Tänasest Päevalehest, üldiselt selline kena tagantjärgi tarkus, mis absoluutselt ei arvesta, et kogu sündmus eskaleerus väga kiiresti ja polnud politseil seal aega läbirääkimisi pidada või pakkuda külma ilmaga "sooja tekki ja saapaid".
Tragöödiani Vabaduse väljakul viis ennekõike politsei agressiivne käitumine.
Vaimse tervise kuule andis tänavu võikalt võimsa lõppakordi politsei, kes keskpäevasel Vabaduse väljakul tekitas surmava haava silmanähtavalt ebastabiilses psüühilises seisus noorele mehele. Kas kõik, mis eelnes ja järgnes Jaanus Käärmanni rünnakuna defineeritavale sööstule oli edukas politseioperatsioon ja kriisireguleerimine? Meediasse jõudnud videote järgi kindlasti mitte.
Kui häirekeskus sai teate vanalinnas sihitult uitavast omaette rääkivast noorest kööginoaga mehest, kes oli veidralt ja ilmale ebasobivalt riides, siis miks ei alarmeeritud politseiga samal ajal ka kiirabi? Videoist on näha, et kiirabi saabus alles viis minutit pärast tulistamist.
Kampaaniate käigus õpetatakse esmaabi andmist ka laiemale elanikkonnale, politseinik võiks seda osata une pealt. Paraku näeb ühelt videolt politseinike hoolimatust või saamatust, teadmatust ja paanikat, aga mitte soovi haavatud inimest aidata.
Kui hirmunud loom nurka suruda, siis suure tõenäosusega ta ründab. Nii juhtus ka selle hirmunud noore mehega.
Kohati on näha, et politseikilbiga sihitult ringi tammuv politseinik on põlvede või keharaskusega rindu haavatud noore mehe seljas või selja vastas ja kasutab jõudu, kui teda vastu teekatet surub. Milleks on see vajalik? Haavatu rahustamiseks on tal tegelikult olemas ideaalne käepärane vahend – kilp, mille saaks peale panna nii agoonias keha rahustamiseks kui ka külma kaitseks. Miks on maas lamava noore mehe püksid rebadedele tõmmatud? Käärmannil olid püksid jalas, kui ta jooksu alustas. Miks alandati haavatud, maaslamavat, abitus seisundis inimest? Miks peab keegi, paljas tagumik püsti, politseinike ees lebama?
Arusaadav, et tulistamises vahetult osalejad on segaduses, aga politseinikke on sündmuskohal terve meretäis. Kas kõik nad olid juhtunust halvatud ja suutelised vaid perimeetrit maha märkima, haavatut takseerimas käima ja möödakäijaid tõrjuma?
Väga pikk aeg reageerimiseks
Politsei andis teada, et turvakaameratelt oli neile näha, kuidas mees räägib omaette, hoiab käes nuga, on paljajalu, ei ole kellegi suhtes agressiivne, ei tülita ega ähvarda kedagi. Niimoodi jälgiti teda väidetavalt kümne minuti jooksul, enne kui tekkis otsekontakt. See on kriisisituatsioonis väga pikk aeg, et kriisi lahendamiseks sobiv taktika paika panna.
Piisanuks, kui politsei oleks rääkinud rahulikul toonil, aeglaselt ja arusaadavalt.
Politseinikele ei tohiks psüühiliselt haiged ega psühhoosis inimesed olla midagi uut. Suure tõenäosusega saavad noore mehe käitumise kirjeldused viidata vaimuhaigusele, mille esinemissagedus populatsioonis on 1%. Haiguse ägedates faasides ja haiguse vallandumisel on ilmselt just patrullpolitseinikel niisuguste haigetega sageli kokkupuuteid.
Inimese neurobioloogilised mehhanismid ei erine kuigivõrd loomkatsetes saadud tulemustest. Kui hirmunud loom nurka suruda, siis suure tõenäosusega ta ründab. Täpselt sama juhtus ka selle ilmselgelt hirmunud noore mehega. Üsna kindlalt saaks väita, et politsei agressiivse karjumise ja relvaga ähvardamise peale võis Käärmann meeltesegaduses tunda end nurka surutuna, ta pruukinud mõista, milles ta süü on. Tõenäoliselt ainus, mida ta soovis, oligi saada vabaks temale suunatud agressioonist. Nurkasurutuna püüdiski ta end ähvardavat ohtu tõrjuda. Samamoodi, nagu tõrjus ohtu politseinik.
Tähelepanu tuleb hajutada
Tasub vaid meenutada, kuidas segaduses, hirmunud, metsikuid loomi püütakse. Nende tähelepanu hajutatakse ja neile visatakse peale võrk, mis liikumist takistab. Kõigeks selleks oli Vabaduse väljakul nii ruumi kui ka politseivormis mehi. Aga erivahenditest nägime ainult relvi. Ühel politseinikul lohises kaasas ka kilp.
Korravalvurid pidanuksid kinnitama, et mingit ohtu ei ole ja politsei kaitseb ka teda.
Kas me kuulsime läbirääkimisi? Ei. Vaevalt, et mingeid läbirääkimisi oleks vaja olnudki. Piisanuks, kui politsei oleks rääkinud rahulikul toonil, aeglaselt ja arusaadavalt. Kuulsime aga ähvardavat ja agressiivselt korraldusi jagavat häält ja nägime ähvardavat kehakeelt. Seda kehalt, mis oli sihikule võtnud silmnähtavalt abitu ja segases seisundis mehe.
Tänapäeval tekib vist igaühel, kes näeb avalikus ruumis noa eksponeerimist, assotsiatsioon terrorismiga. Keegi ei teadnud siis veel, et tegu on eestlasega. Miks arvab politsei, et tema eestikeelsetest ähvardavatest korraldustest aru saadakse? Pelgalt eestikeelne sõna kellegi näol ei saa ju tähendada, et see isik veel eesti keelt mõistab.
Ohu külmutamine
Ilmselged olid kaks asja, mis meie kultuurinormidega piiritletud keskkonda tol hetkel ei sobinud. Need oli kööginoad tänaval jalakäija käes ja tema ebaharilik väljanägemine – oktoobrikuises kõleduses paljajalu ning õhukeses riietuses. Tähelepanu oleks tulnud juhtida Käärmannile endale, näiteks ühele tema kõige vähem ohtlikule detailile – paljad jalad või sõnum näol. Teisisõnu „külmutada” oht, tõmmates ta tähelepanu ära nugadelt. Oleks saanud alustada suhtlust soovitusega saapad jalga ja jope selga panna. Tuua noormees kontakti reaalsusega. Kehakeeles osutada jalgadele, pakkuda sooja, niimoodi võtta maha pingeid. Paluda, jah, just nimelt paluda, noad kui ebaolulised asjad selleks hetkeks maha panna. Küsida, miks tal noad kaasas on, neid ei ole ju vaja… Kinnitada, et mingit ohtu ei ole, politsei kaitseb teda ja kõiki teisi ka jne, jne.
Pressikonverentsil tagus natuke ebakindel prefekt kui rauda, et külmrelvaga rünnaku puhul tulistame alati rinda. Kas ta aimas, et tegelikult ei ole asi nii lihtne ja selge, kui ta välja näidata püüab? Võimalik, et kuskil kukla taga võis tal olla ebalev teadmine, et noore mehe rünnaku, nuga käes, provotseeris politsei oma pooliku ja viletsa lahendusega. Politsei ei lahendanud olukorda, vaid likvideeris olukorra. Selles on olemuslik vahe.
Urve Kaur kirjutas eelmise aasa maikuus politsei- ja piirivalveametit kritiseeriva arvamusloo, mispeale kaotas töö. Tartu maakohus leidis tänavu oktoobris, et lepingu ülesütlemine oli alusetu.
Politsei sisejuurdlust ei alusta
PPA on teatanud, et kuna algatatud kriminaalmenetluse andmete põhjal oli Vabaduse väljakul juhtunu enesekaitse, siis nad sisejuurdlust ei alusta. Tulistanud politseinik jätkab ametis. Kriminaalmenetlus praegu veel jätkub.
Näide: kuidas taltsutada pätti
Umbes 15 aastat tagasi, kui olime suvekodus külalisi võõrustanud, läksime abikaasaga pärast külaliste lahkumist jalutama. Lapsed jäid suvilasse teisele korrusele mängima. Jalutuskäigult naastes leidsime oma suvila köögis, pimedas laua taga võõra mehe. Tardusin ehmatusest. Abikaasa ei tardunud, tema väljus kiiresti ja keeras välisukse enda järel lukku, läks õue „perimeetrit kaitsma” ja politseid kutsuma.
Mina ja ülakorrusel olevad lapsed jäime lukustatud majja võõra mehega, kes nüüd laua tagant end püsti ajades osutus ligi kahemeetriseks hiiglaseks. Hirm võõra võimalike kavatsuste ja tema ebaloomulikult vilava pilgu ees oli halvav.
Tuli hetkega olukorda hinnata, valikuid oli kaks. Appi karjuda ja moraliseerida võõra kallal, miks ta kutsumata minu köögis on, traumeerides nii lapsi ning tekitades võõras minu suhtes negatiivse suhtumise. Teine võimalus oli jääda rahulikuks, leida võõraga ühine suhtlustasand ja kui lapsed peaks jutukõmina peale trepist alla tulema, siis nende trauma vältimiseks näidata neile olukorda, kus kaks täiskasvanut lihtsalt räägivad. Ei olnud aega analüüsida ja valisin kontakti loomise tee, surudes maha enda sees kasvavat hirmu.
Alustasingi juttu tema endaga seotud teemal, mis esimesena silma torkas. Ta oli oma tossud jalast võtnud ja meie köögi laua alla pannud. Küsisin, miks. Vastuseks sain, et meil on väga puhas. Algus tehtud, edasi oli lihtsam, rääkisime teemadel veinist kuni „Salatoimikuteni”. Pidasin nii vastu enam kui pool tundi, kuni saabus politsei. Peale seda läksin pingelangusest öösse oksendama.
Samamoodi on meil kõigil alati võimalus inimestevahelisi olukordi lahendada läbi rääkides. Kui minuga see lugu juhtus, ei teadnud ma psühholoogiast veel midagi, olin siis täiesti tavaline majandusinsener. Psühholoogiat asusin õppima hiljem ning siis saadud teadmised kriisipsühholoogiast kinnitavad – olukorra võimalikult rahulikuks lahenduseks hajuta ja seo tähelepanu, rahusta, selgita, oota, kuni abi saabub.
(pahad-pahad politseinikud provotseerisid noameest 
)