Mõrv Viljandi koolis.

[Manurhin]

Arvan, et kui relva peab lapse eest peitma, siis on midagi juba halvasti. Enanusel juhul aitab rääkimine küll kui jutt on küllalt asjalik. Mitte üle õla kiirustades öeldud, et relv pole mänguasi, ära näpi relva ja nii edasi.

Lühidalt kokku võttes tuleb poisinolgile selgeks teha - püss ja p¤ts pole mänguasjad! Tänapäeval kiputakse nii ühe kui teisega mängima, tulemuseks esimesel juhul laibad, teisel juhul alimendid. Vanasti rippus igas talus jahipüss seinal naela otsas, padrunivöö sealsamas, lastel ei tulnud mõttessegi püssi näppima hakata.

[Fucs]

Diagnoos: seeniori "Pähkli" probleemid.

Tundmatuks jääda soovinud naise sõnul oli noorem Vahur ise vaikne ja kinnise iseloomuga poiss. Sarnased iseloomustused on sageli käinud ka Soome ja lääneriikide koolitapjate kohta.

Samas tundis naine mõnevõrra ka Vahuri isa, kes on autoelektrik. Kui vanem Vahur hankis endale relvaloa ja revolvri, siis hakkas ta tapariistaga tööl käima, hirmutades sellega tõsiselt oma kolleege. Ja põhjust selleks oli. Nimelt iseloomustas naine vanemat Vahurit kui impulsiivset ja kergestiärrituvat inimest, kes võis teatud olukordades ettearvamatult käituda.

http://www.postimees.ee/2970247/kohalik ... aikne-poeg

[mutionu]

Diagnoos: seeniori "Pähkli" probleemid.

Tundmatuks jääda soovinud naise sõnul oli noorem Vahur ise vaikne ja kinnise iseloomuga poiss. Sarnased iseloomustused on sageli käinud ka Soome ja lääneriikide koolitapjate kohta.

Samas tundis naine mõnevõrra ka Vahuri isa, kes on autoelektrik. Kui vanem Vahur hankis endale relvaloa ja revolvri, siis hakkas ta tapariistaga tööl käima, hirmutades sellega tõsiselt oma kolleege. Ja põhjust selleks oli. Nimelt iseloomustas naine vanemat Vahurit kui impulsiivset ja kergestiärrituvat inimest, kes võis teatud olukordades ettearvamatult käituda.

http://www.postimees.ee/2970247/kohalik ... aikne-poeg

Tüüpiline netikommentaator.

Tundmatu naise sõnade peale pannakse diagnoos ära.

[jackpuuk]

Militaarhuvi ja relvad loomulikult ei tähenda default, et sellises keskkonnas peaks mingid kõrilõikajad sirguma.
Isegi mitte siis, kui peres keegi Kaitseliidus või Noorkotkastes ei ole. Asi hakkab ikkagi pihta ammu enne seda, kui üks rüblik nii vanaks üldse saab, et ta militaaria või relvanduse tähendusest aru hakkab saama.

Saan rääkida ainult oma enese kogemustest.

No meie peres olid asjad nii, et minu militaariahuvi materjaliseerus valdavalt militaarajaloo kirjanduse lugemises ja ühe õhkrelva omamises (sest olen elu aeg tegelenud suuremal või vähemal määral n.ö."laskespordiga") millega regulaarselt issi üksinda märki käis laskmas. Püss oli maal ja poiss seda ei näinud. Poiss sirgus ja sai oma pisiku sellise kirjanduse, mitte relvade keskel, luges samuti palju ja sai lõpuks oma esimesed õpetussõnad relvadest issi käest, kui esimest korda soovis õhkrelvast märki lasta. Issi omakorda sai oma õpetussõnad ENSV koolis sõjalise tunnis, kooli lasketiirus ja NA-s teenides. Kõik kõlbulik ja vajalik sai edasi antud enne esimest lätakat õhkrelvast.

Edasi läks loogilise järjena poiss koolis vabatahtlikult riigikaitsetundi (vaba õppeaine kestusega üks kooliaasta) ja võttis sellest lõpuks osa kõigil kolmel gümnaasiumiaastal koos riigikaitse metsalaagritega (kuigi ainult üks oli ette nähtud). Edasi astus juba koolis Kaitseliitu. Veel edasi läks kirjutas avalduse kohe pärast gümnaasiumi kaitseväkke astumiseks ja saigi. Edasi läks juba sõjakooli.

Selline areng siis relvade kohapealt defitsiidses "militaarses koduses keskkonnas".

AGA

kogu selle ilusa ajaloo juures oli esmatähtis, et tal oli pisikesest peale välja arenenud (või vastavalt kasvatusele arendatud?) normaalne empaatiavõime , arusaam "tegu -> tagajärg" seostest ja terve närvikava. Vajakajäämine ükskõik millises eelpool loetletud osas, oleks tähendanud täiesti teistsuguse tulemuse saavutamist, kui praegu saavutatud on.

Empaatiavõime tähendab seda, et väikesel ilmakodanikul oli juba maast madalast võimalus:
kokku puutuda koduloomadega. Näha ja kaasa elada nende haigustele/vigastustele. Saada aru, mis on füüsiline ja vaimne valu, ning seda kogeda. Tamagochi asemel (millel saab pärast surma lihtsalt "reset" teha) omada hoopis näiteks hamstrit, kelle järele peab vaatama, keda hooldama ja kelle eluiga on max paar aastat, ning seetõttu peab ka teda matma.
Kokku puutuda inimeste ja nende haiguste, ning surmaga. Näha kannatusi ja teha sellest omad järeldused.
Käia lasteaiarühmaga ja klassiga kodutuid kasse ja koeri aitamas, näha peres, et üksteist aidatakse ja toetatakse. Näha, et ema nutab ja tal on valus ning väga halb, (mitte ei röögi ja ei karju terve päeva) kui väike maailmakodanik millegi keelatuga hakkama on saanud. jne.

Arusaam "tegu -> tagajärg" tähendab seda, et väikesel ilmakodanikul oli võimalus näha, mis juhtub pärast ühte või teist tegu. Mida ei olnud võimalik näha, selle kohta talle räägiti ilusti ja toodi näiteid. Maailmakodanik sai teada ja aru, et keelatud teole järgneb alati selgitus ja/või karistus ja karistuse saamine või selle suurus oleneb teo suurusest ning tagajärgedest.

Terve närvikava tähendab aga seda, et väära teo või lubamatu käitumise eest teda mitte ei "kallistatud, hoitud kinni, ning ei räägitud lapsele arusaamatute ensüklopeediliste väljenditega kui halb see on", et siis kümme aastat järjest pärast seda karjuda ta peale, sest "laps ei kuula", vaid vesteldi lapsele arusaadavas keeles, pandi nurka ja vajadusel anti ka vitsa ja need olukorrad enam ei kordunud ning puudus edaspidi vajadus teda nurka panna, vitsa anda ja hommikust õhtuni ta peale röökida. See tähendab lisaks seda, et issi ja emme olid lapse kasvatamisel alati ühte meelt, ühe määratud karistust või õpetussõnu ei hakanud teine muutma, leevendama ega õõnestama ja oma erimeelsused rääkisid issi ja emme alati selgeks omavahel kaugel lapse kuuldekaugusest.
See tähendab ka seda, et issi ei tulnud süstemaatiliselt (ega ka mitte süsteemitult), "Star Dollar"-i või "Bock"-i uimas koju ja ei hakanud emmet rusikate või verbaalse ja vaimse vägivallaga ümberkasvatama.


Arvutimängudest ei olnud ka minu rüblik prii, kuid issi suunas mängude valikul (suutis need "ära rääkida" huvitavateks + nihverdas ise sobilikke mänge) ja soolikate laialilennutamise asemel mängiti rohkem mittemilitaarseid mänge, või strateegilisi militaarse taustaga mänge + no oli ikka pandud peale ka mõistlik ajaline piirang arvuti taga istumisele + kõike moodsaid tehnikavidinaid me lihtsalt ei saanud talle finantsiliselt lubada ja poleks ka lubanud, kui oleks finantse olnud (olen selles suhtes parandamatu konservatiiv). Minu hoiakud kandusid üle ka järeltulijale (sest ilmselt olin ma ka siiski mingiks eeskujuks ja välja teeninud respekti mis on ülioluline! - keegi peab olema vääriliseks eeskujuks noorele alati ja seda eeskuju peavad respekteerima ka eakaaslased), sest tal pole siiani isegi mitte FB laadseid kontosid kusagil (toona oli kuum sõna "rate" ja "orkut" muideks), kuna mina olen neid kogu interneeduse ajastu olemasolu vältel räigelt maha teinud, naeruvääristanud ja halvustanud (minu kiiks sorry).

Seega vaadata tuleb, mida te teete ja kuidas kasvatate oma lapsi alates sündimisest kuni koolide lõpetamiseni.

IMHO

Siinkohal olen postitajaga mitte saja, vaid kahesajaga nõus!!!
Ära on keelatud vägivaldsed mängud läpakas (mitte 100%, aga enamik), sama multikate puhul. Sai sünnipäevaks poevibu (hiinaka) kummiluttidega otsas, lasksime märki ja mingi hetk keeras vinnas vibu minu poole. Ütlesin, et olgu see viimane kord, kui inimese poole relva keerad, kui ei plaani seda kasutada. Mõni minut hiljem tegi seda uuesti ja sihilikult, võtsin käest, ning ütlesin, et kakun kõrvad peast ära, kui peaksin sellist asja veel nägema. Rohkem pole ühiste mängude puhul seda ette tulnud, aga eks 3 ole kohtuseadus. Siis hakkas endast paar aastat vanema sõbraga üleolevalt käituma (eriti kui see helistas), kelle pere on pisut kehvemal järjel kui meie oma , õnneks me empsiga kuulsime paar korda seda. Tuli tõsine jutuajamine, ning rohkem pole see kordunud! Kõik hakkab ikka kodust pihta!
Ja lapsed nuhivad kõik peidetud asjad välja, hetkest kui nad oma jõul liikuma hakkavad (enda kogemus, naine isegi ei teadnud, et selline koht on olemas, aga kuueaastane poja leidis selle üles). Ikkagi tegeletakse meil tagajärgede, mitte põhjustega ja eelkõige peaks kasvatatama tänaseid lapsevanemaid!
Ka ütles Vikerraadios mingi asjapulk välja tõe, et legaalsete relvadega kuriteod on on Eestis ja mujal maailmas olnud üliväikese osakaaluga, ning selles valguses hakatakse vaevalt relvaseadust üle vaatama. (Vast hakatakse relva hoiustamisele rohkem rõhku panema), sulgudes on minu mõttekäik.

[Fucs]

Tüüpiline netikommentaator.

Tundmatu naise sõnade peale pannakse diagnoos ära.

Ja samas tuleb härra Toomase põhjaliku uurimise tulemustele tuginedes minu tagasihoidlikul aadressil vapustavalt põhjapanevaid hinnanguid nagu oavarrest

Aamen!

See "tüüpiline netikommentaator" viitsis juba eile, enne siin kommenteerima asumist, endale võimaluste piires selgeks teha kogu selle õnnetu pere tausta, s.h. härra seeniori oma. Ma arvan Sinu halvustavale postile vaatamata, et diagnoos jääb samaks, olenemata "tundmatu naise sõnavõtust".

Mul on see õigus nii arvata.
Või pole?

Tervitades Fucs

[Tegelane5]

Samahästi võiks ju suurema osa Ukraina mammutteemat muinasjutuks nimetada, kuna sealgi võitleja x ütles et küborg y tegi midagi.
Loomulikult on delfi ja postimehe kommentaarides rämpsu aga mõttega lugedes leiab ka sealt ivasi.
Ühes Delfi kommentaaris tuletati meelde:

Moskvas oli eliitkoolis möödunud õppeaastal analoogiline juhtum..
28.10.2014 16:07
Seal poiss õppis ainult viitele ja ainult üks õpetaja pani madalamaid hindeid.Poiss tappis õpetaja isa relvaga samuti lausa tunnis.Ka seal isa oli nõudlik ja sellest koolist kuldmedali saamine pidi tagama karjääri ine.ine. Muide protsess nooruki üle oli kinnine.

Sellepeale tuli meelde et nagu oli vist jah midagi taolist.

[iFly]

Arvan, et kui relva peab lapse eest peitma, siis on midagi juba halvasti. Enanusel juhul aitab rääkimine küll kui jutt on küllalt asjalik. Mitte üle õla kiirustades öeldud, et relv pole mänguasi, ära näpi relva ja nii edasi.

Lühidalt kokku võttes tuleb poisinolgile selgeks teha - püss ja p¤ts pole mänguasjad! Tänapäeval kiputakse nii ühe kui teisega mängima, tulemuseks esimesel juhul laibad, teisel juhul alimendid. Vanasti rippus igas talus jahipüss seinal naela otsas, padrunivöö sealsamas, lastel ei tulnud mõttessegi püssi näppima hakata.

Kõige s*tem värk praegu levinud elukorralduse juures on see, et vanematel pole laste jaoks aega või kui see aeg võetaksegi, pole lävimine kuigi inimlik. Asja teeb veelgi hullemaks virtuaalilma-sõltuvus - selle asemel et naabertänava poistega vutiplatsi kasutusõigiuse pärast kakelda ja siis jälle suhteid parandada, istutakse üksinda arvutis. See tähendab et inimlikku suhtlemist (ja konfliktide lahendamist) üldse ei õpitagi. Ja kutid elavad oma kõledas fantaasiamaailmas ihuüksi. Aga selles vanuses pole üldse palju tarvis, et katus sõidaks - mäletan omast käest

Mul on praegu 3 alaealist poissi kodus ja ma olen korraldanud neile pisut ka relvaõpet (mispeale tulenuiade algne eksootiline võlu tublisti kahanes), meil on arvutikasutamine ajaliselt limiteeritud ja vahel harva (soovin et jaksaksin sagedamini) teeme koos lollusi - hiljuti näiteks roomasime Humala katakombides ringi.

Siiski, täieliku garantii annab vaid Riiklik Kindlustus, või vähemalt minu lapsepõlves andis.

[jackpuuk]

Arvan, et kui relva peab lapse eest peitma, siis on midagi juba halvasti. Enanusel juhul aitab rääkimine küll kui jutt on küllalt asjalik. Mitte üle õla kiirustades öeldud, et relv pole mänguasi, ära näpi relva ja nii edasi.

Lühidalt kokku võttes tuleb poisinolgile selgeks teha - püss ja p¤ts pole mänguasjad! Tänapäeval kiputakse nii ühe kui teisega mängima, tulemuseks esimesel juhul laibad, teisel juhul alimendid. Vanasti rippus igas talus jahipüss seinal naela otsas, padrunivöö sealsamas, lastel ei tulnud mõttessegi püssi näppima hakata.

Kõige s*tem värk praegu levinud elukorralduse juures on see, et vanematel pole laste jaoks aega või kui see aeg võetaksegi, pole lävimine kuigi inimlik. Asja teeb veelgi hullemaks virtuaalilma-sõltuvus - selle asemel et naabertänava poistega vutiplatsi kasutusõigiuse pärast kakelda ja siis jälle suhteid parandada, istutakse üksinda arvutis. See tähendab et inimlikku suhtlemist (ja konfliktide lahendamist) üldse ei õpitagi.

Noh ju on meie peres piisavalt vanakooli inimesed, et leida aega lapsega rääkimiseks ja selgitamaks, miks mõnda asja teha ei tohi, ning vajadusel tõmban ka kõrva peast, kui pikad vestlused vastavatel teemadel ei mõju (vestlused on vestlused, mitte ainult käsud ja keelud)! Ja need lastekaitsetädikesed võivad mind kasvõi korduvalt kohtusse kaevata.

Pole ma isegi kunagi mingi kukupai olnud, aga kodust on kaasa antud, mis õige, mis vale ja on ka taguotsa peale neid kriteeriume mulle sisestatud. Tagantjärgi tarkusega võin öelda, et asjakohaselt sisestati ja vangimajja pole sattunud (ega tõmba kah sinna), kuigi noateral on käidud küll.

Ka see on vale jutt, et vanematel pole aega. Nõuka ajal käisid inimesed tööl, maal peeti veel loomi lisaks jne-jne. Ei olnud tööpäevad sugugi lühemad kui praegu, pigem pikemad.

[mutionu]

Tüüpiline netikommentaator.

Tundmatu naise sõnade peale pannakse diagnoos ära.

Ja samas tuleb härra Toomase põhjaliku uurimise tulemustele tuginedes minu tagasihoidlikul aadressil vapustavalt põhjapanevaid hinnanguid nagu oavarrest

Aamen!

See "tüüpiline netikommentaator" viitsis juba eile, enne siin kommenteerima asumist, endale võimaluste piires selgeks teha kogu selle õnnetu pere tausta, s.h. härra seeniori oma. Ma arvan Sinu halvustavale postile vaatamata, et diagnoos jääb samaks, olenemata "tundmatu naise sõnavõtust".

Mul on see õigus nii arvata.
Või pole?

Tervitades Fucs

Ehk siis nii sinu kui minu arvamus on just see, mis ta on. Ühe eraisiku subjektiivne arvamus, mis ei maksa, laias laastus, mitte s*ttagi.

Mida ma üritan oma postitustega öelda(võimalik, et liig keeruliselt) on see, kui midagi arvata siis võiks seda ka selliselt(arvamusena) presenteerida. Siltide kleepimises on kõik kõvad mehed.
Enne kaagutamist(diagnoosid/sildid/postitused, kus sisaldub sõna "meie"(seda viimast on eriti rõve lugeda, krdi napoleoni kompleksides tegelased)/jne) võiks tiba oodata kuni tuleb muna(avaldatakse poisi ja tema vanemate versioon ).
Enne seda on 99% kirjutistest oletused, mis, nagu näha, suunduvad laias laastus kolme auku:
1) vanemad on süüdi;
2) relvad ära keelata;
3) poiss on siga, vms sellist.

Ma ei imestaks, et kui selgub(järgneb minupoole umbluu) a'la "poissi peksti koolis perioodiliselt ja keegi ei teinud välja" või "poissi mõnitati räigelt" siis tekivad arvamused "aga mis tal üle jäi" ja "no ma lasknud poleks aga oleks ...".

Minu arvates on mõistlik lasta asjal natuke settida ja siis, kui ühttesit on avaldatud, hakata midagi seletama.

[Fucs]

Ehk siis nii sinu kui minu arvamus on just see, mis ta on. Ühe eraisiku subjektiivne arvamus, mis ei maksa, laias laastus, mitte s*ttagi.

Nõus. Kogu interneti foorumitesse postitatud eraisikute subjektiivsed arvamused ükskõik millest ei maksa laias laastus mitte s*ttagi.

Mida ma üritan oma postitustega öelda on see, kui midagi arvata siis võiks seda ka selliselt presenteerida. Siltide kleepimises on kõik kõvad mehed.
Enne kaagutamist võiks tiba oodata kuni tuleb muna (avaldatakse poisi ja tema vanemate versioon).

Versioon millest? Härra seeniori võimalikest ajuehituse iseärasustest? Või versioon sellest, miks kodanik juunior õpetaja tappis? Kui esimene, siis tõesti-tõesti ootan huviga seda "versiooni". Kui viimane, siis see mind eriti ei huvita hr. seeniori võimalike iseärasuste kontekstis (võibolla ka mina seletan liiga keeruliselt midagi?)

Enne seda on 99% kirjutistest oletused, mis, nagu näha, suunduvad laias laastus kolme auku:
1) vanemad on süüdi;
2) relvad ära keelata;
3) poiss on siga, vms sellist.

emmm....
Ma pole kusagil kirjutanud, kes on süüdi. Ma pole isegi kirjutanud, et ma arvan, kes on süüdi.
Samuti pole ma kirjutanud, et relvad tuleks ära keelata või, et poiss on siga "vms sellist".
Ma kirjutasin "Diagnoos: seeniori "Pähkli" probleemid." elik eesti keelde lahti seletatuna: "Mulle tundub, et kodanikul ei ole kõik päris korras kupli all lähtudes sellest, mida mina pean normaalseks ja mida mitte või paremal juhul imelikuks või mitte".

Kogu lugu.
Minu arvamus mis ei tähenda laias laastus mitte s*ttagi ja mille pärast pole vaja seepärast ka pöördesse minna.

Isiklikult mina lõpetan selle postiga nüüd antud teema käsitlemise ja kommenteerimise, sest mul ei ole enam midagi selle kohta öelda.

[Rügaja]

Mutionu, ära sega vett. Ühes hoolekogu olemine ja ühes külas elamine ei ole mingid kuulujutud, vaid raudkindlad faktid ja sa tead seda väga hästi. Ja vastupidiselt su süüdistustele - just kuulujutte ma arvesse ei võtnud, kasvõi seda, et poisi isale meeldinud laigulise sõjaväevormiga küla vahel patseerida ja muidu olevat kah militaarselt äksi täis. Lasku käia, see pole keelatud. Ka kõvatamiseks relva osta pole keelatud, aga keelatud on selle kättesaadavus teistele isikutele.
Muide, rääkigem asjast ilma eufemismideta, tegu on mitte lihtsalt koolitulistamisega (mis olnuks siis, kui keegi poleks pihta saanud), vaid mõrvaga. Ja ei mõrvari enda ega mõrvari isa versioonid sellest loost pole kuidagi pühamad kui seaduskuulekate tavakodanike arvamused.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Vaatsin, et peab ikka hakkama seda punktiga mardi "psühhoanalüüsi" siit teemast kustutama

Et relvaseaduse uus redaktsioon pidi just töös olema (ja siin foorumis käib pallu raffast) - no üks sihuke mart võib siin relvadevastast segast pannes (ja momenti ning foorumi kõnetooli kasutades) tegelt pallu jama kokku keevitada

[mutionu]

Mutionu, ära sega vett. Ühes hoolekogu olemine ja ühes külas elamine ei ole mingid kuulujutud, vaid raudkindlad faktid ja sa tead seda väga hästi. Ja vastupidiselt su süüdistustele - just kuulujutte ma arvesse ei võtnud, kasvõi seda, et poisi isale meeldinud laigulise sõjaväevormiga küla vahel patseerida ja muidu olevat kah militaarselt äksi täis. Lasku käia, see pole keelatud. Ka kõvatamiseks relva osta pole keelatud, aga keelatud on selle kättesaadavus teistele isikutele.
Muide, rääkigem asjast ilma eufemismideta, tegu on mitte lihtsalt koolitulistamisega (mis olnuks siis, kui keegi poleks pihta saanud), vaid mõrvaga. Ja ei mõrvari enda ega mõrvari isa versioonid sellest loost pole kuidagi pühamad kui seaduskuulekate tavakodanike arvamused.

Ühes külas elamine tõestab ühes külas elamist. Selle põhjal punuda mingit vandenõu moodi asja kisub küll juba agentuuriks NSR.
Jutud stiilis "isale meeldinud laigulise sõjaväevormiga küla vahel patseerida ja muidu olevat kah militaarselt äksi täis" liigituvad ju mögaks. Ise patseerin kah vormis ringi ja olen(vist) militaarselt äksi täis, õppustele oleks muidu tiba keeruline minna.

Tsitaat klassikult, "assumption is the mother of all screw ups", võtab minu suhtumise kokku. Eks näeb, mis lõpuks selgub, ajakirjanduses ilmuvat liigselt usaldada ei tasu, rahvasuud veelgi vähem.

[mutionu]

Vaatsin, et peab ikka hakkama seda punktiga mardi "psühhoanalüüsi" siit teemast kustutama

Et relvaseaduse uus redaktsioon pidi just töös olema (ja siin foorumis käib pallu raffast) - no üks sihuke mart võib siin relvadevastast segast pannes (ja momenti ning foorumi kõnetooli kasutades) tegelt pallu jama kokku keevitada

Mõte on hea.

[SigaElmar]

No kui arstitõendist rääkida siis see on paras huumor, põhirõhk on seal vist visiiditasul, selleks et sealt eitav vastus saada, pead päris raske diagnoosiga haiglas olema olnud või jäsemeid puudu.
Enese ja vara kaitseks on relv üldse küsimärk (vähemalt täna, kuigi politsei jääb iga päevaga järjest õhemaks), kuskil metsakolkas ehk veel, kus karud-hundid aknast sisse ronivad ja imelikke tegelasi õue peale ringi vahtima sõidab. Muudel juhtudel peaksid probleemid lahenema muudpidi kui relvaga. Pean tunnistama et kavas on osta relv just selle enesekaitse põhjendusega, mitte et mingit ohtu kuskilt näeks. Eks ta pigem midagi sellist ole, et nõuka ajal karmilt keelatut omada ja lasketiirus laskmas käia, samas teadvustan selgelt et relva näol on tegemist lisavastutuse ja ohu allikaga. Kaasa töö juurde vedada ei näe vähimatki mõtet, maksimum ehk metsa all koeraga jalutades kaasa tirida aga vaevalt seegi väga pop tegevus saab olema. Isegi kodukaitseks kui hoida relva nii nagu peab, tühjaks laetult, peab elu kallale kippuja pikalt ja kannatlikult koputama et selle relva välja otsid, ära laed, vinnastad ja vastuvõtuks valmis oled. Tegelikult olen nõus et relvavabas ühiskonnas on turvalisem, relvaintsidente on USAs kõvasti rohkem kui Kanadas kus relva omamine on keerulisem ja muidugi ei tapa relv vaid ikka see kes päästikut vajutab, kuid mõtte teoks tegemist lihtsustab küll. Kui 15-16 aastane relva kätte tahab saada, siis on võimalik see relvakapp relakaga lahti ka lõigata, max tunnike tööd sõltuvalt kapist. Võrreldes revolvri laadimise, sihtimise ja päästikule vajutamisega tuleb relakaga töötamist tõesti ennem pisut harjutada. Ega selle noormehega midagi hullu ju ei juhtugi, tõenäoliselt saab ca 6 aastat (varem jamasid pole olnud), vanglas omandab pooleli jääva hariduse, viisaka käitumise eest on 3-4 aasta pärast väljas. Ja 19 aastaselt on veel kogu elu ilusti ees, andmekaitsevärk tagab ka selle et keegi hiljem näpuga ei näita. Väiksest Viljandist tuleb kolida Tallinna. Õpetajast oli muidugi kahju, tea kas tulevikus kui keegi noormees vaatab õpetajale otsa ja ütleb et muti pane mulle viis või löön kasti, siis mõni pedagoog mõtleb päris tõsiselt järgi, ähvardusega pole midagi peale hakata, aga ehk ongi tõsi taga.