No pole mina öelnud, et teeme asju järjekorras. Loetlesin minu arust olulisi aspekte. Enamus neid asju on tehtav kas samaaegselt või väikse ajalise nihkega.Kapten Trumm kirjutas:… Mitte, et ma süsteemsuse vastu olen, aga taolisel põhimõttel toimiva kahjurluse korras on Eesti täna ilma igasuguse tsiviilkaitseta. Aega on läinud pea 30 aastat. Ametnikud räägivad ka, et esmalt ikka teadlikkus ja koolitus, tsiviilkriisid ja pärast vaatame, mida ehitame ja palju gaasimaske ostame.
Probleem on lihtsalt selles, et Eesti lähima 30 aasta ehitused on varsti ära ehitatud. Ilma varjendeid rajamata. Ja kui nüüd me 5a pärast ärkame, on lihtne viidata - POLE VÕIMALIK enam ehitada. Vanasti nimetati taolist tegutsemisviisi kahjurluseks. Muud protsessid elus ju ei oota, kunas alafinantseeritud päästeamet ja ministeeriumite vaheline "lauake kata end" rakkerühm midagi välja mõtleb (ja kuna seda ellu viiakse).
Valmiduse algab ikkagi ohu tunnetamisest, mis omakorda eeldab haritust ja teadlikust. Ressurssi panustatakse ohu tunnetamisel jne.
Esmalt juhtkonna tasemel ja siis samm-sammult allapoole.
Kas sai ikka veel liiga keeruline?
Kahjurlus? Kahjurlus on tavaliselt ettekavatsetud tegu. See, kui midagi pole juhtunud ning seetõttu inimesed (k.a. poliitikud) ei oska ohtusid hinnata, ei ole kahjurlus vaid harimatus.
Iga õppimine algab sellest, et teadvustatakse endale mingi oskuse /teadmise puudus. Ilma selleta on tegemist õpetaja või ema-isa jaoks tuupimisega.
Nõuka ajal tehti palju asju käsu korras ja raisati ressurss, mis ilma teadlikust tõstmata "läks hapuks".
Ma ei tea, mida tegi sel ajal kaasfoorumlane, kuid mina elasin Kiviõli kõrval, olin keemiavägede reservohvitser ning ülesandeks oli kriisi/mobilisatsiooni korral alustada tegevust Ida-Virus moodustatava keemiakaitse üksuse koosseisus keemia-objektide lähedal "lahingvalvet". Tegelik ettenähtud varustus oli puudulik (laiali veetud) ning treeninguid ei tehtud. See oli kahjurlus!