Minule kompaniiülema nahas meeldiks kõige rohkem hoonestus, kus keldris oleks varjend, kuid elanikud oleksid ka evakueeritud. Pingereas järgmine oleks olukord, kus oleks varjend elanikega (ehk mahuvad häda korral ka mehed sinna), järgmiseks tuleks olukord, kus elanikud on evakueeritud, kuid varjendit pole ja ning kõige kehvem oleks elanikud kohapeal, varjendit pole. Nagu sa näed, minu silmis on eelistatud olukorrad, kus varjendid on.
Venelased hakkavad linnasõjas kaitsesõlmesid peale esimete litaka vastu saamist termobaariliste relvadega "töötlema" (Groznõi, Donetsk ja Süüria - praktika) ja selles olukorras on üks 2 kg/cm2 vastupidavusega varjend enam kui kulla väärtusega, peale Buratino tulelööki jooksed välja ja pealetungivat vastast tabab endiselt tina. Ülerõhk 0,5 kg/cm2, mis purustab seinu ja tapab kõik elava, ei tee sellisele varjendile midagi. Seega nii olukorras "tsiviilid linnas" ja "tsiviilid evakueeritud" eelistaks ma seda, et varjendid oleksid olemas.
Ja muidugi, vanem vend Soome pole endiselt sellistele järeldustele tulnud. Varjendite ehitamine jätkus seal ka siis, kui Jeltsin ja Clinton käsikäes käisid ja tuumasõja perspektiiv näis möödas olevat.
Helsinki suurim ja meie mõistes superkindlustatud Forumi ärikeskuse ligidal asuv varjend on valminud justnimelt Fukujama ajastul, peale külma sõja lõppu.
Ja mulle meedivad väga sellised tunnelid, nagu Helsinki alla kaevatud on. Saab varjata põgenikke, teha laatsareti, moonalao - ainult nimeta. Korraliku kaitseastmega maaalused rajatised kuluvad sõja korral igal juhul ära.
Nii et ka varjendite olemasolu korral on plaanipärane evakuatsioon elanikkonnale ohutum ja Kaitseväele päeva lõpuks … mugavam
Mugavam küll, kuid mugavus ei tähenda teostatavust. Seepärast pole tsiviilkaitse, kus ainus strateegia on evakuatsioon - jätkusuutlik. Kui vastane hakkab asjaga kähku peale, siis sa ei jõua evakueerida. Isegi NSVL ajal, kus nende luure- ja eelhoiatuse võime oli meie omast mitu suurusjärku eespool, eksisteeris ka plaan B, mis seisnes evakueerimata jäänud elanike varjumise sobivatesse kohtadesse (mis polnud varjendid - sinna žanrisse kuuluvadki need kooli keldrisse minekud vatimarli maskiga). Ja mida tähtsam linn, seda rohkem tehti ka ehituslikke ettevalmistusi plaaniks B (nt Leningradi ja Moskva metroo-varjendid). Helsinkis ongi seepärast igale matsile koht betooni taga, et soomlased andsid (ja annavad ka täna) endale selgelt aru, et kui läheb kiireks, siis suurlinna evakueerida pole reaalne.
Lisaks on evakuatsioonil veel üks probleem, mis avastasti külma sõja ajal. Evakueerides ei ole võimalik valmisolekut liigse kärata tõsta. Vastane näeb sinu evakuatsiooni (saatkonna aknast, telekast) ja arvab, et sa lähed sõja peale välja ning annab järgmise litaka.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
