www.militaar.net

Inimene ise ei saa tõsiste hädade vastu kuigi palju teha.
Ok, väiksed genekad, konservide ja vee varud on inimese võimuses.
Eramaja ehitamisel on täna igaühel võimalik sinna tellida "spetskelder" 0,5 m paksuste margibetoonist seintega. St et keegi ei keela selle rajamist.
Sellega paraku aga eraisiku ja kogukonna võimalused piirduvad.

Edasi algavad asjad, mis on kokkuvõtvalt "riiklik sund".
Ja kahjuks siin on tegematajätmisi kuipalju.
Kuigi paljud asjad oleks siin tehtavad ja eraisikute, KOV-ide või ettevõtjate rahadega, siis "keegi" peab andma korralduse ja kontrollima täitmist.
Enamik inimesi elab meil korrusmajades, seal on indiviidil raske midagi ära teha.

Viimane kuum teema on, et süstitav penitsilliin on Eestist otsas).

https://www.err.ee/1011324/erakordne-la ... e-poorduma

Küsimus pole siin lastes (neile pole mingit erilist penitsilliini), vaid lihtsalt lastearstid tõstsid kisa. Kui tekivad sajad vigastatud oma hapuks minevate haavadega, siis muutub see elu ja surma küsimuseks.

See on paraku täiesti õige, et korterelamusse pommikindlat keldrit ehitada on keeruline, kuid iga inimene võib korteri kapinurka ühte kotti või kasti kokku korjata varustuse, millega mõned päevad ilma jooksva vee ja keskkütteta hakkama saada. Ei maksa palju ja kestaa aastaid. Paljudel pole sedagi, nii et elektri, kütte või veevarustuse kadumine keskmise suurusega linnaosas külmal ja pimedal aasta-ajal olekski katastroof. Ehk kusagil 90ndatel, kui Eesti oli peale NSV Liidu kokkukukkumist kohutavalt vaene ja inimesed püüdsid peost suhu elades uut elu ehitada, oleks sellest veel aru saanud, kuid mitte aastal 2020. Ma mäletan, et just vaesematel aastatel ei olnud kartulikott keldris või suhrukott kööginurgas mingi haruldus, sest sööki osteti siis kui võimalik varuga, siis elasid ka enamik inimesi korterites, kuid ikka leiti võimalus.

Minu eelpoolse kommentaari mõte oligi selles, et riik peab tegema oma osa, kuid inimesed ise peavad tegema seda, mis on nende võimuses.

mart2 kirjutas:… "... Eesti valitsusel ja inimestel endil on turvalisusest..." !

Kui riik peab tagama süsteemse valmisoleku, siis ei pea vallavalitsus, riigikogulane ega ministeeriumi kantsler korjama inimesele koju tema esmast toiduvaru ega maainimesele kanistrit bensiiniga...
Mul kursusekaaslane tegeleb küttepuudega - isegi praegu helistavad majaomanikud, kes järsku avastavad, et neil jagub puid veel ainult nädalaks!

Kui riik peab tagama süsteemse valmisoleku, siis ei pea vallavalitsus, riigikogulane ega ministeeriumi kantsler korjama inimesele koju tema esmast toiduvaru ega maainimesele kanistrit bensiiniga...
Mul kursusekaaslane tegeleb küttepuudega - isegi praegu helistavad majaomanikud, kes järsku avastavad, et neil jagub puid veel ainult nädalaks! :wall

Loomulikult peab inimene ise liigutama, kuid.....
1. keegi peab teda takka utsitama, sundima ja kontrollima ning vastavad normid kehtestama, sest iseenesest ei liigu midagi. Suitsuandurid olid poes müügil juba ammu, kuid kodudesse said nad siiski üles sunni ja kontrolliga.
2. üksikisiku olmetasandil valmisolek võib kaotada oma väärtuse, kui kõrgemal tasandil see puudub. Näiteks Võrus ja Põlvas võivad kõik elamud omada 5a puudevaru ning genekat 3 kuu kütusevaruga, kui aga sõjategevus tuleb peale ja elanikud tuleb evakueerida, siis halvasti läbiviidud evakuatsiooni või evakueeritavate saamatu käitlemisega lõpp-punktis ei oma need genekad ja puud enam suuremat tähtsust.

Üks ei saa ilma teiseta, kuid olmelist laadi üksikisiku ettevalmistustel pole ka suuremas jamas kaalu - ja need ei asenda riiklikke ettevalmistusi. Ja riiklikud ettevalmistused ei asenda üksikisiku (olmelisi). Mina käisin koolis nt sellel ajal, kui ma pidin lihtsalt teadma, kumba pidi pikali visata, mispidi käib gaasimask pähe või mitu liitrit vett on päevas vaja. Täna ei õpetata seda kusagil.

kusagil 90ndatel, kui Eesti oli peale NSV Liidu kokkukukkumist kohutavalt vaene ja inimesed püüdsid peost suhu elades uut elu ehitada, oleks sellest veel aru saanud

Iroonilisel kombel viitavad 90ndate keskpaigast pärit dokumendid ja osaliste meenutused, et näiteks varjendid olid siis veel täiesti töökorras (eks muidugi jäänukina vene ajast, kui seda nõuti). Laiali tassimine ja lammutamine algas ikka hiljem, nii 2000ndatel, kui enam peost suhu ei elatud. Oli alles hiljaaegu uudis, et KL peastaabi vastas olevas bastioni alusest varjendist on hiljuti lahkunud narid ja ventilatsioonitorud metalli kokkuostu.

Kapten Trumm kirjutas:… Loomulikult peab inimene ise liigutama, kuid.....
1. keegi peab teda takka utsitama, sundima ja kontrollima ning vastavad normid kehtestama, sest iseenesest ei liigu midagi. …
Üks ei saa ilma teiseta, kuid olmelist laadi üksikisiku ettevalmistustel pole ka suuremas jamas kaalu - ja need ei asenda riiklikke ettevalmistusi. ...

Otsusta ära, kas inimene peab ise tegema või ei. Kas ta peab ise omal algatusel varuma või tuleb sundida? No pole praegugi kõigil suitsuandureid ning käsu peale ei hakata ka varusid soetama. Kes peaks käsku kontrollima? Kehtestame kindlad normatiivid, loome eraldi ameti ja palkame inspektorid?

Kapten Trumm kirjutas:… 2. üksikisiku olmetasandil valmisolek võib kaotada oma väärtuse, kui kõrgemal tasandil see puudub. Näiteks Võrus ja Põlvas võivad kõik elamud omada 5a puudevaru ning genekat 3 kuu kütusevaruga, kui aga sõjategevus tuleb peale ja elanikud tuleb evakueerida, siis halvasti läbiviidud evakuatsiooni või evakueeritavate saamatu käitlemisega lõpp-punktis ei oma need genekad ja puud enam suuremat tähtsust...

Ei kujuta ette, kuidas saab planeerida HEAD evakuatsiooni nii, et 5 a.küttepuud ja genekad 3 kuu varuga kaasa saaks … Elu on näidanud (ka Ukrainas), et paljud jäävad ikka oma koju, sest varusid ei saa liigutada.

Mina pidasin silmas kriisivaru, mis mahub kodus ühte kappi ning sooja saab tagada kas ise või sõbra juures (kus on kokkuleppel vastav võimalus olemas). Ilmselt ei pidanud ka akf Leo silmas täissõda.

Igaühe kodune valmisolek ja varud ei asenda riiklikke ettevalmistusi, ega polegi mõeldud seda tegema. Viimastel aastatel vaikselt riigi (täpsemalt Päästeameti) poolt rääkima hakatud jutt kodustest kriisivarudest ja -valmidusest pole iseenesest mingi isoleeritud üksiktegevus, vaid osa laiemast elanikkonnakaitse kontseptsioonist, mis mh näeb ette ka neidsamu „riiklikke ettevalmistusi“ (https://www.riigikantselei.ee/sites/def ... 2.2018.pdf).

Kindlasti pole tegemist ideaalse ja ammendava kontseptsiooniga, kuid siiski väga suur samm edasi võrreldes Krimmi-eelse seisukohaga, et kogu selle teemaga pole vaja tegeleda, sest sõda niikuinii ei tule. Häda on selles, et nimetatud kontseptsioon eksisteerib peatselt juba kaks aastat, aga selle elluviimisega on täna (veel) nadisti – ellu viiakse esmajoones neid asju, mis reaalset ressurssi ei nõua, sest senised Päästeameti rahataotlused (mis iseenesest tuginevad Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud kontseptsioonile) saavad eelarvesse endiselt null eurot olenemata sellest, kes parajasti sise- või rahandusministri toolil istub. Ju on olulisemaid asju.

Samamoodi on mõneti ka nende elanike koduste varudega. Neid ei hakka inimesed massiliselt ja korraga nagu üks mees endale koju ostma esimese soovituse peale, vaid see eeldab mh aastatepikkusi teavituskampaaniaid, mis omakorda maksavad kah midagi. Selle näitlikustamiseks jätaks isegi kõrvale suitsuandurid ja nendega seotud 10+ aastat kestnud teavituskampaaniad, vaid tuletaks meelde, et iga-aastased liiklusohutuskampaaniatega tehti algust juba 20 aastat tagasi. Ja kuigi kaine peaga, piirkiirusega või kinnitatud turvavööga sõitmine ei tekita (erinevalt suitsuandurist või toiduvarudest) inimesele mitte mingeid lisakulusid ja -vaeva, siis läks ikkagi ligi 10 aastat, et aastane liiklussurmade arv langeks 300-lt alla 200 ning veel 10 aastat, et jõuda tänase, 50-70 surma tasemele.

Sama lugu on ka nn käitumisjuhistega. Suht kokkuvõtvalt ja universaalselt on nad juba aastapäevad veebis olemas (www.kriis.ee), sh varjumine, inimesele vajalikud veeliitrid jne.
Kuid vaja on ilmselt mitu-mitu aastat korralike teavituskampaaniaid (+ ilmselt ka paari tõsisemat kriisi, mis inimesed rohkem mõtlema paneb) selleks, et inimestele esiteks see info ja teadmine pärale jõuaks, ja teiseks selleks, et see teadmine muutuks ka reaalseks tegevuseks (koduste varude puhul).

Seejuures pole need käitumisjuhised ja kodused varud üldse elanikkonnakaitse kõige olulisem ja peamine meede (vähemalt minu arvates), vaid n-ö oluline, kuid kokkuvõttes inimeste jaoks siiski vabatahtlik ekstra. Miski, mida igaüks saab ise ära teha, et ennast turvalisemalt tunda olenemata sellest, mis sorti kriisiga on tegemist, ja kui korralikud või puudulikud on parajasti need „riiklikud ettevalmistused ja meetmed“.

Isiklik turvalisus on just Uue Maailmakorra kehtestamise üks põhialustest. Muuseas - Neues Ordnund on III Reichi ideoloogiast pärit.
Ma TOHIN end üles puua, kuid EI TOHI lahtise turvavööga sõita. Selle (ja muu sarnase) eest pean riigieelarvesse maksma - vähemalt riigieelarve ulatuses.
Kas mul on kriisivaru või mitte - see on minu isiklik, mitte riigi probleem. Riik nõuab (kui sedagi), kuid ei vastuta.
Ühesõnaga - inimene peab olema alandlik. Siis teda EHK ei puututa.
Läheksime ehk talupojamõistuse juurde tagasi?

EOD kirjutas:… Kas mul on kriisivaru või mitte - see on minu isiklik, mitte riigi probleem. Riik nõuab (kui sedagi), kuid ei vastuta.
...
Läheksime ehk talupojamõistuse juurde tagasi?

Talupoja mõistuse kohaselt ei peaks siis eraettevõtjad kobisema ka siis, kui elekter üheks-kaheks päevaks ära läheb ja nende kaup rikneb või Linnainimene nurisema kui seinast raha ei saa, sest voolu pole.

mart2 kirjutas:[quote="Kapten TrummOtsusta ära, kas inimene peab ise tegema või ei. Kas ta peab ise omal algatusel varuma või tuleb sundida? No pole praegugi kõigil suitsuandureid ning käsu peale ei hakata ka varusid soetama. Kes peaks käsku kontrollima? Kehtestame kindlad normatiivid, loome eraldi ameti ja palkame inspektorid?

Odav demagoogia, mart2.
Jah, peabki inspektor kontrollima. Soome kohta ma ei tea, aga Norras (2003 kevadel) oli asi sedasi: mind vastu võtnud ettevõte (20 töötajat) keldris pidi olema varjend. Kord aastas tuli kohalik Päästeameti inspektor seda kontrollima. Kui olid probleemid, siis said tähtaja parandamiseks ja kui siis korras polnud, said trahvi nagu kolises. Justnimelt, inspektorid ja kontroll - muidu ei juhtu ka valges ilmas midagi.

Ei kujuta ette, kuidas saab planeerida HEAD evakuatsiooni nii, et 5 a.küttepuud ja genekad 3 kuu varuga kaasa saaks

Jälle demagoogia, midagi sellist pole ma öelnud, et küttepuud kaasa...

Samadest küttepuudest on sul ka kasu vähe, kui ei suudeta tagada korda, ilma puudeta naabrid varastavad või röövivad su puud ära ja ikka oled ilma. Et see toimiks, peavad need kõigil olema ja osa pujäänsemaid tegelasi tuleb selleks kahtluseta sundida. Vastasel juhul on tulemuseks anarhia.

Kuna sa aru vist mu mõttest ei saanud, siis kordan üle, rasvases kirjas: üksikisiku ettevalmistused on hädavajalikud, kuid need ei asenda riiklikku valmisolekut. Üksikisiku tasemel saab üldiselt hästi valmistuda vaid pisikriisideks. Suured kriisid eeldavad kollektiivtegevusi ja seda peab keegi ette valmistama, ohjama, juhtima jne.

Ilmselt ei pidanud ka akf Leo silmas täissõda

Miks siis piirduda mingi "poolsõjaga"? Üldine loogika on, et oled valmis sõjaks, oled valmis ka pisemateks kriisideks, sest sõda ongi üks suur kriis.

Sama lugu on ka nn käitumisjuhistega. Suht kokkuvõtvalt ja universaalselt on nad juba aastapäevad veebis olemas (www.kriis.ee), sh varjumine, inimesele vajalikud veeliitrid jne. Kuid vaja on ilmselt mitu-mitu aastat korralike teavituskampaaniaid (+ ilmselt ka paari tõsisemat kriisi, mis inimesed rohkem mõtlema paneb) selleks, et inimestele esiteks see info ja teadmine pärale jõuaks, ja teiseks selleks, et see teadmine muutuks ka reaalseks tegevuseks (koduste varude puhul).

Loota telereklaamidele ja flaieritele on lühinägelik. Toimiva tsiviilkaitse üks aluseid on süsteemne väljaõpe.
Minuvanused peaks mingit kogemust omama sellega kooliajast (kuigi teiste ohtude kontekstis).

Muide taoline, süsteemse õppe puudumine oli külma sõja ajal omane laiemalt lääneriikidele. Jagagi flaiereid ja näidati "duck and cover" filme.
Kord juhtus USA põhja-osariikidest külma sõja ajal selline aps, et käivitus mingi tehnilise vea tõttu vene tuumarünnaku eest hoiatama mõeldud häiresüsteem. Mis oli inimeste reaktsioon? Arvake ära!

Kapten Trumm kirjutas:Kord juhtus USA põhja-osariikidest külma sõja ajal selline aps, et käivitus mingi tehnilise vea tõttu vene tuumarünnaku eest hoiatama mõeldud häiresüsteem. Mis oli inimeste reaktsioon? Arvake ära!

Ma eeldan, et mitte midagi ei tehtud.

Pugesid laua alla.

Kapten Trumm kirjutas:

Sama lugu on ka nn käitumisjuhistega. Suht kokkuvõtvalt ja universaalselt on nad juba aastapäevad veebis olemas (http://www.kriis.ee), sh varjumine, inimesele vajalikud veeliitrid jne. Kuid vaja on ilmselt mitu-mitu aastat korralike teavituskampaaniaid (+ ilmselt ka paari tõsisemat kriisi, mis inimesed rohkem mõtlema paneb) selleks, et inimestele esiteks see info ja teadmine pärale jõuaks, ja teiseks selleks, et see teadmine muutuks ka reaalseks tegevuseks (koduste varude puhul).

Loota telereklaamidele ja flaieritele on lühinägelik. Toimiva tsiviilkaitse üks aluseid on süsteemne väljaõpe.
Minuvanused peaks mingit kogemust omama sellega kooliajast (kuigi teiste ohtude kontekstis).

Muide taoline, süsteemse õppe puudumine oli külma sõja ajal omane laiemalt lääneriikidele. Jagagi flaiereid ja näidati "duck and cover" filme.
Kord juhtus USA põhja-osariikidest külma sõja ajal selline aps, et käivitus mingi tehnilise vea tõttu vene tuumarünnaku eest hoiatama mõeldud häiresüsteem. Mis oli inimeste reaktsioon? Arvake ära!

Kui sa loeksid minu eelmises postituses viidatud dokumenti, siis näed, et seal on ka süsteemse väljaõppe korraldamisele päris mitu lehekülge pühendatud. Eesmärgiga lõpuks tagada, et kõik põhi- ja keskkooliõppurid saaksid vajalikud teadmised ja oskused koolis kätte. Aga nende jaoks, kes koolist juba ammu lahkunud, on minu arvates üsna keeruline leida või tekitada mingit süsteemsest „väljaõppevõimalust“, mis kogu elanikkonna ära kataks, peale pikaajaliste teavituskampaaniate. Sama lugu ka on nende koduste varude soetamise soovitusega – no ei näe mina võimalust sellise lapsehoidja-riigi tekkeks, kus inspektorid käivad sadades tuhandetes majapidamistes makaronide, soola ja petroolivarude olemasolu kontrollimas ja vajadusel trahve määramas. Paraku peab inimestele jätma ka mingi võimaluse ja vastutuse olla saamatu ja vastutustundetu.

Aga mul ei ole ka erilisi illusioone, et ka teavituskampaaniad – ükskõik kui hästi tehtud – suudaksid tekitada olukorra, kus ühiskonna valdav enamus on nendest käitumisjuhistest, soovitustest jne varakult kõik teadlikud. Seda vähemalt seni, kuni akuutne sõja- või kriisioht ukse taga ei ole. Külma sõja ajal selles mõttes oli, et tuumasõda võis sisuliselt puhkeda pooletunnise etteteatamisega ja siis polnud enam kellegile aega midagi uut „õpetada“ või selgitada. Tänapäeval on ehk loetud päevad aega ning inforuum võimaldab vajalikku infot inimestele praktiliselt hetkega veebi või telefoni pritsida.

Ma eeldan, et mitte midagi ei tehtud.

Pugesid laua alla.

Õige vastus on, et keegi ei pööranud tähelepanu sellele. Isegi laua alla ei poetud. Ja ei hakatud ka eriti huvi tundma, mida see tähendas.
Laua alla pugemine "duck and cover" kaotas oma tähenduse kuskil 50ndate keskpaigas, kui kasutusele tulid termotuumarelvad, millega nende võimsus hüppas 1-2 suurusjärku üles ja mis muutsid laua alla pugemised väärtusetuks.