Mõrv Viljandi koolis.

[schilling]

mart. on ju lihtsalt vana trolli/provokaatori rbl uus kasutaja. Soovitan soojalt temaga tõsisesse vaidlusesse mitte astuda, ärritate ainult ennast ilma et sellest midagi produktiivset tuleneks.

No eks inimest tuleb ikka valgustada,muidu suures enesehaletsuses ja pettumuses inimkonna vastu lõpetab veel hingitsemise.Lukk on loomale ja võimalus leitakse hiljem või varem,ühel või teisel viisil,nii et ei maksa illusioone "vahitorni" maailmast enesrle luua.

[mäger]

Võrreldes nö kuulsate koolitulistamistega on Viljandi juhtumi puhul erinevusi: mäletatavasti olid Soome tulistamised nö laiendatud enesetapp, kus eesmärgiks oli endaga kaasa võtta võimalikult suur ja lai seltskond, sellest ka ohvrite väga suur arv. Praegu andis poiss ju relva ise ära laias laastus, kuigi oleks võinud veel paljugi paha teha. Teine erinevus on see, et konkreetselt enne tulistamist oli meediasse tilkunud andmete põhjal lähiajal ette võetavatele tulistamisele sotsiaalmeedias väga vähe viiteid. Need pildid ja sõnumid olid üsna jäledad, aga väga suur osa teismelisi postitab sarnast jama ja neid tilkus kontole rohkem kui aasta jooksul. Ainuke postitus, mis tõeliselt ehk oleks võinud äratuskellad helisema panna, oli see tekst, et "ärge süüdistage mind vaikuses...", see on väga konkreetne vihje väga konkreetsest mõttelõngast. Üllatav oli poisi osalemine näiteringis, koolitulistajad on enamasti üsna üksikud tegelased, kes on maailmapildi loovad võrgu abil ja kellel ei ole märkimisväärseid sotsiaalseid suhteid perekonnast väljaspool. Üksildusest tingituna on koolitulistajatel üldisel väga kõrge enesehinnang ja enese jaoks justkui leitakse õigustus teise tapmisele. Selline nartsitsism on oluliselt väiksem, kui sotsiaalses suhtluses areneb enesehinnang normaalsemas suunas. Näitlemine on muidu ka pigem terapeuttiline tegevus, mida ka laialdaselt psühhodraama meetodina kasutatakse. Üldiselt peaks minu arvates meedias nüüd väga vähe poisi ja tapmise kohta infot minema, et matkijad sellest liiga suurt innustust ei saaks, pigem võiks keskenduda kannatustele ja kasvõi pere häbile. Ehk pidurdab kedagi, kellel sama kildudeks meel. Psühhopaate ei pidurda muidugi see ka. Igatahes erialases kirjanduses hinnatakse, et umbes järgnev aasta on nüüd selline pingeline aeg, et keegi siin midagi sarnast ei tahaks ette võtta.

[Rügaja]

Kõik foorumlased peaksid, selmet kiljuda stiilis "Miks on relva vaja kodus hoida" või "Keelame relvad üldse ära", tegelema oma lastega, et selliseid olukordi ei toimuks. Siis võiks ca 3000 pere pärast muret mitte tunda.

Ära siis kiljugi siin. See paps seal "tegeleski" oma lapsega. Stiilis "tule, poiss, ma näitan, sulle, kuidas mehed pauku teevad. Vaat, nii käib laadimine ja nii sihtimine - nüüd teinekord tead. Kui ikka pauku teha oskad, siis igaüks ei tule sinuga mölisema!"

Vale ajastus, vale tegevus, vale adressaat.

[hummel]

Tuleb mainida, et teadaolevalt ei olnud hoolimata relvade ja militaarsuse lembusest ei pereisa KL liige ega ka Vahur Ruut NK liige (koolis peaks olema küll NK rühm). Seega olid nad arvatavasti ise endale pere keskel oma militaarse mõttemaailma ja hoiakud kujundanud koos nugade ja revolvritega ja vb ka mingite arvutimängudega.
Aeg näitab, miks see jama toimus ja kust algas, kuid esialgu on natuke raske uskuda sündmuse juhuslikkusse. Kas keegi teda kiusas ja tahtis end "mehena" ära tõestada vms. Ei tea.

Mis aga puutub relvadesse, siis ma ei näe põhjust, miks peaks noori jõuga (sõjaväe-)relvadest ja sõjandusest eemale hoidma. See oleks võlts ja ebamehelik. Väidan, et vastupidi - huvitatuid noori tuleb sellesse kaasata, kuid õpetata neile, mida tegelikult tähendab Sõda ja sõjamehelikkus. Sõjamehe ja riigikaitsja kutse ei seisne mingites mustades jõududes, määdzikus, relva täristamistes, tapmises, ähvardamises, alandamises, alistamises, individualismis, kõvatamises jms, mis võib ehk kuskilt virtuaalmaailmast tunduda. See on hoopis kalduvus terrorismile! Sõjamehelikkus ja riigikaitseline hoiak = distsipliin, kord, kohusetunne, viisakus, vastutustunne, meeskonnatöö ja meeskonnavaim, vaimne ja füüsiline vastupidavus. Kui militaarhuviline noor (sh noorkotkad) puutub kokku relvadega või nende kasutamisega, siis sellega peavad käima kaasas eelpool loetud kasvatuslikud ja õpetuslikud meetmed. Ja need toimivad väga hästi just normaalse inimese ja hea kodaniku väljakasvatamisel. Ka arenenud riikides (Army Cadet Force Inglismaal jms).

Isiklikult usun, et kui antud noormehe isa oleks olnud niisama kodu-militaristi asemel kaitseliitlane ja ta ise oleks saanud noorkotkana puutuda kokku tegeliku sõjandusega ning relvakultuuriga (mida ka kotkastes küll eriti ei viitsita teha), poleks ehk sellist lugu saanud juhtudagi.
Olen mõnikord mõelnud, et meie selles seas noortel puudub täna tegelikult oma nö ühiskonnast (uudistes on ju pidevalt sõda, toimuvad paraadid, maakaitsepäevad, isadepäevad jms, kust saadakse inspiratsiooni tahtmatult!?) või perest nakatatud nö "militaarhuvi" organiseeritud kujul realiseerimise võimalus ja kui nad jäävadki selle huviga omapead (internetis/meedias, lähikonnas) kasvama, võib välja areneda päris paras väärettekujutus. Mingid mustad jõud.... jms, mida kirjutasin ülal. Ja see võib olla ka ohtlik. Ja selgub, et oligi.

[mutionu]

Ära siis kiljugi siin. See paps seal "tegeleski" oma lapsega. Stiilis "tule, poiss, ma näitan, sulle, kuidas mehed pauku teevad. Vaat, nii käib laadimine ja nii sihtimine - nüüd teinekord tead. Kui ikka pauku teha oskad, siis igaüks ei tule sinuga mölisema!"

Vale ajastus, vale tegevus, vale adressaat.

Olid ise kõrval, et nii täpselt tead?

Praegu näiteks kirjutab hoolekogu esimees, et poisi isa pole kunagi õigustanud seda, et pojal oli koolis nuga kaasas. Sellise info pritsis välja meedia ise. Isa, muide, ütles, et see nuga pole tema poja oma.

[aest]

Vahest pole asi mitte relva kättesaadavuses vaid ühiskondlikus mentaliteedis. Ning see ja meedia kaudu vahetpidamata levitatav-propageeritav on säherdune: kui sind pole pildil siis pole sind olemas. Olen viimastel aastatel päris palju noorte tattninade käest kuulnud: annaksin oma elust kasvõi kümme aastat et kusagil ajakirjas kaanepoisiks-tüdrukuks või siis mistahes väljaande põhiloo peategelaseks olla. Vahest mõtles jutu all oleva teema "kangelane" niisamuti. Peaasi et pildile saada.
Või siis teine variant: mingi uurimuse järele on nn. heaoluühiskonna lapsuke enne täiskasvanuks saamist tapnud arvutimängudes mitukümmend tuhat inimest. Äkki läheb niisuguseid "mänge" harrastades inimestel reaalsus kübermaailmaga lihtsalt segi. Umbes nii et: mis siis sellest juhtub kui oma õpsile kuuli pähe kihutan? Läheb kisaks vajutan delete klahvile ja kogu moos. Me ju ei tea lõppeks, kuidas see arvutivärk meie alateadvust mõjutada võib. Iseäranis lastel või teismelistel. Ning mitte ainult neil. Ka Breivik olla just liigsest arvutijõllitamisest ära pööranud.

[Rügaja]

kirjutab hoolekogu esimees, et poisi isa pole kunagi õigustanud seda, et pojal oli koolis nuga kaasas. /- - - / Isa, muide, ütles, et see nuga pole tema poja oma.

Mätsimine on selle hoolekogu esimehe tegevuse nimi. Polndki nuga, oli noataoline ese, lisaks polnudki poisi nuga, oli lihtsalt koolis kaasas, lisaks oli väga hea poiss... Paha hakkab seda lugedeski. Ütelnud siis vähemalt ausalt, et kuna tegu on kooli hoolekogu liikme ja koalitsioonikaaslase pojaga, siis las uurimine selgitab...
Muide, lisaks see pere elab samas külas, kus hoolekogu esimeeski.

[Fucs]

Militaarhuvi ja relvad loomulikult ei tähenda default, et sellises keskkonnas peaks mingid kõrilõikajad sirguma.
Isegi mitte siis, kui peres keegi Kaitseliidus või Noorkotkastes ei ole. Asi hakkab ikkagi pihta ammu enne seda, kui üks rüblik nii vanaks üldse saab, et ta militaaria või relvanduse tähendusest aru hakkab saama.

Saan rääkida ainult oma enese kogemustest.

No meie peres olid asjad nii, et minu militaariahuvi materjaliseerus valdavalt militaarajaloo kirjanduse lugemises ja ühe õhkrelva omamises (sest olen elu aeg tegelenud suuremal või vähemal määral n.ö."laskespordiga") millega regulaarselt issi üksinda märki käis laskmas. Püss oli maal ja poiss seda ei näinud. Poiss sirgus ja sai oma pisiku sellise kirjanduse, mitte relvade keskel, luges samuti palju ja sai lõpuks oma esimesed õpetussõnad relvadest issi käest, kui esimest korda soovis õhkrelvast märki lasta. Issi omakorda sai oma õpetussõnad ENSV koolis sõjalise tunnis, kooli lasketiirus ja NA-s teenides. Kõik kõlbulik ja vajalik sai edasi antud enne esimest lätakat õhkrelvast.

Edasi läks loogilise järjena poiss koolis vabatahtlikult riigikaitsetundi (vaba õppeaine kestusega üks kooliaasta) ja võttis sellest lõpuks osa kõigil kolmel gümnaasiumiaastal koos riigikaitse metsalaagritega (kuigi ainult üks oli ette nähtud). Edasi astus juba koolis Kaitseliitu. Veel edasi läks kirjutas avalduse kohe pärast gümnaasiumi kaitseväkke astumiseks ja saigi. Edasi läks juba sõjakooli.

Selline areng siis relvade kohapealt defitsiidses "militaarses koduses keskkonnas".

AGA

kogu selle ilusa ajaloo juures oli esmatähtis, et tal oli pisikesest peale välja arenenud (või vastavalt kasvatusele arendatud?) normaalne empaatiavõime , arusaam "tegu -> tagajärg" seostest ja terve närvikava. Vajakajäämine ükskõik millises eelpool loetletud osas, oleks tähendanud täiesti teistsuguse tulemuse saavutamist, kui praegu saavutatud on.

Empaatiavõime tähendab seda, et väikesel ilmakodanikul oli juba maast madalast võimalus:
kokku puutuda koduloomadega. Näha ja kaasa elada nende haigustele/vigastustele. Saada aru, mis on füüsiline ja vaimne valu, ning seda kogeda. Tamagochi asemel (millel saab pärast surma lihtsalt "reset" teha) omada hoopis näiteks hamstrit, kelle järele peab vaatama, keda hooldama ja kelle eluiga on max paar aastat, ning seetõttu peab ka teda matma.
Kokku puutuda inimeste ja nende haiguste, ning surmaga. Näha kannatusi ja teha sellest omad järeldused.
Käia lasteaiarühmaga ja klassiga kodutuid kasse ja koeri aitamas, näha peres, et üksteist aidatakse ja toetatakse. Näha, et ema nutab ja tal on valus ning väga halb, (mitte ei röögi ja ei karju terve päeva) kui väike maailmakodanik millegi keelatuga hakkama on saanud. jne.

Arusaam "tegu -> tagajärg" tähendab seda, et väikesel ilmakodanikul oli võimalus näha, mis juhtub pärast ühte või teist tegu. Mida ei olnud võimalik näha, selle kohta talle räägiti ilusti ja toodi näiteid. Maailmakodanik sai teada ja aru, et keelatud teole järgneb alati selgitus ja/või karistus ja karistuse saamine või selle suurus oleneb teo suurusest ning tagajärgedest.

Terve närvikava tähendab aga seda, et väära teo või lubamatu käitumise eest teda mitte ei "kallistatud, hoitud kinni, ning ei räägitud lapsele arusaamatute ensüklopeediliste väljenditega kui halb see on", et siis kümme aastat järjest pärast seda karjuda ta peale, sest "laps ei kuula", vaid vesteldi lapsele arusaadavas keeles, pandi nurka ja vajadusel anti ka vitsa ja need olukorrad enam ei kordunud ning puudus edaspidi vajadus teda nurka panna, vitsa anda ja hommikust õhtuni ta peale röökida. See tähendab lisaks seda, et issi ja emme olid lapse kasvatamisel alati ühte meelt, ühe määratud karistust või õpetussõnu ei hakanud teine muutma, leevendama ega õõnestama ja oma erimeelsused rääkisid issi ja emme alati selgeks omavahel kaugel lapse kuuldekaugusest.
See tähendab ka seda, et issi ei tulnud süstemaatiliselt (ega ka mitte süsteemitult), "Star Dollar"-i või "Bock"-i uimas koju ja ei hakanud emmet rusikate või verbaalse ja vaimse vägivallaga ümberkasvatama.


Arvutimängudest ei olnud ka minu rüblik prii, kuid issi suunas mängude valikul (suutis need "ära rääkida" huvitavateks + nihverdas ise sobilikke mänge) ja soolikate laialilennutamise asemel mängiti rohkem mittemilitaarseid mänge, või strateegilisi militaarse taustaga mänge + no oli ikka pandud peale ka mõistlik ajaline piirang arvuti taga istumisele + kõike moodsaid tehnikavidinaid me lihtsalt ei saanud talle finantsiliselt lubada ja poleks ka lubanud, kui oleks finantse olnud (olen selles suhtes parandamatu konservatiiv). Minu hoiakud kandusid üle ka järeltulijale (sest ilmselt olin ma ka siiski mingiks eeskujuks ja välja teeninud respekti mis on ülioluline! - keegi peab olema vääriliseks eeskujuks noorele alati ja seda eeskuju peavad respekteerima ka eakaaslased), sest tal pole siiani isegi mitte FB laadseid kontosid kusagil (toona oli kuum sõna "rate" ja "orkut" muideks), kuna mina olen neid kogu interneeduse ajastu olemasolu vältel räigelt maha teinud, naeruvääristanud ja halvustanud (minu kiiks sorry).

Seega vaadata tuleb, mida te teete ja kuidas kasvatate oma lapsi alates sündimisest kuni koolide lõpetamiseni.

IMHO

[ants431]

Vahest pole asi mitte relva kättesaadavuses vaid ühiskondlikus mentaliteedis. Ning see ja meedia kaudu vahetpidamata levitatav-propageeritav on säherdune: kui sind pole pildil siis pole sind olemas. Olen viimastel aastatel päris palju noorte tattninade käest kuulnud: annaksin oma elust kasvõi kümme aastat et kusagil ajakirjas kaanepoisiks-tüdrukuks või siis mistahes väljaande põhiloo peategelaseks olla. Vahest mõtles jutu all oleva teema "kangelane" niisamuti. Peaasi et pildile saada.
Või siis teine variant: mingi uurimuse järele on nn. heaoluühiskonna lapsuke enne täiskasvanuks saamist tapnud arvutimängudes mitukümmend tuhat inimest. Äkki läheb niisuguseid "mänge" harrastades inimestel reaalsus kübermaailmaga lihtsalt segi. Umbes nii et: mis siis sellest juhtub kui oma õpsile kuuli pähe kihutan? Läheb kisaks vajutan delete klahvile ja kogu moos. Me ju ei tea lõppeks, kuidas see arvutivärk meie alateadvust mõjutada võib. Iseäranis lastel või teismelistel. Ning mitte ainult neil. Ka Breivik olla just liigsest arvutijõllitamisest ära pööranud.

Arvan, et kui relva peab lapse eest peitma, siis on midagi juba halvasti. Enanusel juhul aitab rääkimine küll kui jutt on küllalt asjalik. Mitte üle õla kiirustades öeldud, et relv pole mänguasi, ära näpi relva ja nii edasi.
Usalda, aga kontrolli. Peaks vahel vaatama kas relv on täpselt vanas asendis või on vanemate kodust ära olekul liikunud. Igasugu relvdega juhtunud õnnetustest tuleks ka kodus laste kuuldes rääkida.
Arvutimänge on ka selliseid kus ei ole pidevat tapmist vaid on väga arendavaid mänge . Vanemad peaksid oskama soovitada. Tihti ei oska.

[Kapten Trumm]

Seega vaadata tuleb, mida te teete ja kuidas kasvatate oma lapsi alates sündimisest kuni koolide lõpetamiseni.

See on vägagi õige, kuid (nüüd järgnevad AGA'd).
Minu laps käib nt ühes nn eliitkoolis, kus mulle vähemalt tundub, et enamik vanemaid on minust jõukamad.
Sinna sai pandud seepärast, et mulle jäi vähemalt mulje, et seal hoitakse kord majas tasemel, mis mulle sõnaga "Kool" seostub. Pole tavapärast graffiti läbu maja seintel ja suitsu kimuvaid teismelisi ümber kooli. Kui ma kodus selgitan, et raha pole esmane ning INIMEST ei hinnata raha järgi, siis järgmine päev on see kui hane selga vesi...sest laps läks kooli ja seal 5 sõpra rääkisid täpselt vastupidist, ehk õigel mehel on nii palju "sulli" et saadab ülejäänud maailma p****e ja üleüldse, kes ei saa nädalas taskuraha vähemalt 30 eurot, on mõttetu luuser. Rääkisin ka klassijuhatajaga sellest teemast ja tema, staazikas pedagoog, laiutas käsi, sest kui ta midagi ette võtab, siis "helistatakse kuhu vaja" jne - ühesõnaga asi piirdub noomimisega ja vanematega pole mõtet eriti seda rääkida, sest nad ei saa aru....

Küsimus ei ole üldse selles, et poleks võimalik 30 eurot nädalas taskuraha anda, vaid selles "sõnumis", mida keskkond lapsele annab, minuarust taolise rahaloopimisega ei õpi laps raha lugema ja omandab valed väärtushinnangud (raha ongi kõik). Olen mõnikord kaalunud kooli vahetamist, kohe tõsiselt.

Sestap ei maksa oma võimalusi lapse hinnanguid mõjutada väga üle hinnata. Tegemist on tütarlapsega ja sestap õnneks pole vägivald meil teemaks olnud. Lihtsalt ümbritseva läbu mõju on niivõrd võimas.

[mutionu]

kirjutab hoolekogu esimees, et poisi isa pole kunagi õigustanud seda, et pojal oli koolis nuga kaasas. /- - - / Isa, muide, ütles, et see nuga pole tema poja oma.

Mätsimine on selle hoolekogu esimehe tegevuse nimi. Polndki nuga, oli noataoline ese, lisaks polnudki poisi nuga, oli lihtsalt koolis kaasas, lisaks oli väga hea poiss... Paha hakkab seda lugedeski. Ütelnud siis vähemalt ausalt, et kuna tegu on kooli hoolekogu liikme ja koalitsioonikaaslase pojaga, siis las uurimine selgitab...
Muide, lisaks see pere elab samas külas, kus hoolekogu esimeeski.

Sa ikka ise ka loed, mida kokku kirjutad?
Mul tekib kerge dejavu.
Kõik on pätid ja vargad ja omavahel kokku leppinud, ainsad, mis ei valeta, on kuulujutud ja ajaleht "Pravda".

[talas]

Seda vägivaldsete arvutimängude mõju on palju uuritud - ja pole minu teada leitud korrelatsiooni vägivaldse käitumise suhtes. Kümme aastat tagasi räägiti vägivaldsest muusikast ja filmidest sama asja, kui tulistamiseks läks. Ilmselt enne seda olid süüdlaseks vägivaldsed raamatud jne.

Põhimõte on ikkagist minu meelest see, et tegu on halbade asjade kokkusattumusega. Poisil jooksis juhe kokku mingi aeg tagasi ja hakkas oma kättemaksu planeerima. Juhtus olema ka võimalus relva ja moona kodust leida. Lisaks vist ka teadmine/oskus seda kasutada.

Mina selle juhtumi põhjal ei teeks veel mingeid põhjapanevaid järeldusi kogu ühiskondliku süsteemi osas. Aga nüüd on ka meedial vastutus seda teemat delikaatselt käsitleda - et mitte tekitada "kangelast", märtrit vms. Minu meelest võiks selline lugu olla kajastatud sarnaselt enesetappudele - vaikselt, ilma kommentaarideta jne.

Muideks, huvitav oleks teada, kas kutil selles foorumis ka kasutaja on? Ja mõni postitus? Kui oleks, siis vast meedia kaevaks selle välja ja saaks ka ilmselt militaar.net natukene hüsteeriat kaela.

[aest]

"Tõde" otsigem Paraweebist: tegu olla Ligi ja illuminaatide kättemaksuga Ossinovskile.

[kana tagumik]

. Aga nüüd on ka meedial vastutus seda teemat delikaatselt käsitleda - et mitte tekitada "kangelast", märtrit vms. Minu meelest võiks selline lugu olla kajastatud sarnaselt enesetappudele - vaikselt, ilma kommentaarideta jne.

Meedia paneb ikka suht jõhkralt üle võlli. Ega klikkidest raha ei haise. Pärast miski ajakirjandusliidu esimees raputab nati tuhka endale pähe ja ongi kõik.

[hummel]

Interneeduse kommentaaridest on juba läbi kõlanud, et noorhärra Ruut oli miskipärast siiski väga pahuksis range saksa keele õpetajaga. Ju ei hakand fritsude keel piisavalt külge vms. Kuna isa (kellest ta ilmselt päris palju moraalselt sõltus) talle väidetavalt samuti kehvade õpitulemuste puhul erilist halastust ei pakkunud, jäi kahjuks nö kahe tule vahele lõksu. Ja eks siis pikalt endale sisendatud "eneseuhkuse ja au arusaama" ajel otsustas, et olukorrast on viimane võimalus välja pääseda just nii. Pärast revolvriga paugutamist arvatavasti oli oluline pingelangus, mis seletab ka seda, et ta oli hiljem rahulik ja taltsas. Ilmselt jõudis aga hiljem kohale ja meedias juba kirjutati, et kongi asemel pandi poiss hoopis haiglasse. Ei tea, kuidas oleks saanud seda halba olukorda küll ennetada. Nõustamine? Ärakuulamine? Nüüd on igatahes hilja ja jama ruudus