Tsiviilkaitse elik kodanikukaitse tänases Eestis

[Dr.Sci]

Nendes Mustamäe/Lasnamäe/Õismäe tüüpprojektide järgi tehtud koolides küll varjendeid polnud, tsiviilkaitse õppuste käigus aeti lapsed poolkeldri tasandil olevasse (akendega varustatud) garderoobi.

ps. Kui see tuul samamoodi jätkab, saab varsti proovida seda kas generaator ikka käivitub, hetkel veel akudes elektrit jagub.

[Kapten Trumm]

Eee, kui suure protsendi kogu varjendite pinnast need Stocki kesklinna rajatud varjendid moodustavad?
Kas ma olen kusagil väitnud, et Soomes ja Rootsis ei ole üldse uusi varjendeid ehitatud?
Ei, ma väitsin, et neil oli olemas juba varjendite võrgustik suurele osale elanikkonnast ja süsteem nende kasutamiseks. Loomulikult seda võrku täiendati ning arendati edasi kogu aeg. Aga ei alustatud nullist.
USA alustas viiekümnendatel nullist.

Soome ja Rootsi "alustasid" ikka 50ndatel suht nulli ligidalt, kuna tuumarelva tulek muutis need Karl XII aegsed võlvitud keldrites olevad "varjendid" (mis olid mõeldud kaitseks tavapommitamise eest) kasutuks, kuna nende vastupidavus ülerõhule on väga väike. Ei ületa tavaliselt 0,5 kg/cm2. Enamasti 0,1-0,3 kg/cm2 vahemikus. Võrreldes spetsiaalselt ehitatutega. See seletab ka, miks taolisi suuremaid objekte ehitati kesklinna piirkonnas, sest seal polnud lihtsalt selle "Karl XII" aegsetega midagi teha ja seal tähendas "lati tõus" 1950ndatel, et varjendeid polnud. Nii Helsinkis kui Stockholmis.

Üks sobilik näide ajaloohuvilisele oleks Suomenlinna. Seal oli neid bastionikäike ja muud varjendilaadseid kohti küll ja veel. Ometi nendest ühtegi täna ei kasutata ning saarel asub kaks suhteliselt uut varjendit, mis on ehitatud WWII järel. Suomenlinna tunnel (rajati 1982) ja varjend Suomenlinna muuseumi uue osa all (ehitati ca 20 a tagasi). Kui satute, minge vaatama (asukohad on märgitud seal igal plaanil, ka turistile pakutaval kaardil). Need vajad "Karl XII" aegsed bastionikäigud ja moonavarjendid olid tsiviilkaitsevarjenditena kasutusel WWII ajal, kuid täna nendega ei arvestata. Arvan, et samal põhjusel. Vanade kivikeldrite ja saarel asuvate 1920ndate puumajade kaitseomadused pole kindlad. Suomenlinnas elab ca 800 inimest, kas ühel saarel asuval mereväekoolil on "oma" või peavad nad jooksma neisse kahte avalikku, kahjuks pole au teada.

[Kapten Trumm]

Nendes Mustamäe/Lasnamäe/Õismäe tüüpprojektide järgi tehtud koolides küll varjendeid polnud, tsiviilkaitse õppuste käigus aeti lapsed poolkeldri tasandil olevasse (akendega varustatud) garderoobi.

Asetan selle fakti ka konteksti - tegemist ei olnud Millingu jutu järgi "vatimarlimaskiga vesinikupommi vastu minekuga".
Keldritesse minek, sh ettevalmistamata keldrid, oli ette nähtud kahel juhul
1. tuumasaastepilve alla jäämisel (nt Paldiski ja Ämari tuumapommitamise pilv tuleb üldiselt üle Tallinna) - selleks olid ka vatimarlimaskid, et keldrid polnud hermeetilised ja radioaktiivne tolm oleks mingis ulatuses ikka sisse pääsenud.
2. ootamatu rünnaku puhul (kui ei jõuta evakueerida) - põhimõttel midagi on parem kui eimidagi ja mingi osa ikka ellu jääb (Plaan B).
Nende keldrite nimetus oli "lihtradiatsioonivarje" või "varjendiks kohandatav ehitis". Mitte varjend.

Plaan A nägi ette mittevajaliku osa elanike evakueerimise ründeobjektidest piisavalt kaugele, alustades sotsiaalselt tundlikumatest gruppidest (lapsed, pensionärid, haiglate patsiendid). Kuna NSVL oli üks tuumasõja osalistest, siis vist loodeti, et saadakse õigel ajal teada. Ka Moskvas või Leningradis ei olnud varjendeid kõigile (erinevalt nt Helsinkist). Varjendid (pärisvarjendid, mitte keldrid) olid ette nähtud peamiselt elutähtsate tehaste personalile (Dvigatel, Kalev, Tallinna piimakombinaat, Leibur, Juveelitehas, tehas "Teras", Estoplast jne. Konkreetse juhu lahkamiseks peab teadma nende sõjalist ülesannet. Toidutööstus üldiselt pidi toitu edasi töötlema. Rasketööstusele võisid tulla sõjalise toodangu ülesanded. Näiteks Vasar pidi hakkama tootma padruneid.

Nomeklatuurist rääkimine on asjatundmatu. Nomeklatuurile oli neid kohti suhteliselt vähe ja ainult töötajatele - pered kuulusid evakueerimisele. Või siis paneelika keldrisse ronijate hulka koos teistega. Puhtalt nomenklatuurne oli Rannavärava bastionis asuv varjend, mille asenduseks ehitati 80ndatel Kose kutseka õuel asuv "parteivarjend", mis on analoogne Läti Ligatne omaga. Kõige paremad ehitati tehaste personalile - 1980ndatel ehitatud olid enamasti klass II, st vastupidavusega 3 kg/cm2. Rannavärava bastion oli mäju järgi klass III (2 kg/cm2) ja see Paksu Margareta kõrval olev samuti klass III. Rannavärava bastioni omas oli pindala ja kohtade arvu arvestades iga nomeklatuurse seltsimehe jaoks alla 1 m2 pinda.

[toomas tyrk]

Spetsiaalsete gaasikindlate varjendite ehitamine algas Euroopas (k.a. Soomes ja Rootsis) ikka juba 1930ndatel aastatel. Esialgu oli neid loomulikult vähe. Ehitati mingite kindlate objektide juurde/alla. jne.

Sõja ajal loomulikult võeti ajutiste varjenditena kasutusele nii palju vanu keldreid ja käike, kui võimalik, kuid samal ajal jätkus ka spetsiaalsete varjendite ehitamine. Sinu enda viidatud suurtest Stockholmi kesklinna varjendeist oli üks ehitatud juba II M-s ajal. Kuna on senini varjendina kasutusel - järelikult on ikka piisava tugevusvaruga ehitatud.

Ise sa räägid siin usinasti, et tegelikult riik ei peaks varjendeid ehitama. Peaks kohustama ehitiste rajajaid nende juurde varjendeid ka ehitama. Nagu see Põhjamaades kohustuslik on. Mis ajast on see näiteks Rootsis kohustuslik? Ja miks just sellest ajast?

Kui sa juhtumisi ei tea, siis Rootsis on suurte hoonete juurde varjendite ehitamine kohustuslik 1945. aastast. Ja seda mitte seepärast, et sel aastal jänkid kuskil Jaapanis kuhugi linnadele 2 pommi viskasid. Ikka seepärast, mis II m-s ajal Euroopas toimus. Lihtsalt kuni 1945. aastani kehtis Rootsis üsna sõjamajanduslik süsteem. Valitsuse administratiivne kontroll paljude majandusvaldkondade, muuhulgas ka ehituse üle. Et midagi ehitada tuli selleks luba saada, ja siis ka öeldi, et kuidas sa seda ehitada võid ja mis veel peab sealjuures arvestama. 1945. aastal see administratiivne kontroll kaotati. Ehitusturg lasti vabaks. Aga sealjuures kehtestati seadusega see varjendite ehitamise kohustus.

jne. jne...

[toomas tyrk]

Nomeklatuurist rääkimine on asjatundmatu. Nomeklatuurile oli neid kohti suhteliselt vähe ja ainult töötajatele - pered kuulusid evakueerimisele. Või siis paneelika keldrisse ronijate hulka koos teistega. Puhtalt nomenklatuurne oli Rannavärava bastionis asuv varjend, mille asenduseks ehitati 80ndatel Kose kutseka õuel asuv "parteivarjend", mis on analoogne Läti Ligatne omaga. Kõige paremad ehitati tehaste personalile - 1980ndatel ehitatud olid enamasti klass II, st vastupidavusega 3 kg/cm2. Rannavärava bastion oli mäju järgi klass III (2 kg/cm2) ja see Paksu Margareta kõrval olev samuti klass III. Rannavärava bastioni omas oli pindala ja kohtade arvu arvestades iga nomeklatuurse seltsimehe jaoks alla 1 m2 pinda.

Eee, siin on sul nüüd pudru ja kapsad.

Mis varjend on Rannavärava bastion ja mis asi veel Paksu Margareeta kõrval olev? Sa räägid ju ühest ja samast varjendist.

Ja ei olnud see "nomenklatuuri jaoks". See oli Tallinna tsiviilkaitse staabi varjend. Ehk siis Tallinna linna juhtide jaoks.

Kose oli vabariigi tsiviilkaitse varjend, ehk vabariigi juhtkonna jaoks.

Neist kahest (uuest) varjendist rääkides ei maksaks ära unustada, et samal ajal olid nomenklatuuri ehk siis vabariigi tippjuhtkonna jaoks olemas "variant B" puhuks varjendid ka Kadriorus, Toompeal, paljude ministeeriumite juures, isegi osade nomenklatuuri kasutada elumajade keldrites olid veel kolmekümnendatel rajatud varjendid.

[Dr.Sci]

Tänapäeval on kõik mis ehitusse puutub nagunii ära määratud eri normide, standardite ja määrustega. Täiesti suvaliselt -evakuatsiooniteed, uste suurused, wc-de suurused ja arv, puudega inimeste eri nõuded, parkimiskohtade arv, seinte soojapidavused jne jne. Ma ei näeks küll probleemi hakata vähemalt uusehitistelt nõudma ka varjendite tegemist.

[Kapten Trumm]

Gaasikindel pole siiski tuumarelvakindel ja mitte alati ka radiatsioonikindel.
Gaasikindlate ruumide rajamise põhjus oli tollal oht keemiarelva kasutamiseks linnade vastu.
Gaasikindel on põhimõtteliselt ka kipsist seintega tuba, mis on teibitud õhukindlaks ja varustatud filtervendiga, kuid selline pole ei tuumarelvakindel (hävib tõenäoliselt plahvatuse lööklaine mõjul esimestel sekunditel) ja kui ei hävi, siis seintel pole piisavalt massi, et gammakiirgust peatada.

Tuumarelvade tulek tingis vajaduse ehitada varjendeid, mis olid (enamasti) monoliitsest raudbetoonist (äärmiselt tugevad survele), piisavalt paksude seintega ja piisavalt sügaval (et peatada gammakiirgust). Toon näite: nõukaaegne keldris asuv radiatsioonivarje (neid oligi üksainus klass) oli konstruktsiooni vastupidavusega vähemalt 0,2 kg/cm2 ja vähendas gammakiirgust 200 korda. Nõukaaegne varjend (mis konstruktiivselt koosnes 0,5-1 m paksusest raudbetoonist kandvate laeelementidega kuni 3 m (st poste täis seest) ja mis väljaspool hooneid asudes oli maetud 1 m pinnase alla, omas konstruktsiooni vastupidavusega 2-3 kg/cm2 ja tagas gammakiirguse vähendamise 2000 (2 kg/cm2) kuni 3000 (3 kg/cm2) korda. Millise konstruktsiooniga oli 2 kg/cm2 varjend, minge sõitke Rannamõisa tee ääres Terase territooriumile ja vaadake ise nende seinte paksust ja ehituse iseärasusi.

Seega need keldrites (ja ka kõrgemal) asuvad kividest laotud gaasikindlad ruumid ei saanud isegi teoreetiliselt "tuumarelvakindlad" olla. Nende peale võis loota siis, kui ohuhinnang oli üks 20 kilotonnine pomm Tallinna suuruse linna kohta. Kui ohuhinnang oli 2x200 kilotonni (sellise arvestusega oli tehtud nt Tallinna "plaan"), siis oleks 90% neist muutunud surmalõksuks.

[toomas tyrk]

See lihtsalt näitab veelkord sinu teadmatust teemast, millest sa räägid.

Gaasikindlad pommivarjendid olid eelkõige ikkagi pommivarjendid, mis lisaks pommikindlusele pidid olema ka gaasikindlad. Ehk siis õhukindel uks ning filtersüsteemiga ventilatsioon.

Ei ehitanud keegi sel ajal mingeid kipsplaadist tube...

Tuumarelvaplahvatuse epitsentris on loomulikult hoopis teised nõudmised varjendi tugevusele. Aga tuletame meelde - paar lehte eespool väitis siin teemas keegi, et selliste tugevusvarudega arvestamine pommivarjendite planeerimisel on pakazuhha.

Vihjeks võin ainult öelda, et see ei olnud mina.

[Lemet]

Et siis Tallinna juhtkond polnudki nomenklatuur või? Tõsiselt??

[toomas tyrk]

Esiteks - kus ma seda olen väitnud.

Teiseks - kuidas see antud teemaga seotud on?

[Kapten Trumm]

Eee, siin on sul nüüd pudru ja kapsad.
Mis varjend on Rannavärava bastion ja mis asi veel Paksu Margareeta kõrval olev? Sa räägid ju ühest ja samast varjendist.
Ja ei olnud see "nomenklatuuri jaoks". See oli Tallinna tsiviilkaitse staabi varjend. Ehk siis Tallinna linna juhtide jaoks.

Selles kohas ongi 2 varjendit, Rannavärava bastioni all asus ENSV tsiviilkaitse staabi linnasisene juhtimispunkt. Sissepääsu näete, kui sõidate Balti jaamast sadama poole, vasakut kätt betoonist portaal raudustega. Selle kohal asub suviti mingi "põhuteater". Varuväljapääs on Balti jaama suunas asuvast ventilatsioonikorstnast (vähemalt aasta tagasi oli veel alles). Samasse pidid ka tulema nomenklatuursed seltsimehed enne Kose varjendi valmimist või siis, kui Kosele ei jõua (plaan B). Nimekirjast kontrollides selgus, et klass IV on hoopis. 110 kohta.

Paksu Margareta kõrval asuv on mingi muu varjend (klass IV), tõenäoliselt mingi vanalinnas asuva asutuse oma. Äkki KGB? Seal asus EV algusajal mingi relvapood. See EI OLE juhtimispunkt. 1995.a nimekirjas on see pos 49.

Kose oli vabariigi tsiviilkaitse varjend, ehk vabariigi juhtkonna jaoks.

See ehitati sinna millalgi 80ndatel alles. Enne seda asus nomenklatuuri koht seal Rannavärava mäes.
Lisaks ehitati Kose ligidale ka millalgi 70ndatel tsiviilkaitse staabi linnaväline juhtimispunkt, mille betoonlagi oli 2,5 m paksune ja mille sees on seatinaplaatidest vooderdus.

Neist kahest (uuest) varjendist rääkides ei maksaks ära unustada, et samal ajal olid nomenklatuuri ehk siis vabariigi tippjuhtkonna jaoks olemas "variant B" puhuks varjendid ka Kadriorus, Toompeal, paljude ministeeriumite juures, isegi osade nomenklatuuri kasutada elumajade keldrites olid veel kolmekümnendatel rajatud varjendid.

Jah olid - nimekiri on neid täis. Kuid tõde selgub detailidest. Tegemist on valdavalt klass V (kõige madalam võimalik) vastupidavusea 0,5 kg/cm2 Pätsu aegsete varjenditega, millega tuumarelva oludes väga arvestada ei saa. Ei olnud piisavalt varisemiskindlad, enamasti ilma varuväljapääsuta, ka NSVL tsiviilkaitse käsitles neid kui hädavarianti. Oli vaja plaan täita, siis need vanalinna Pätsu aegsed keldrid pandi kirja lihtsalt kõige nõrgema klassiga. Sellised moodustavad Põhja-Tallinna, Kesklinna jms vanade linnaosade varjendite nimekirjast enamuse. Soomes ja Rootsis taolist enesepettust ei tehtud.

[Lemet]

Ja ei olnud see "nomenklatuuri jaoks". See oli Tallinna tsiviilkaitse staabi varjend. Ehk siis Tallinna linna juhtide jaoks.

[toomas tyrk]

Hm, minu väide oli, et tegemist oli kahe eri sihtgruppidele määratud erineva varjendiga. Üks oli Tallinna juhtkonna, teine vabariigi oma jaoks.

OK, võimalik, et enne Kose varjendi valmimist oli ka Rannavärava mäe oma planeeritud vabariigi juhtkonnale.

Trummile ebameeldivaks kurvastuseks - Rannavärava varjendit hakati ehitama ka juba 1939/40 eelarveaastal, eelmise Eesti vabariigi ajal. Eks seda hiljem muidugi ka tugevdati ja ehk ka laiendati- nagu ma aru saan, siis mingit algset dokumentatsiooni kuskil arhiivides ei vedele. Või kui vedeleb, siis Moskvas.

Nii et jälle - otsapidi veel eelmises vabariigis.

Ja ega see deklareerimine, et need Pätsu aegsed varjendid tegelikult midagi ei loe ja olid pakasuhha, tegelikult fakte ei muuda. Need keldrid olid rohkem kasutuskõlbulikud ja kordades paremad varjendid kui kooli poolkelderkorrusel loodud "radiatsioonivarje"...

Ja kui sa vaatad Soome ja Rootsi poole, siis vägagi paljud seal arvel olnud varjendikohad olid samasugused, juba kolmekümnendail aastail või sõja ajal ehitatud. Jah, peale sõda ehitati neid edasi ja juurde. Hiljem nõudeid varjendite vastupidavusele ka suurendati. Aga suur osa varjenditest olid ikka need samad II m-s nõuetele vastavalt ehitatud ning filterventilatsiooniga (siis või ka hiljem) varustatud.

[Kriku]

Toomas kasutas n-sõna veidi valesti küll, aga sellest kinni hakkamine ei vii tsiviilkaitse arutelu kuidagi edasi...

[Kapten Trumm]

Helsinkis on kasutusel mitmeid varjendeid, mis on ehitatud WWII eel või ajal. Ühes sellises korraldatakse varjendipidamise koolitusi.
Ainult tegemist on üldiselt graniitpinnasesse ehitatud tunneltüüpi konstruktsiooniga, mille vastupidavus on sünnipäraselt päris kõrge ja mida on lihtsalt uuendatud.Või graniitpinnasesse omal ajal ehitatud soliidse betoonkonstruktsiooniga (nt Eduskunna varjend).
Kus nõuetele vastavusse viimiseks oli vaja nt paigaldada paremad uksed ja ventilatsioon.
Mitte näiteks paekivist laotud võlvehitisega, mida võib kohata meil (mis on kaunis varisemisohtlik).

Rannavärava mägi oma klass IV vastupidavusega oli hädavise, mitte Pätsu aegne tase. Vastupidavus 1 kg/cm2 keskse juhtimispunkti kohta oleks "analooge mitte omavalt" kehva. Soomes ehitatakse igasse kortermajja sellise tugevusega.

Kui Rootsis ja Soomes 30ndatel ehitatud keldrid pädeksid, siis ei oleks enamik avalikke suuri varjendeid ehitatud just vanalinna aladele. Need ehitati sinna põhjusel, et ei päde ning neid ringi ehitada on väga kulukas ja tükati võimatu (maja tuleks pealt lammutada).