Teate, seoses selle teemaga meenus mulle täna ühiskondlikus transpordis sõites üks seik koolist (nägin ühte sarnase välimusega inimest bussis).
Üks aineõpetaja põhikoolis millegi pärast vihkas mind. See seisnes selles, et kui ükskord tunni ajal pinginaabriga midagi naljakt kusagilt paberilt lugesime, siis itsitasime kõvasti. Sellest hetkest peale leidis õpetaja huvitava väljundi... kui seni oli ta lihtsalt minu suhtes põlgust üles näidanud, siis see hetk ütles kogu klassi ees: "Vaadake kui lollakatalt ta seal itsitab... no mida sa itsitada? täitsa lollakas oled!"
Paraku sellest hetkest peale võis üsna sageli kuulda minu nimetamist lollakaks vms. Aastad möödusid ja kui olin jõudnud kahekümnendatesse ja tänaval see õpetaja mulle vastu kõndis ja ütles mulle tere, siis mina ... "out of the blue" nähvasin vastu, et igale litsile ma tere ei ütle. Hetkeks valdas mind täielik meelerahu ja joovastus mingist "võidust". Hiljem olen tundnud häbi... häbi selle pärast, et ma üldse reageerisin, tegelikult oleks pidanud mööda kõndima kui olematust inimesest.
Mida ma öelda tahan? Inimese psüühhika on keeruline asi... ja minu arust ei tohiks pedagoogid tegeleda tagakiusamisega - ei vaimselt ega füüsiliselt. Ma tõrgun uskumast, et õpilane õpetajale kurja teeb kui see on lihtsalt range ja nõudlik olnud. Kiusamine kui selline on aga väga ohtlik, ei näe inimeste sisse.
...rohkem kui 10 aastat hiljem õpetajale niihalvasti öelda - peab see ikka vaen, valu solvumine olema. Veel praegugi mäletan neid silmi ja seda hääletooni... mida sa seal itsistad, täitsa lollakas oled! Täna on sellest kõigest 25 aastat möödas...
Leidsin veel sellise artikli, soovitan lugeda:
http://arvamus.postimees.ee/2971693/vam ... nam-endine
Kõik võiks olla teistmoodi, kui jääksid lausumata traumeerivad sõnad «Ma teen kõik, et sinusugune põmmpea gümnaasiumisse ei saa» või «Üle minu laiba lähed edasi õppima». Mõelge, enne kui midagi sellist vihahoos lausute. Noor hing on keeruline ja selle sisse alati ei näe. Tagajärjed võivad olla kurvad.