Tsiviilkaitse elik kodanikukaitse tänases Eestis

[Lemet]

91-92 aastast on maailm märkimisväärselt muutunud, see, mis toona tundunuks loomulik, on tänases pildis üpris küsitav.

[mart2]

91-92 aastast on maailm märkimisväärselt muutunud, see, mis toona tundunuks loomulik, on tänases pildis üpris küsitav.

Kas see oli kommentaar minu sissekandele või lihtsalt mõlgutus?
Millegi pärast arvan, et Rootsis ja Soomes (hoolimata balti pättidest) on kriisi korral suhtumine lähi-põgenikesse sama. Vähemalt oli see veel viimati kaks aastat tagasi.

[Kapten Trumm]

Aastake tagasi õnnestus sees käia Stockholmi suurimas "tuumavarjendis" Katarinaberget, mitte küll kõikjal, aga sees käisin - rahuajal on see suur maa-alune parkla.
Ühe ukse juures, kus olid suured-suured hinged ning ukse paksus üle meetri oli näha, et kuigi kogu värk oli kena tolmukorra all, siis tavotiniplite peal oli näha üsna värsket määret, mis polnud veel tolmuseks saanud. St need asjad hoitakse märkamatult korras ja kellegi hoolitsev käsi tegeleb sellega pidevalt. Kuigi rootslased ütlevad, et varjendeid enam ei ehitata, tundub, et olemasolevatega siiski mingid päkapikud tegelevad. Et päris patsifismi ja Fukuyama kütkeisse nad langenud pole.

[Kapten Trumm]

91-92 aastast on maailm märkimisväärselt muutunud, see, mis toona tundunuks loomulik, on tänases pildis üpris küsitav.

Kas mitte rootslastel polnud mingeid ebameeldivaid teemasid seoses suure sõja põgenike "suurele vennale" välja andmisega, mäletan, et keski riigitegelane isegi vabandas 1990ndatel.

[mart2]

... Kas mitte rootslastel polnud mingeid ebameeldivaid teemasid seoses suure sõja põgenike "suurele vennale" välja andmisega, mäletan, et keski riigitegelane isegi vabandas 1990ndatel.

Kuidas siis nüüd niimoodi?
Armata esisoomuse paksust tead (kuigi seda pole veel relvastuses) aga rootslaste ja soomlaste pahategusid IIMS lõppedes ei teagi?
Sellest on palju kirjutatud ning Mati Talvikul oli kunagi isegi üks dokumentaalsaade ETV-s.
Rootslased andsid NLiidule välja sadu Läti Leegioni võitlejaid (kui oli, siis koos peredega). Stockholmi sadamas hüppasid rahva nähes paarkümmend trapilt otse vette ja tegid enesetapu, vältimaks kommude kätte sattumist.
Soomlased andsid ka väikese hulga soomepoisse üle, kuid enamus olid juba ise varemalt üksusega Eestisse läinud ja vähesed Soome jäänud katsusid Rootsi põgeneda.

[Galileo]

Põgenike teemast tagantjärele meenutus ...

1993 olin Rootsis ja sain seal kohtumistel mõnede sõjaväelastega kuulda nende meenutusi sellest, kuidas 1990 suvest kuni1991 kevadeni tehti Gotlandil varjatult ettevalmistusi võimalike Baltikumi põgenike vastuvõtuks. 1991-1992 oli sealne kontingent suurendatud mahus, et tagada võimaliku põgenike sissevoolu majutamist.
Keegi ei arvanud, et "pole vaja ning me ei pea seda tegema".

Vot selline mälestus ...

Ametlikke andmeid ja isiklikku mälestust ei ole, aga on kujunenud selline arusaam, et 91-92 oleks "trügimine Reisisadamas" asemel toimunud pigem "trügimine kalasadamas". Kogu kalapüügi-ja lõbusõidualustega toimuva evakuatsiooni neelavad Soome ja Rootsi ka täna alla. Mitu kakuaami on tarvis, et näiteks Gotlandile toimetada 10000 naist ja last?

OT: Minuarust veel käesoleval aastal nõudsid hiidlased suursaartevahelise parvlaevaliikluse "tihendamist" igapäevaseks. Mis tolku hiidlastel sellest on, kui Saaremaa ja Gotlandi vahel iga päev laev sõidab? Muretsevad saarlaste evakuatsioonivõimaluste pärast? Kui nii, siis tundub, et sajandite pikkune esmamulje on petlik ja hiidlased on ka, vähemalt kohati, head inimesed...

Edit:

Minul teevad taolised uudised kõhu natuke ebamugavaks - lõhnab kangesti WWIII järele. Eriti kui taolisi ettevalmistusi siin ei paista kuskilt.

On jah natuke selline eelhoiatuse tunne. On siin kuskil eelhoiatusele spetsialiseerunud teema ka kusagil?

[Galileo]

Kahetuhandendate alguses deklareerisid soomlased, et nendel hakkavad suured sõjajärgsed vanuserühmad pensionile minema ja seoses sellega on 100000 paari töökäsi kuskilt juurde vaja. Planeerisid leida lähimaadest, sealhulgas Eestist. Oli raske uskuda, aga nii läks.

Ülalkirjutatule ja allolevale Hesari artiklile viidates viin läbi juba strateegilise plaani esimestesse peatükkidesse sisse kirjutatud, hästi ettevalmistatud taktikalise eemaldumise ja distantseerin ennast suurest osast sellest, mida olen arvanud soomlaste tahtluse kohta meilt suures mastaabis pagulasi vastu võtta. Hoolimata artikli põhiteemaks kujunenud vaidlusest metoodika osas, jäävad reaalsed numbrid ikkagi suurusjärku, mis jätavad suuremahuliseks evakuatsiooniks lahvelt ruumi.

Hakake minema, teid oodatakse.

Elinkeinoministeri väittää, että avoimia työpaikkoja on 100 000 – totuus on paljon monimutkaisempi
Työvoimatoimistot ja Tilastokeskus laskevat eri tavalla avoimet työpaikat, eikä kummankaan tilasto kata kaikkia työpaikkoja.
Teemu Luukka HS

Julkaistu: 8.4. 19:28

Elinkeinoelämän keskusliiton toimitusjohtaja Jyri Häkämies sanoi Helsingin Sanomien haastattelussa 1. huhtikuuta, että Suomessa on nyt avoinna 100 000 työpaikka.

”Ennen kaikkea kannustinloukut pitää saada pois, sillä Suomessa on nyt 100 000 avointa työpaikkaa. Työt ja tekijät pitää saada paremmin kohtaamaan”, Häkämies sanoi.

Lukija älähti, samoin internetin keskustelupalstalaiset ja jokunen blogisti. Lukijan mukaan väite on ”selvästi täysin hatusta vedetty ja täyttä huuhaata, jolla ei ole mitään tekemistä todellisuuden kanssa”. Hänen mukaansa todellinen luku on, laskentatavasta riippuen, noin 15 000–30 000.

Viime viikonloppuna sadastatuhannesta avoimesta työpaikkaa puhui myös elinkeinoministeri Mika Lintilä (kesk). Myös tämä Ylellä esitetty näkemys herätti kiivaan keskustelun muun muassa internetin syövereissä.

Kriitikot ovat oikeassa ainakin sikäli, että tilastoista voi todellakin saada hyvin erilaisen käsityksen avoinna olevista työpaikoista. Täyttä totuutta jonkin määrätyn hetken avoimista työpaikoista on vaikea sanoa.

Lintilä ja Häkämies viittasivat työ- ja elinkeinoministeriön (TEM) työllisyyskatsaukseen.

Helmikuun katsauksessa sanotaan, että ”kaikkiaan työ- ja elinkeinotoimistoissa oli helmikuussa avoinna 109 900 työpaikkaa”.

Tämä on huono mittari kertomaan juuri jonkin päivän avoimien työpaikkojen määrää, sillä luvussa ovat mukana kaikki helmikuussa avoinna olleet työpaikat. Siinä siis voi olla mukana myös samoja työpaikkoja.

TEM:n helmikuun tilaston mukaan kyseisen kuun lopussa TE-toimistoissa oli puolestaan avoinna 63 800 työpaikkaa.

EK:n johtaja Ilkka Oksala sanoo, että Häkämiehen esittämä luku perustui TE-toimistojen viimeisen päivän tilanteeseen ja työvoimatoimistojen markkinaosuuteen työnvälityksestä, mutta ei vain helmikuuhun.

”Pääosa avoimista työpaikoista ei koskaan tule ilmoitetuksi työvoimatoimistoon. TEM:n oman selvityksen mukaan työvoimatoimistojen osuus avoimista työpaikoista on vain 45 prosenttia”, Oksala sanoo.

Jos todellakin TE-toimistojen ulkopuolella on 63 800 avoimen työpaikan lisäksi vielä tästä laskettuna noin 50 prosentin osuus lisää, niin puhutaan jo yli 130 000 avoimesta työpaikasta helmikuussa.

”Voidaan väittää, että avoimia työpaikkoja on avoinna suurin piirtein 100 000, kun meillä avoimista työpaikoista ilmoitetaan puolet”, sanoo TEM:n neuvotteleva virkamies Mika Tuomaala.

”Ei voida kuitenkaan sanoa, mikä lopulta on oikea luku, koska lukuja pitää katsoa niiden käyttötarkoituksen mukaan”, Tuomaala sanoo.

Tuomaala esimerkiksi käyttää kuukauden aikana avoimena olleiden työpaikkojen määrää (109 900 avointa työpaikkaa), kun hän tekee analyysia työvoiman kysynnästä ja tarjonnasta kuukauden aikana.

”Tuo 63 800 on ihan oikea luku, jos katsoo, paljonko TE-toimistoissa on juuri tuona päivänä avoimia työpaikkoja”, hän sanoo.

Tuomaala sanoo, että 63 800 työpaikkaa perustuu eri puolilla maata olevien TE-toimistojen ilmoitukseen avoimista työpaikoista.

Hämmennystä lisää, kun työtön menee nyt TE-palvelujen verkkosivuille, hän löytääkin vain noin 17 000 työpaikkailmoitusta.

”On täysin virheellistä päätellä, että avoimia työpaikkoja olisi 17 000. Tämä tarkoittaa niitä työnantajia, jotka ovat ilmoittaneet avoimista työpaikoista TE-toimistoon. Usein yksi työnantaja hakee useampia työntekijöitä, jotkut jopa kymmentä tai sataa.”

TEM:n ilmoittamaa avoimien työpaikkojen määrää voi joko uskoa tai ei uskoa, mutta näin joka tapauksessa TE-toimistot ilmoittavat avoimet työpaikat kuukaudesta toiseen. Helmikuussa tapa tuotti siis 63 800 avointa työpaikkaa.

Avoimien työpaikkojen määrää kritisoivat vertaavat usein TEM:n lukuja Tilastokeskuksen avoimien työpaikkojen lukuun, joka antaa eri kuvan työmarkkinoista.

Tilastokeskuksen mukaan viime vuonna oli keskimäärin avoinna 33 900 työpaikkaa.

Ero johtuu ainakin siitä, että Tilastokeskus laskee avoimet työpaikat eri tavalla kuin TEM.


Tilastokeskuksen tapa perustuu Euroopan parlamentin ja neuvoston asetuksiin.

Tilastokeskus kysyy noin 2 500 yksityisen ja julkisen sektorin toimipaikalta, paljonko niillä on tarjolla avoimia työpaikkoja. Näin se pyrkii saamaan kuvan kaikista Suomen avoimista työpaikoista, ei siis vain TE-toimistoihin ilmoitetuista.

Kyselyssä rajataan pois esimerkiksi kotitalouksien, kansainvälisten organisaatioiden ja maanpuolustuksen avoimet työpaikat sekä alle kuukauden kestävät sijaisuudet. Lisäksi sen ulkopuolelle jäävät kaikki avoimet työpaikat uusissa toimipaikoissa, joiden tietoja ei ole Tilastokeskuksen rekisterissä tutkimuksen otosta poimittaessa.

Tilastokeskuksen tapa voi antaa väärän kuvan etenkin, jos mittausajankohtana markkinoille on tullut paljon uusia työnantajia, jotka hakevat työntekijöitä.

TE-toimistoista haetaan paljon ihmisiä lyhytkestoisiin työsuhteisiin. Niiden määrä voi olla kymmenenkin prosenttia hakijamäärästä.

Tilastokeskus julkistaa oman käsityksensä neljännesvuosittain.

”Luvuissa pitää ehdottomasti ottaa huomioon kausivaihtelut, jotka ovat aika suuria. Alkuvuodesta yleensä on enemmän avoimia työpaikkoja. Meidän kyselyn mukaan viime vuosina on ollut ensimmäisellä neljänneksenä avoinna noin 45 000–50 000 työpaikkaa”, sanoo Tilastokeskuksen yliaktuaari Minna Wallenius.

Alkuvuoden tilasto ei ole vielä valmistunut.

”On ylipäätään vaikea sanoa, mikä on ihan tarkka totuus avoimista työpaikoista juuri tällä hetkellä, koska luvut vaihtelevat niin paljon eri ajankohtina” Wallenius sanoo. ”Mikään tilasto ei anna ihan täydellistä kuvaa tilanteesta.”

Tilastokeskuksen ja TEM:n tilastot antavat kuitenkin varsin yhtenäisen kuvan siitä, onko avoimien työpaikkojen määrä kasvussa vai laskussa sekä siitä, milloin työntekijöitä haetaan.

TEM:n Tuomaala sanoo, että isolta kuulostava avoimien työpaikkojen määrä johtuu pitkälti aloista, joilla on suuri vaihtuvuus. ”Samoja työpaikkoja tulee aina uudestaan avoimeksi.”

”Esimerkiksi myyntiedustajia, myyjiä, tehdas- ja toimistosiivojia on aika paljon tarjolla kun vertaa vaikkapa teollisuuden työpaikkoihin tai korkeamman koulutuksen työpaikkoihin”, Tuomaala sanoo. ”Näissä usein ollaan joku aika ja sitten tulee taas uusi haku.”

TE-toimistojen mukaan helmikuussa oli avoinna muun muassa 7 000 myyjän, 6 700 myyntiedustajan, 6 000 toimisto- tai laitossiivoojan, 4 000 lähihoitajan ja 3 000 ravintolatyöntekijän työpaikkaa.

”Lähihoitajia on koulutettu paljon eikä heistä sinänsä ole pula, mutta alalla on paljon kiertoa. Siellä pysyvyys ei ole kovin suurta.”

Keskeisessä roolissa ovat myös henkilöstöpalveluyritykset, joiden rooli kasvaa koko ajan. Ne työllistivät pelkästään vuokrauksen kautta viime vuonna yli 100 000 ihmistä eikä näistä kaikki näkyneet TE-toimistojen tilastoissa.

”Viime vuonna 20 suurimman rekrytointiyrityksen rekrytoinnit kasvoivat 31,5 prosenttia”, sanoo Henkilöstöpalveluyritysten liiton toimitusjohtaja Merru Tuliara.

Minna Wallenius on kirjoittanut eri avoimien työpaikkojen laskentatavoista Tieto & Trendit -lehdessä.

Siinä Wallenius sanoo, että molempien avoimia työpaikkoja kuvaavien tilastojen tiedoille on omat käyttö­tarpeensa ja niitä pitää käyttää toisiaan täydentävinä kysynnän mittareina.

Hänen mukaansa Tilasto­keskuksen laatima avoimet työpaikat -tilasto kuvaa työnvälitys­tilastoa paremmin työvoiman kysynnän kehitystä suomalaisilla työ­markkinoilla.

Näin siksi, että tilaston tiedot eivät ole riippuvaisia siitä, mitä rekrytointi­kanavia työn­antajat suosivat, ja otos­tutkimuksessa avoimet työpaikat on mahdollista kohdentaa johdon­mukaisesti sille toimi­paikalle, joka työn­tekijää tarvitsee.

”Työnvälitystilastoa puolestaan voi otos­pohjaista avoimet työpaikat -tilastoa paremmin käyttää avoimien työpaikkojen tarkasteluun pienissäkin ammatti­ryhmissä ja tarkkaan rajatuilla alueilla, kuten yksittäisissä kunnissa. Lisäksi työnvälitys­tilastosta saadaan tietoa Tilasto­keskuksen tilaston ulko­puolelle rajatuista työpaikoista”, hän kirjoittaa.

Näitä kahta erilaista tilastoa onkin tarkasteltava toisiaan täydentävinä työvoiman kysynnän mittareina.

[gooligan]

Tartus kohe-kohe üks varjend vähem. Piltidelt ja jutu järgi tundub olema väga hästi säilinud.
http://tartu.postimees.ee/4211899/leiva ... 1493382594

Toon välja ka täisteksti (artikli autoriks on Jaan Olmaru) -

Leivatehase laiendus neelab võimsa aatomipommivarjendi

Kunagise Tartu leivakombinaadi hoonetes tegutsev Eesti leiva­­tööstus alus­­tab sel nädalal uue laohoone ehitust, mis tähendab ka kunagise aatomipommivarjendi lammutamist


Eesti leivatööstuse tootmisjuhi Ago Kaasiku sõnul alustas Tartu leivakombinaat Turu tänava hoonetes tööd 1970ndate alguses ning sellest ajast saadik pole seal suuremaid laiendusi tehtud. «Aga turu nõudlus ja sortiment on vahepeal väga palju muutunud. Meie mahtusid arvestades on meie väljastus- ja jahealad ikka väga piiratud,» põhjendas Kaasik laienduse vajalikkust.

Planeeritav juurdeehitis suurendab leivatööstuse praegust laopinda umbes kuus korda. «See on puhas valmistoodangu ladu. Leib, sai, saiakesed, stritslid, koogid, kringlid, võileivad. Päeval toodame, õhtul komplekteerime ja järgmise päeva hommikuks on need poes. Selleks vahepealseks ajaks ongi vaja pinda, kus saab tooteid hoida ja komplekteerida,» kirjeldas Kaasik.

Heas seisus


Uus esinduskauplus kerkib Ringtee äärde.
Laiendus ehitatakse praeguse tootmishoone külge ning see ulatub peaaegu krundi piirini välja. Muu hulgas neelab juurdeehitis nõukogude ajal ehitatud tuumapommivarjendi, mille suhteliselt hea seisukord tuli nii Kaasikule kui asutuse turundusjuhile Henri Kriisale üllatusena.

«Kunagi käisid siin väga tõsised tsiviilkaitseõppused,» lausus Kaasik. Ta viitas varjendist päevavalgele toodud foto­­stendile, millel ilutses kiri «Nõukogude Liidu relvastatud jõud – meie kodumaa kindel kilp».

«Juba see on üllatav, et see stend on sellisel kujul säilinud. See on ju aastaid olnud jahe ja niiske ruum. Aga mõningad kommunikatsioonid on sees ikka väga hästi säilinud,» rääkis Kaasik. Ta näitas Tartu Postimehele õhupuhastusvahenditega varustatud ruumi. Lühikese ringkäigu vältel avastasime veel keraamiliste plaatidega duširuumid, WCd, sidekeskuse, varuväljapääsud, olmeploki ja palju muud.

Kaasiku sõnul olid viimased õppused varjendis ilmselt 1980ndate lõpus ning pärast seda on ruumid olnud hiiglaslike raudustega kindlalt suletud. «Siin olid raadiosideseadmed, terve hunnik sõjaväe kanderaame ja gaasimaskide torbikuid,» rääkis Kaasik. Tema sõnul on praeguste töötajate hulgas veel kolm inimest, kes nõukogude aega kombinaadis hästi mäletavad.

Lisaks varjendile lammutatakse territooriumil ka vanad remonditöökojad. Koos laohoonega valmib Turu tänava äärde uus leivatehase esinduskauplus ja kohvik. Kriisa sõnul langes praeguse müügikoha käive pärast seda, kui Ringteelt kadus juurdepääs ning inimesed pidid sooja saia-leiva ostmiseks tegema Võru tänava kaudu suure ringi.

«See pani meile ikka väga kõva löögi. Koos uue kauplusega aga mahasõit Ringteelt taastatakse,» rääkis Kriisa, kelle sõnul on tehasele esinduskauplust väga vaja. «Me hakkame pakkuma ka selliseid uudistooteid, mis laia tarbijani kohe ei jõuagi,» lisas ta.

Autost lahkuma ei pea

Esinduskauplusest saab tulevikus sooja leiba ja saia osta isegi autost lahkumata, sest pakkuma hakatakse ka sissesõiduvõimalust.

Nii laiendus kui kauplus peaksid valmis saama järgmise aasta kevadeks. Investeering läheb maksma umbes kaks miljonit eurot, mida rahastatakse pangalaenuga.

Endise leivakombinaadi juht Neeme Raig: sinna on meetreid betooni valatud

Üle kolmekümne aasta Tartu leivakombinaati juhtinud Neeme Raigi meenutuste järgi valmis aatomipommivarjend 1969. aastal koos leivakombinaadiga.

«See oli mõeldud töötajatele, sest leivakombinaat pidi ka siis edasi töötama, kui Tartu aatomipommi saab. Kombinaat pidi jääma tööle, et sõjaväge ja inimesi edasi toita. Selline see utoopia oli,» meenutas Raig, kes määrati leivakombinaadi direktoriks aastal 1980.

«Seda varjendit ikka aeg-ajalt kontrolliti ja see oli täiesti töökorras. Meil oli kombinaadi koosseisus isegi selline inimene nagu tsiviilkaitse ülem. Ta oli üks erusõjaväelane. Vist endine lennuväe polkovnik. Varjendis tehti kogu aeg õppusi ja korraldati väljaõpet,» rääkis Raig.

Nõukogude ajal töötas kombinaadi ühes vahetuses veidi alla saja inimese ja nad kõik pidid varjendisse ära mahtuma. «Mina olen seal küll ja küll olnud. Varjend on võimas. Seal on ikka meetrite jagu betooni valatud. Eks ta seisis siiani nii, nagu ta omal ajal jäi, ja keegi neid asju seal ei liigutanud,» sõnas tänavu 80-aastaseks saanud Raig.

[Lemet]

Mida juttu...korduvalt on siin foorumil ju selgitatud, et tegu oli vaid pakasuhhaga, varjendeid polnud ja mis olidki, need olid vaid parteiladvikule. Ja nüüd siis, et töölistele ning oleks siiani kasutatav...ilmselt oli(on???) ka Tallinna Leivakombinaadi lähedal taoline asi olemas, standardid linnade kaupa vaevalt et muutusid.

[Kriku]

Ei tea, Tartu oli kinnine linn...?

[Kapten Trumm]

Tartus toimus varjendiehitus sama loogika järgi, mis Tallinnas - varjend oli ette nähtud asutustele (asutuse asupaigas), mille kohta nägi "suur plaan" ette, et see pidi igal juhul tööd jätkama. Muu, asjasse mittepuutuv elanikkond pidi evakueeritama linnast välja. Selliste asutuste juures nähti ette varjendid (tavaliselt vähemalt klass III, aga uuemad klass II) arvestusega, et sinna on võimalik paigutada 2 vahetust korraga (juhul kui häire juhtub vahetuste vahetumisel toimuma).

Klass II tähendab küllalt kapitaalset, ca 50 cm paksusest raudbetoonist, 1 m pinnasega kaetud ja toetamata lae pikkusega mitte üle 3 meetri, mis peab vastu ülerõhule 3,0 kg/cm2. Lihtinimesele arusaadavalt -vastupidavus oli piisav, et elada üle Hiroshima plahvatus eptitsentri all või 100 kilotonnine plahvatus mõnesaja meetri kaugusel. Taolised ehitised rajati üldiselt betoonist valatuna, põhikonstruktsioonis üldkasutatavaid ehitusplokke ja paneele kasutamata. Üldreeglina olid need ka keemiakindlad (filterventilatsiooniga) ja generaatori toitel.

Tallinnas on kaks taolist ehitust ka avalikult väljaspoolt ligipääsetavad, üks asub endise Dvitagateli kvartalis (Tehnopolis praegu), teine asub natuke enne Meremuuseumit paremat kätt, kui Rannavärava poolt tulla. Rannavärava (Margareta) kõrval asuv, kus oli vanasti relvapood, peaks oleka klass III (ülerõhukindlus 2,0 kg/m2).

Vältimaks rumalaid võrdlusi suvakeldritega, siis parima klassiga lihtradiatsioonivarjed (mis olid tavaliselt mõnede eriseadmetega paneelmajade keldrikorrused) vastupidavus ülerõhule on 0,2 kg/cm2.

ENSV tsiviilkaitse nomenklatuursusest räägib ehk selline tõsiasi, et Rannavärava bastioni all asuv juhtimispunkt oli klass III (mitte II), kus igale eliitsele genossele oli ruumi ca 0,5 m2. Kosel asuv valitsuse juhtimispunkt (analoogne Lätis Ligatnes olevaga) ehitati kuskil 80ndate keskel ja seda eriti kasutada ei jõutud. Kuigi seal oli ruumi lahedamalt, sinna nt perekondi võtta ei saanud - läksid evakueerimisele muu tavainimestega samas korras (kui just mingis elutähtsas kohas ei töötanud).

Mida juttu...korduvalt on siin foorumil ju selgitatud, et tegu oli vaid pakasuhhaga, varjendeid polnud ja mis olidki, need olid vaid parteiladvikule. Ja nüüd siis, et töölistele ning oleks siiani kasutatav...ilmselt oli(on???) ka Tallinna Leivakombinaadi lähedal taoline asi olemas, standardid linnade kaupa vaevalt et muutusid.

Toiduainete tööstuse ettevõtted olid üldiselt elutähtsate hulgas, nii olid varjendid ka Tallinnas Leiburis, piimakombinaadis ja Kalevis (seal oli vist 2 tk lausa- uuem ehitati selle uue punase tootmishoone jaoks).

Kuigi tsiviilkaitsetegelased väidavad, et klass I varjendeid Eestis polnud, siis nn parteivarjendid, millel oli mitme meetrine betoonlagi mitme meetrise pinnase all (varjendi lagi on 9 m sügavusel) on siiski minu arvates natuke tummisem üritus kui 0,5 m betooni ja 1 m pinnast, mis vene ehitusnormides klass II tüüpvarjendi puhul toodud on. Küllap nende 80ndatel rajatud linnaväliste juhtimispunktide vastupidavus ikka suurem oli, sest pole ju mõtet valada 5 meetrit betooni, kui vastupidavus on sama mis 0,5 meetriga.

Eesti puhul praktika vandenõuteooriad punanomeklatuursust ei kinnita - nomenklatuurile ettenähtud kohade arv oli kaduväike, 99% kohtadest moodustasid elutähtsate asutuste/tehaste töötajad ja ka USA presidendi punker on sügavamal kui USA tavakodanikule pakkuda on (seal polegi midagi pakkuda üldjuhul).

[Kapten Trumm]

Veel:

«See oli mõeldud töötajatele, sest leivakombinaat pidi ka siis edasi töötama, kui Tartu aatomipommi saab. Kombinaat pidi jääma tööle, et sõjaväge ja inimesi edasi toita. Selline see utoopia oli,» meenutas Raig, kes määrati leivakombinaadi direktoriks aastal 1980.

Selline järeldus pole õige või on ajakirjanik midagi leiutanud - vaevalt et Tartu aatompommitamise järel seal leiba küpsetada plaaniti.
Küpsetada planeeriti ikka viimase võimaluseni - ka siis kui tuumasõda oli nupuvajutuse kaugusel.
Tõenäoliselt on leivatehas üks kolmekordne kindlustamata kivihoone, mis hävib ja kui ei hävi, siis purunenud akende kaudu saastub radioaktiivselt kindlasti.
Sest tehaste hooned ei olnud ehitatud kindlustatuna. Varjend oli seepärast, et tagada linna (sihtmärgialale) jäävate tööliste töömoraal, sest muidu oleks töötegemine raskeks muutunud, kui töölised oleks hakanud "ümber baseeruma" koos oma peredega jamast kaugemale, sest kes see tahab ikka tuumarelva sihtmärgialal istuda.
Selleks, et töölised tööd teeksid, pidid nad veendunud olema, et on kuskile peituda. Ja kui aatom tuli, siis jäid vähemalt oskustega töötajad kui iga tootmise kõige kallim vara, terveks.
Kui varjendi varud ammenduvad/radiatsioon muutub talutavaks, oleks nad varjendist väljunud ja liikunud kiiresti purustatud linnast minema.

Seega, lihtne matemaatika, ei mingit "utoopiat", endine direktor lihtsalt jutustab põnevalt. Väga palju eksiarvamusi tsviviilkaitse kohta levitavadki "põnevalt jutustajad" ja "oma koolikeldri kogemuse mäletajad".

[Kapten Trumm]

Sai tehtud lastega väike reis Soome, mille käigus sai jõlgutud paar tundi Suomenlinnas. Muuhulgas fikseerisin ära ka peasaarel (Suur Mustassaar) asuva tsiviilkaitse.
Olin teatud füüsilisi tunnuseid juba märganud varem, aga seekord mõtlesin, et ringi käes vaatan otsast peale.

Avalikud tsiviilkaitsevarjendid on Suomenlinnas kantud nii netis, paberkujul linnas levitavatele kui ka stendidel olevatele plaanidele, kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud mustvalget tsiviilkaitse tähistust. Kaardi legendil on selgitus: population shelteter.

Avalikke varjendeid on seal kaks - üks asub Suomenlinna keskuse hoone ühes otsas (modernne klaasist seintega hoone vana telliskividest laohoone otsas, sadamast tulles enne silda) ja teine asub teeninduspraami sadama kõrval.

Omades turismikaarti näpu vahel, olid mõlemad lihtsasti leitavad. Varjendid on tähistatud värvilise sildiga (tõsi, veidi luitunud) ja asjatundlikumale pilgule reedavad nende olemasolu teatud konstruktsioonielemendid.

Turismikaart
http://frantic.s3.amazonaws.com/suomenl ... en-map.pdf

Tõenäoliselt asub eraldi varjend ka sellel saarel, kus asub mereväeakadeemia. Teistel saartel asustust ei näi olevat.

Kahjuks polnud ma selleks ette valmistunud (viisakas olnuks administratsioonilt luba küsida enne) ja sisse kuskile trügima ei hakanud.

Keskuse hoone varjend on täielikult maa-alune, kuna hoone esimese korruse (seal asub kohvik, pood ja muuseum) põrand on maapinna kõrgusel. Keskuse uus osa on silma järgi vaadates ehitatud nii kümmekond aastakest tagasi ja küllap siis ka see varjend ehitati. Pääs sinna on nii väljast kui hoonest sees. Varuväljapääs pole väljast leitav (kuid see võib olla ka nt muru alla peidetud luuguga). Ventilatsioonikorstnad on hoone otsas seina kõrval.

Teeninduspraami sadama (sinna tuleb suur autosid vedav praam) kõrval olev varjend asub vana bastioni aluses betooniga vooderdatud graniitkoopas. Tänu üsna värske olemisega betoonportaalile on see lihtsalt leitav. Sisse viib suur autodele mõeldud uks ja väike inimestele mõeldud. Kuna suured uksed olid lahti, õnnestus kiigata ka sisse - maa alla läks kaldtee, laes olid ventilatsioonitorud ja varjendi lagi paistis silma järgi olevat 7-8 meetrit maapinnast allpool. Autodele mõeldud käigus (tõenäoliselt on see kasutusel laohoonena rahu ajal) on tundemärgid plahvatusportaalile (see suletakse eraldi raudväravatega ka lastakse lõhkeainega "kinni", alles jääb inimestele mõeldud käik - taoline lahendus on kasutusel ja Rootsis levinud kahese kasutusega suurtes varjendites, mille rahuaja kasutus eeldab suurt sissepääsu - nt maa-alused parklad).

Peasaarel asub eraldi päästekomando, häiresireen on selle hoone katusel:

[Kapten Trumm]

Saare keskuse hoone alune varjend:

[Kapten Trumm]

Ainus pilt sellest sadama kõrval oleva varjendi autode sissepääsust, edasi lõpetas kahjuks mu fotoka kaamera töötamise.
Pildil on näha sissepäästutunnel autodele. Nendest õhukestest garaaziustest ei maksa end segada lasta, tõelised uksed on natuke edasi (ehk näete ka ise, kus).

Kuna Suomenlinna anti üle tsiviilvõimudele 1977, siis välise olemise (materjalide värskus jne) järgi näivad need kõnealused varjendid olevat ehitatud tsiviilvõimu poolt, sest betoon paistab üllatavalt värske (ei tundu, et tegu oleks 1960ndate-1970ndate või veel varasema ehitusega).

Antud objektid paistavad selle vähese järgi, mis väljast paistab, olevat soliidselt ehitatud tõsised kaitse-ehitised, mitte pokasuhha. Bastioni all olevat ehitist aitab ka see, et bastion on ehitatud ümber graniitkünka ja ruum on uuristatud graniidi sisse, mis iseenesest on väga kõva materjal.

Katsun järgmine kord ette valmistada ja administratsioonilt luba ka küsida, ehk saab sisse ka vaatama.