Ma saan suurepäraselt aru, see autovärk on lihtsalt supiaur.
Probleem on selles, et PPA, kes on valinud endale tänaseks üle jõu käiva teenistusmudeli, on saanud poliitikutelt indulgentsi kergemaid pahategusid ignoreerida (sest kõik saavad suurepäraselt aru, miks). Tegelikult oli ka indulgents ignoreerida katastrofaalset olukorda idapiiri kontrollimisega, aga siin leidis aset ebaõnn Kohvri juhtumi näol, misjärel demos meedia piiriribaks nimetatavaid võpsikuid kogu publikumile ja asi muutus optimeerijatele-eduraportööridele piinlikuks. Lihtsalt küsimus on, mis litakas peab nüüd ära käima (ja mitme laibaga), et saadakse aru selektiivse sisejulgeoleku ekslikkusest. Piiri puhul piisas ühest juhtumist igatahes. Ökonomisti ja praktikuna saan hästi aru, miks asjad nii on, ainult see kodanik minus aga keeldub sellele jamale alla kirjutamast.
Kunagi 90ndate lõpus noore ametnikuna nägin sellist teemat hästi, et võrdlusi teha. Soomes sõidutati eesti kolleege 10a vana Golf 1,4-ga, millel polnud isegi konditsioneeri, kuid see tegevus mida näidati (see milleks asutus oli ellu kutsutud), tekitas vaimustust. Kord oli majas, seadmed olid uued ja mehed õppinud. Meie aga sõidutasime siia saabunud soomlasi tuliuute VW Passat 2.8tega, automaatne kliimaseade põske paitamas, kuid teatud kohtadesse soomlasi ei söandanudki viia, sest see oleks väga paha mulje jätnud. Huvitav, kas soomlased omavahel ja eestlaste prioriteeditunde üle irvitasid ka... Ka siis oli põhitegevus meil ligaloga, aga autod olid seevastu väga head. Ja ka argumendid olid toona täpselt samasugused nagu siin - NEED autod on ju pisike-pisike osa eelarvest, kuid tööks VÄGA-VÄGA vajalikud. Tead kui lahe oli sellise autoga lumesajus Tartust Tallinna sõita - 120 kmh oli spidokal kogu aeg, kütusekulu oli küll 16 liitrit sajale, aga noh, see ju ka pisike-pisike summa suures eelarves
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
