www.militaar.net

90ndate keskpaigas sai tööalaselt aetud asju tegelastega Miamis Floridas. Sealt käib paar korda aastas ka suurem torm või orkaan üle. Mõni aasta ei käi.
Päev-paar enne tormi tulekut annab kuberner välja evakuatsioonikäsu, mis on kohustuslik (kuid kedagi püssiga taga ei aeta).
Kes soovib jääda oma majja, peab arvestama sellega, et kui teda on vaja sealt tormi keskelt päästma tulla, kaasneb sellega rahakoti kergendamine.
Sul on nimekiri asju, mis tõstad autosse ja sõidad sulle ette antud marsruuti pidi ohutusse kohta.
Kui selline olukord oli, siis paluti nädal aega mitte helistada, oleme "out of business".
Oli juhtunud ka evakuatsioone, millele pole tormi tulnud (nt muutis suunda või lagunes enne kaldale jõudmist).

Shackleton kirjutas:Autod soovitati ikka ära viia, isegi kohad öeldi kuhu maani vesi tõuseb, enamus lihtsalt ei viitsinud. Meilgi jäi üks selle pärast ära viimata. Seda öeldi uksel ja tuli raadiost.
PS: selles et kõik polnud nii nagu ideaalis olla võiks ja tehti palju möödalaske, ma ei vaidle, aga ma ei saa aru miks sa asju hullemaks räägid, keskendu probleemidele mis näkku karjuvad. Nagu juhtimine, teabe ignoreerimine ja otsuse kiirus.

Noh, antud sündmuse taustal ma väga seda Pripjati värki ei kritiseeriks - otsustamisega oli raskusi ka Pärnus ja linna tühjaks tegemine käis venelastel päris kiiresti (kuigi inimlikkusest pole seal põhjust rääkida).

Pärnus uputab kogu aeg ja kõik pärnakad teavad seda ei olnud esimene kord nendel majadel vee all olla. Kui sa tahad võrrelda siis võrdle seda nõuka ajal toimunud uputustega ja leia sealt vigu, mis nüüd oli kehvem. Pripjat ja Florida nüüd küll õiged võrdlused pole.

Mis siin ikka, eks praktika saab tõe kriteerium olema. Kui ükskord asi nii kaugele saab minema.

Peale tormi 2008 ostetud sireenisüsteemi ülalpidamise teemal algas Pärnus pingpong juba 2010 (ehk 2a hiljem)
https://parnu.postimees.ee/241343/paast ... -ule-votta

Altpoolt leiate viited veel 4 artiklile selle PAUH teemal.

Kapten Trumm kirjutas:Peale tormi 2008 ostetud sireenisüsteemi ülalpidamise teemal algas Pärnus pingpong juba 2010 (ehk 2a hiljem)
https://parnu.postimees.ee/241343/paast ... -ule-votta

Altpoolt leiate viited veel 4 artiklile selle PAUH teemal.

See sireenisüsteem on mõttetu. Pärnu üleujutused pole miski tsunami, tänapäeval piisaks ka posti sokutatud kirjast sest selline oht on prognoositav ikka 24h ette.

Ma olen juba korra Trummile sellel teemal vastanud. PAUH ei toiminud ja ei olekski kunagi toimima hakanud. Sinna alla maeti tohutult raha ja lõpuks tuli ikkagi loobuda sellest.Seda sireeni polnud kuulda ka vaikse ilmaga ja kellelgi polnud õrna aimugi mida teha isegi kui seda oleks olnud kuulda. PAUH on ajaloo prügikastis täpselt nagu see peabki olema.

Selle tänase sireenipargi (ka Tallinnas) probleemide mõistmiseks pole vaja teha muud, kui võrrelda seda kuni 1991 kasutusel olnud sireenivõrguga ja ongi küsimus vastatud.
Tollal asusid sireenid mitte päästekeskustes, vaid igas mikrorajoonis/kvartalis. Tallinnas Mustamäel eksisteerisid need kõrgemate majade katustel veel 1990ndate keskpaigas (nt Sõpruse pst äärsed kõrged majad).

Aga noh, kuskilt tuleb ikkagi ju alustada. Mingilt tasemelt. Taoliste asjade juhtumine nagu Pärnus selle süsteemiga juhtus, näitab lihtsalt probleemi arusaamades.

llelgi polnud õrna aimugi mida teha isegi kui seda oleks olnud kuulda

Vot siin avalduvadki arusaamade probleemid. Soomes on väga lihtsalt see tehtud, isegi minusugune keele mitteoskaja saab aru. Kui (rahuajal) kuuled sireeni, mine siseruumi ja lülita sisse raadio/telekas. Loomulikult paljas pasun probleemi ei lahenda - paigas peab olema ka drill, mis juhtub edasi. Ka viska pikali oleks drill.

Aga Trumm tee nüüd üks analüüs ka pideva oletamise asemel, millised süsteemid toimisid1967a. Üleujutuse ajal paremini, kuidas ja kui kiiresti evakueeriti kuidas info liikus ja kuidas teavitati vs 2005a. Oma. Mida on meil sellest ajast üle võtta - õppida?

Hehee, venelastel on tulenevalt oma suurtest jõgedest päris kõva üleujutuste alane kogemus. Aga ma ei arva, et nõuka tsiviilkaitse olnuks väga tugev tsiviilõnnetuste teemal - selle väljund oli eelkõige (tuuma)sõja kaitse ja mingi arusaamade muutumine tekkis ehk 80ndate algupoole (kui nt Vello Vare memuaare lugeda). Kuid noh, mittekuuldavaid sireene nad ei paigaldanud, see värk oli nähtavalt paremini finantseeritud.

Kriku jutu täienduseks lisan, et tavaliselt midagi "üle võtta" ei saanud. Ei olnud võimalik. Nõuka tsiviikaitse selle riigi kokkuvarisemise ajal oli sõjaväestatud ning allus kaitseministrile. On (nüüd, aastast 2018, turvalisest ja vabast Eestist) ilus öelda, et oleks tulnud last mitte välja visata, aga kuidas see kõik praktilises elus oleks pidanud välja nägema? Säilitada kogu struktuur (riigi palgale) koos nende kõikide harukordselt heade spetsialistidega ja kogu oma väärakusega? Ja jätta ellu ka kõik nõukaaegsed põhimõtted? Milline erakond siis oleks need varjendikohad saanud? Ja kas eraettevõte on ka riigile suure tähtsusega? Ei ole ju tõsiselt võetav soov.

Ja isegi kui oleks nüüd korras varjendid ära kulunud, siis keegi oleks pidanud kogu see aeg sellega tegelema ja kõik tegevus oleks hirmsalt raha nõudnud. Uus struktuur (uutel ja õigetele põhimõtetel) luua? Ma arvan, et selle aja otsustajatel oli miljon tähtsamat asja, kui tsiviilkaitse (rahva toitmine ja kütte ostmine näiteks).

Ei ütle selle kohta muud, et Päästeameti ja Siseministeeriumi tegelased on alates 1991 teinud sadu (kui mitte tuhandeid) tööreise Soome, tõenäolise eesmärgiga "Soome kogemustega tutvumine". Kui oleks mõnel soome tegelasel palunud endale pool tundi seletada, mismoodi see tsiviilkaitse seal eksisteerib ja kes (õigemini kelle kulul betooni valatakse), poleks ka 20 aastat hiljem vaja anda kahtlasi selgitusi "ajal, kui päästeautodele ei jagunud bensiini"-stiilis. Ja selle teadmise põhjal saanuks teha kuskil 1992 "käiguvahetuse" Soome lahendi suunas, täna oleks mille üle juba uhkust tunda.

Selgituste ja nutulaulude kohta bensiini puudusest ja palgaraha lõppemisest oleks pidanud tegema endale selgeks, kelle raha eest seda üritust Soomes põhiliselt finantseeritakse ja kui vähe riik sinna oma raha paneb.

Selle asemel toimus aga 1990ndate keskpaigas "laps koos pesuveega üle parda", mida nüüd tuleb (tükati liiga hilja) merest otsima hakata. Ja see on strateegiline möödalask. Kehvalt kaitstud tsiviilelanikkond võib vastases tekitada kergesti ahvatluse suunata raskuspunkt nende vastu - et saavutada kiiresti vajalik eesmärk.

Loodetavalt selgitasin arusaadavalt, kuidas see võinuks välja näha.

Ma arvan, et selle aja otsustajatel oli miljon tähtsamat asja, kui tsiviilkaitse (rahva toitmine ja kütte ostmine näiteks).

Kõige raskem aeg majanduslikult oli 1990-1993. Edasi läks juba lihtsamalt. Aga milles on puänt.
Olen siia kuskile teemasse üles pannud 1995.a paiku Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti poolt läbiviidud varjendite inventuuri akti, kus selgub, et 90% inventeeritud (mis omakorda moodustasid rõhuva enamuse olemas olnud) varjenditest elasid selle raske aja kenasti üle. Need lammutati, tassiti laiali jne just ajal, kus meil juba raha oli ning kütteperioodi kestmises kevadeni (rääkimata rahva söönuks saamisest) polnud enam küsimust. Ajal, kui ei olnud enam bensiinilimiite ja toidutalonge.

Nojah: http://epl.delfi.ee/news/eesti/vanalinn ... d=51012853

Jõujaam, paksud metalluksed, 7 mm terasest veepaagid ja seda mingites bastioni alustes käikudes - arvake ise, mis rajatisega tegu oli.