maakonnas, 150 kilomeetri kaugusel Orlandost.

20:02
Tulistaja Omar Mateen oli juba mõnda aega FBI jälgimisnimekirjas, teatab anonüümstele allikatele toetudes telekanal CNN.

22:24
FBI esindaja Ronald Hopper kinnitas, et tulistaja oli 29-aastane Omar Mateen. Hopperi sõnul sattus mees FBI huviorbiiti esmakordselt 2013. aastal. 2013. aastal küsitleti teda kaks korda, kuna ta vihjas oma töökaaslastele, et tal võib olla seoseid terroriorganisatsioonidega. 2014. aastal küsitleti teda taas seoses tema jutuga, et tal oli seos enesetaputerroristi Omar Abu Salahiga. Mõlemad uurimised lõpetati, kuna ei olnud piisavalt tõendeid, mis seoks Mateeni terrorismiga. Ta ei olnud parasjagu FBI jälgimise all.

Tunnistagem oma kaotust Afganistanis

07. detsember 2016
Igor Kopõtin, ajaloolane, Afganistani missiooni veteran
Eesti Päevaleht

Nurjunud missiooni tagajärg võib olla Süüria, Iraagi ja Liibüa kõrvale uue terrorismikeskuse tekkimine.

Kunagi nii tähtis Afganistan kipub eestlastel ununema, ehkki Eesti kohaloleku algusest möödub suvel juba 15 aastat. Esimesed siseministeeriumi eridemineerijad saabusid sinna 2002. aastal, järgnesid sõjalised missioonid. Operatsiooni kõrgpunktis aastail 2006–2011 osales Afganistani sõjategevuses korraga 100–300 Eesti kaitseväelast.
Sel ajal oli Eesti osalejate suhtarvult riigi elanikkonnast teisel kohal pärast USA-d. Kogu sõja vältel kaotasime surnute, haavatute ja vigastatuna 161 kaitseväelast ning koju naasnud sadade noorveteranide hinges sõda veel kestab. Eeltoodu peale oleks loogiline küsida: mis olid selle sõja tulemused?
Eesti kaitseväelased sõdisid alates 2006. aastast Afganistani lõunapoolses Helmandi provintsis, mis oli alati olnud Talibani tugeva mõju all. Kohe kui ISAF-i väed, ka eestlased, 2014. aastal sealt välja viidi, taastas Taliban regioonis kiiresti oma mõjuvõimu. Kuna desorganiseeritud Afganistani rahvusarmee ei suuda vastupanu korraldada, kohalikud võimud on aga endiselt saamatud, vallutasid talibid kiiresti need piirkonnad, kus varem sõdisid eestlased: Sangini oru, Nawzadi, Nad-E-Ali ja Musa Qala.
Peale selle sattus otsesesse ohtu Kajaki hüdroelektrijaam, millest sõltub kogu Lõuna-Afganistani majanduse kasv ja inimeste eluolu. Riigi tähtsaimale maanteele, mis viib Helmandist Kandahari, panid talibid välja oma vahipostid ja blokeerisid igasuguse liikluse. Lõpuks langeb hiiglaslik Camp Bastioni sõjaväebaas, kust eestlased kunagi oma operatsiooni alustasid, järk-järgult Talibani võitlejate saagiks. Kontroll Camp Bastioni üle on neile oluline, sest see tähendaks sümboolset võitu rahvusvaheliste vägede üle.

Vigadest tuleb õppida

Tuleb välja, et stabiilsus oli Helmandis vaid näiline ja kord püsis üksnes liitlasvägede tääkide najal. Peame ennekõike olema iseendaga ausad ja tunnistama oma sõjalist kaotust. Mitte selleks et ennast maha teha, vaid et vigadest õppida.
Sageli öeldi, et olime edukamad kui enne meid seal sõdinud Nõukogude sõjaväelased. Vägivalla asemel püüdsime võita kohalike poolehoidu läbirääkimiste ja rahaga. Kohalike külavanematega peeti pikki šuura nõupidamisi, istudes vaibal ja juues pikalt teed. Iga lõhutud puu või savimajakese eest sai kohalikele makstud kõvas valuutas. Vaiksed habemikud, kelle vanust tundus olevat võimatu määrata, ainult muigasid seepeale. Mida tegid liitlasväed ja sealhulgas Eesti üksused valesti, et ei suutnud nende usaldust võita?
Mässulised saavad efektiivselt tegutseda ainult siis, kui neil on piisav kohalike toetus. Helmand on juba 22 aastat olnud üks Talibani äärmusrühmituse olulisemaid tugipunkte. Nad said kohalike toetuse osalt tänu arhailisele külakogukonnale ja osalt tänu edukale narkoärile, mis tõi kõigile dividende.
Väheharitud afgaani külamehele tundub talibite jutt tihti mõistlikum ja lähedasem juba seetõttu, et nad pärinevad ühest ja samast keelekeskkonnast. Välismaa sõdur oli neile alati võõras ristisõdalane, kes tahab tuua arusaamatut riigikorda ja käitumisreegleid. Siit selgub, et meie kaotus tuleneb kultuuriaspektist – me ei saanud muuta afgaanide külakogukonda ega mõista afgaani külameest.
Asümmeetriline sõda lükkab ümber harjumusliku tavapärase sõjapidamise reeglid. Ei võida alati see, kellel on rohkem sõdureid ja relvi. ISAF-i vägede puhul oli tegemist tänapäeva kõige moodsama sõjamasinaga. See osutus käputäie terroristide ees üsna kõlbmatuks, sest talibite võimsaim relv oli ideoloogia ja propaganda, mis võttis Afganistani rahvusarmee sõdureilt võitlustahte. Talibite mõju elanikkonnale välistas elanike koostöö liitlasvägede sõduritega, kes jäid oma baasides isoleerituks. Ainult ohtlikud patrullid ja haarangud viisid valgeid sõdureid rahva sekka. Hirm võõras vaenulikus keskkonnas kantavate kaotuste ees halvas tihti ISAF-i tegevust.
Meie ülesanne tolles sõjas oli koostöös NATO liitlaste ja partneritega toetada Afganistani rahvusarmee loomist ning aidata jalule seada demokraatlikku riigikorda. Ilmselgelt kaasneb selle ülesandega poliitiline tegevus. Kui palju said aga meie vägede tegevuse eesmärkidest teada inimesed, keda me olime tulnud kaitsma? Tundub, et me ei suutnud leida selliseid kommunikatsioonikanaleid ja -viise, mis kõnetaksid kohalikke, sunniksid neid meie tegevuses kaasa lööma. Meie sõnumid ei motiveerinud neid jagama meiega ühiseid väärtusi. Sellepärast jäi ka Afganistani rahvusarmee lahinguvõimetuks, et selle sõdurid ei mõistnud ega jaganud meie eesmärke. Afganistani rahvas jäi parimal juhul passiivseks. Me ei võitnud nende südant.
Omapäraseks võib nimetada Helmandi oopiumisõda – oopiumiistanduste vastaseid operatsioone. Mida rohkem moonipõlde põletati, seda tugevamaks muutus relvastatud vastupanu. Oopiumiärist said kasu nii afgaani külamees, vahendajad talibid kui ka korrumpeerunud ametnikud. Suletud ringist ei suudetud välja murda, sest külameestele pakutud asendustoodang mais ei tähendanud niivõrd tulusat äri. Nüüdseks ähvardavad Helmandi opiaadid Euroopat ja Eestit, müügitulu läheb talibitele.
Uueks ohuks võib Afganistanis pidada ISIS-t. ISIS-e ja Talibani ideoloogilised põhimõtted on väga sarnased ning mõningatest vastuoludest hoolimata on võimalik nende ühinemine. Sellega kaasneks Talibani veel suurem radikaliseerumine ja terroristlike jõudude koondumine Kabuli valitsuse vastu. Tagajärg võib olla Süüria, Iraagi ja Liibüa kõrvale uue rahvusvahelise terrorismi keskuse tekkimine. Kurikuulsa 9/11 rünnakute kordumist võiks siis oodata maailma mis tahes punktis. Islamiäärmuslik terrorism on juba praegu kui mitmepäine lohe, kelle iga maharaiutud pea asemele kasvab kolm uut.

Mis saab Eesti abistajatest?

Tahaks uskuda, et Eesti missioon ei lõppenud üksnes vägede väljaviimisega. Me peame mõtlema tagajärgedele ja olema valmis reageerima uutele probleemidele, mis tulenevad Afganistani täielikku kaosesse langemisest. Kuidas sellest tulenevat rahvusvahelist terrorismiohtu paremini tõrjuda, kuidas kaitsta meie kodanikke kodus ja välismaal? Peaksime olema valmis osutama humanitaarabi ja vajaduse korral pakkuma asüüli afgaanidele, kes aitasid omal ajal Eesti sõdureid.
Selleks et Eestisse jõuda, pidi eestlasi Helmandis aidanud tõlk Omar läbi tegema keerulise kadalipu ja bürokraatia. Ometi ei antud talle asüüli, vaid ta pidi siia saamiseks kandideerima eri ülikoolidesse ja tulema nagu tavaline välismaa tudeng. Paljud eestlased toetasid tema tulekut ja leidsid, et on õige pakkuda talle varjupaika, sest Afganistanis muutus tema elu väljakannatamatuks. Paraku leidub piisavalt neid, kes arvavad, et eestlased ei peaks ulatama abikätt rahvale, kelle riigis on sõdinud Eesti sõdurid. Omar jõudis siia tänu heatahtlikele eestlastele, kes ostsid talle lennupileti ja aitasid ülikooli dokumente esitada.
Afganistani missiooni on peetud ka Eesti kaitseväe lahinguprooviks. Kindlasti oli see raske proov, millest tehti olulised järeldused. Kuid edaspidi peaks väljaspool Eestit sõjalistes operatsioonides osalemist hoolikamalt kaaluma, eriti arvestades sellega kaasnevaid tagajärgi ja piirkonna eripära. Pikim sõda Eesti ajaloos ei olnud tavapärane kineetiliste relvade vastasseis, vaid maailmavaateline kokkupõrge, milles olulist rolli mängis kultuuritaust. Ka sellega peaksime strateegilisi otsuseid tehes arvestama.

2005. aastal, kui Eesti langetas otsuse oma Afganistanis teenivad üksused koos inglastega 2006. aastal lõunasse Helmandi provintsi läkitada, hoiatas sõjaväeluure kaitseväe juhtkonda, et kaitseväe üksuse lõunasse viimine toob endaga kaasa sattumise karmi sõjakoldesse, mis võib osutuda isegi raskemaks, kui seda on olukord Iraagis. Märkusena olgu öeldud, et 2005. aastal sõjategevust Helmandis peaaegu et polnud. Luurajate hinnangu aluseks oli ilmselgelt olukorra jälgimisest tulenev loogika, et sõjategevus intensiivistub kohe, kui britid koos satelliitidega lõunasse saabuvad. Selle seisukoha pärast käisid sõjaväeluurajad korduvalt ülemate ees vaibal.

Toonane peastaabi ülem Alar Laneman nõudis lausa, et luurajad oma arvamusest lahti ütleksid ning juhtkonnale sobiva «kõik on imetore» seisukoha võtaksid. Luurajaid süüdistati mitmes surmapatus, sealhulgas valetamises ja katses kallite liitlastega suhteid rikkuda. Oma seisukohti põhjendasid ülemad ja missiooni lõunasse suunamist pooldavad ringkonnad statistikaga, mille järgi lahingutegevust Helmandis 2005. aastal peaaegu polnud. Ometigi kasvas lahingukontaktide arv 2006. aasta kevadel, kui britid, eestlased ja taanlased Helmandisse saabusid, kohe hüppeliselt ning nüüd tunnistavad kõik, et oleme Lõuna-Afganistanis suhteliselt lootusetus sõjas. Me oleme kaotanud juba mitu sõdurit surnuna ja vigastena ning selle kõige lõppu pole veel näha.

Väheharitud afgaani külamehele tundub talibite jutt tihti mõistlikum ja lähedasem juba seetõttu, et nad pärinevad ühest ja samast keelekeskkonnast. Välismaa sõdur oli neile alati võõras ristisõdalane, kes tahab tuua arusaamatut riigikorda ja käitumisreegleid. Siit selgub, et meie kaotus tuleneb kultuuriaspektist – me ei saanud muuta afgaanide külakogukonda ega mõista afgaani külameest.

Muidugi mis puutub Afganistani riigi ülesehitamisse siis võiks küsida et kas see ebaõnnestus tänu jänkide vigadele või oligi algusest peale tegu lootusetu eesmärgiga?