Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

[Kriku]

Lõuna prefektuuri operatiivjuht Ottomar Virk rääkis Sakalale antud videointervjuus, et naabermajas elavad poisid olid tulnud trepikotta, kutsumaks õue oma sõpra. Trepist alla tulevaid poisse ründas aga esimesel korrusel 37-aastane naine noaga.

Enne politsei saabumist püüdsid kohalikud inimesed ise naist kätte saada, selle peale põgenes too aga oma korterisse ja hüppas esimese korruse rõdult alla. Sealt rõdu juurest tabas ta juba kohale jõudnud patrull. Naine ei avaldanud politseile vastupanu.

https://sakala.postimees.ee/7191367/voh ... e-elu-ohus

[Kriku]

Järjekordsed noored ärimehed jäid vahele: https://epl.delfi.ee/artikkel/92708197/ ... kastidesse

Tellisid Internetist bitcoinide eest narkootikume tühjalt seisvate majade postkastidesse, aga lõpuks jäid vahele nagu ikka jäädakse, sest suurem osa tellitud kraamist jäi piiril kinni. Statistiliselt pikaajalise tegevusena lootusetu idee, sest piisab ju ühest kellegagi seostatavast pakist, et hakataks tihedamalt jälgima.

[Kriku]

Kehasse ja näopiirkonda haavu saanud poisid viidi raskes seisus kiirelt Tartu ülikooli kliinikumi. Mõlemale tehti õhtul ja öösel operatsioonid ning teisipäeva hommikuks olid nad stabiilses seisus intensiivravi palatis. Sakala andmetel suutsid arstid laste elu päästa ning esialgu pole põhjust karta, et neile jääksid rünnakust püsivad füüsilised kahjustused.

Miks aga pussitas 37-aastane naine oma ukse taga kaht võõrast last, pole endiselt selge. Naine elab viimase trepikoja esimesel korrusel koos elukaaslasega. Sakala andmeil on nad psüühiliste probleemidega ning käisid Viljandi sotsiaalhoolekande keskustes, kus nad said osa tööteenustest. [...]

Pussitamises kahtlustatava naise elukaaslane rääkis teisipäeval Sakalale, et tema teada viidi naine kohtupsühhiaatriasse ning ta ei tea, mis edasi saab. Küsimusele, mis tema kaasat sellisele teole võis ajendada, vastas mees, et tema elukaaslasel oli probleeme kohalike lastega, kes teda narrisid. Samas ei osanud ta öelda, kas pussitada saanud lapsed olid kuidagi narrimisega seotud.

Mees rääkis, et päev oli olnud täiesti tavaline: ta oli tulnud töölt ja naisega üheskoos poes käinud, kuid siis juhtus midagi. «Inimene läks segi, noh. Kõik oli korras, aga noh, need lapsed,» lausus ta.

https://leht.postimees.ee/7192294/laste ... s-segi-noh

[Kriku]

Raudse eesriide tagused koledused: Eesti koletuim maniakk ehk "Nõmme inimsööja" sõi ohvrite liha tomatipastaga.
Taavi Minnik, taavi.minnik@ekspressmeedia.ee

Kuni Berliini müüri langemiseni ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal teadis avalikkus raudse eesriide taga toime pandud kuritegudest vähe. Võimud tegid kõik endast oleneva, et seda teavet ei afišeeritaks, sest neil oli tarvis maalida pilt ideaalsest ühiskonnast, kus ei eksisteeri sarimõrvareid ega maniakke. Tegelikult oli olukord hoopis teine. Maniakke leidus Nõukogude Liidus ohtrasti, lihtsalt infot nende kohta ei avaldatud ja internetita ajastul ei saanudki see teave levida. Endine Eesti NSV siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuse operatiivtöötaja Lembit Allingu sõnab, et ehkki toonasest Eesti NSV ajakirjandusest ei leia märkigi koletute kuritegude kohta, tegutses toona nii pedofiile kui ka maniakke.

„Olid olemas erinevad grupid. Esiteks oli seksuaalne vägivald. Olid ka seksuaalvähemuse esindajad, kes ei sattunud löögi alla oma orientatsiooni pärast, vaid selle pärast, et üritasid luua kontakte alaealistega, seda küll ilma vägivallata, pakkudes neile midagi muud. Ning kolmandaks oli neid, kes panid toime raskeid kuritegusid laste vastu ja muu hulgas tapsid neid. Eriti jõhker mõrv leidis aset 1968. aastal, kui üks autojuht tappis ja vägistas kaheksa-aastase Dagmar Kaupali.”

Allingu lükkab ümber väited, nagu oleks Eesti NSV miilits homosid jälitanud ja kiusanud. „Tagantjärele räägitakse, et meil olid homod ja neid selle eest karistati. Mõni aasta tagasi räägiti mingist kolhoosiesimehest, kes selle eest vangi pandi. Need on luulud. See oli ikka seotud alaealistega, kui noortelt osteti seksi. Ka minu kõrvalmajas elas naisterahvas, kes elas teise naisega ja kõik teadsid sellest, kuid seda loeti kahe täiskasvanu omavaheliseks asjaks. Homod ei puutunud miilitsatesse, kuni ei rikutud teatud reegleid.”

Inimsööja ja teised sarimõrvarid

Allingu osales Eesti ajaloo kurikuulsaima maniaki, „Nõmme inimsööja” ehk Johannes-Andreas Hanni tabamisel. Ta tunnistab, et talle on siiani ebameeldiv, et süüst üritatakse tagantjärele puhtaks pesta Hanni leske, kes oma mehe tapatööd kuidagi peatada ei üritanud. „Nägin kunagi „Kuuuurijat” ja seal esines kena daam, tema abikaasa, keda saates üritati kaitsta. Osalesin ise koos Lembit Orasmaa ja Ants Raudsikuga selle juhtumi uurimisel. Otsisime inimsööja kodu läbi. Muu hulgas leidsin Hanni noa, millega ta oma ohvrite kintsude küljest tükke lõikas. Tean, kuidas see toimus. Psühhiaater Anti Liiv rääkis, et Hanni sõi inimliha tomatipastaga. Hanni abikaasal oli võimalus pöörduda võimude poole, sest ta polnud kogu aeg mehe jälgimise all. Aga ta ei pöördunud.”

Allingu räägib, et Eestis tegutses nõukogude ajal teisigi sarimõrvareid peale Hanni. „Neid on Eestis olnud mitu. Näiteks üks tappis Tallinnas tuletõrjuja ning peale selle plaanis tapmisi Tallinnas ja Venemaal. Saime talle viimasel hetkel jälile. Meil oli suur koer, kelle lasime esimesena korterisse. Tal oli relv ja suur pussnuga, kuid ta tegi püksi, kui koer ta rinna peale hüppas ja paar korda haugatas. Igasuguseid asju on ette tulnud.”

1980. ja 1990. aastatel pöörati Eestis vähe tähelepanu Tallinna-Tartu maanteel kadunuks jäänud tüdrukutele. Allingu nendib, et tõenäoliselt oli nende juhtumite taga sarimõrvarite tegevus, kuid see jäi politseil saamatuse tõttu üleminekuaegadel lahendamata. „Aastas pandi Eestis keskmiselt toime sada tapmist. 99% juhtumeid lahendati ja kurjategijad leiti üles. Üks või kaks jäid lahendamata, kuid tavaliselt saadi ka need hiljem kätte. Kuid siiani ei taheta omaks võtta seda, et Eesti NSV ajal ja Eesti vabariigi algusajal jäi Tallinna-Tartu maanteel palju tüdrukuid kadunuks. Inimene ei saa Tallinna ja Tartu vahel hääletades lihtsalt ära kaduda. See tähendas, et Eestis tegutsesid sarimõrvarid ja nendega oleks pidanud tegelema.”

Rändmõrvarid

Kui enamasti jahib sarimõrtsukas ohvreid kodu lähedal, siis Nõukogude Liidu avarused pakkusid maniakkidele võimalusi panna oma kuritegusid toime ka kodunt kaugemal. Üks kuulsamaid sarimõrtsukaid Andrei Tšikatilo sooritas enamiku oma rohkem kui 50 mõrvast kodukandis Rostovis, kuid tappis inimesi ka Moskvas, Leningradis, Ukrainas ja isegi Siberis. Allingu kahtlustab, et Venemaa ja teiste liiduvabariikide maniakid käisid ka Eestis tapmas. „Sarimõrvarite puhul oli nõukogude ajal probleem, et nende ümberpaiknemine jäi märkamata. Ilmselt käisid Venemaa ja teised sarimõrvarid ka meie vabariigis. Mul endalgi on tänaseni hingel juhtum, mida ma ei suutnud lahendada. 1970-ndatel tapeti ja vägistati Võrus üks noor tütarlaps, selliseid juhtumeid oli paar tükki veel.”

Allingu meenutab ka üht rasket juhtumit, kui Kesk-Aasiast pärit noormees tappis ja vägistas Eestis naisi, kuid tema vastu ei saadud kokku piisavalt asitõendeid. „1980-ndatel vägistati ja tapeti Ida-Virumaal naisi. Peilisime välja, et kurjategija võis olla noor tadžikist ajateenija. Käisin teda Tadžikistanis üle kuulamas ja ta justkui tunnistas ja samas ka mitte. Kui sul otseseid asitõendeid pole, siis võid ta kinni võtta ja kambrisse panna, aga teha pole midagi.”

Ohtlikud vaimuhaiged

Allingu arvates on Eestis see probleem, et ajast aega on eiratud ohtu, mida kujutavad endast ühiskonnale psüühikahäirete all kannatavad kurjategijad. „Meil üritatakse psüühiliselt haigete inimestega väga leebelt ringi käia. Neid usutakse, kui nad midagi lubavad või ütlevad, et rohkem ei tee. Meil on mõrtsukaid, kes on tapmise eest kinni olnud, siis lastakse nad enne tähtaega vabaks ja tapavad uuesti. Mäletan, et meil oli selline, kes oli kaks või kolm korda tapnud ja oma kolmanda või neljanda ohvri tappis Soodla jõe ääres puhkemajas. Kui inimene on muutunud ühiskonnale eriti ohtlikuks, siis tuleb teda hoida eritingimustes. Olen käinud Paldiski maanteel kinnises psühhiaatriahaiglas ja näinud, kuidas haigeid hoitakse. Kui sellistel inimestel lastakse vabalt ringi jalutada, siis on see ohtlik meile kõigile.”

Kõigepealt Seewaldisse

Endine Eesti peapsühhiaater ja Tallinna psühhiaatriakliiniku peaarst aastail 1979–1993 Arvo Haug on teisel arvamusel. „Iga kord, kui mõni suurem kuritegu Tallinnas või Eestis toime pandi, olid järgmisel hommikul uurijad ukse taga. Nad arvasid, et kuritegusid panevad toime vaimuhaiged ja perverdid, ning olid väga pettunud, kui selgitasin neile, et absoluutse enamiku kuritegudest sooritavad n-ö normaalsed inimesed. Ütlesin neile, et te kulutate aega, kui värske jälje ajamise asemel olete minu ukse taga.”

Haug ütleb, et ehkki erialalt seksuoloog, puutus ta nõukogude ajal maniakkide ja pervertidega vähe kokku. Ent kui tuli kohtumäärus korraldada psühhiaatriline ekspertiis, siis see tehti Seewaldis. „Ambulatoorsesse ja statsionaarsesse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi toodi kohtu või uurija määruse alusel. Kõigepealt tõi uurija nad dispanserisse. Ekspertiis toimus nii, et arstid küsitlevad haiget ja uurija või saatja on ukse taga ja ootab. Alguses vaatavad nad üldpilti ja siis hakkavad otsima vastuseid uurija kirjalikult esitatud küsimustele. Tavaliselt viiakse uurimisalune pärast seda uuesti vanglasse, kui pole määrust, et on vaja statsionaarset ekspertiisi. Kui spetsialistidele on vaja rohkem aega, siis võidakse uuritav vormistada statsionaari.”

Haug möönab, et selliste kurjategijate puhul pole psühhiaatri kahtlused või oletused kohtus kaalukeeleks. „Muidugi on teatud trikke ja kaudseid märke. Kuid kohus tahab otseseid tõendeid ning eelkõige teolt tabamist.”

Esimest korda hüpnoos

Nelikümmend aastat õiguskaitsesüsteemis töötanud ja 2005. aastal erru läinud legendaarne prokurör Heino Tõnismägi nendib, et elu väärastunud pahupoolega tuli selle aja jooksul kokku puutuda küll, kuid sellised juhtumid olid siiski võrdlemisi harvad. „Selliseid asju jõudis kohtusaali mõned üksikud juhtumid. Loomulikult olid pedofiilid ja teised tegelased, aga nad olid nii sügaval põranda all, et kohtusse jõudsid neist vähesed.”

Küsimusele, miks meenutavad endised uurijad seniajani kaheksa-aastase Dagmari tapmist, vastab Tõnismägi, et lastemõrvad olid erakorralised juhtumid ja peale selle kasutati tapja tabamiseks täiesti uut lähenemist. „Dagmari mõrv oli erakordne. Esmakordselt kasutati ENSV-s televisiooni abi kurjategija tabamiseks. Siiani oli räägitud, et kuritegevus on kodanlik igand ja seda on vaid kapitalistlikes riikides. Partei poleks seda lubanud, neil oli selline loll loogika, et kurjategija vaatab ka saadet ning kuuleb, et teda otsitakse. Major Rein Küttim läks ise televisiooni ja palus vaatajate abi kurjategija tabamiseks. Siseministeerium tegi seda oma riisikol, partei ametimehed jäeti täiesti kõrvale.”

Tõnismägi meenutab, et inimestele läks Dagmari saatus väga südamesse ja paljud tahtsid aidata. „Sellest oli palju abi, rahvas aitas palju kaasa. Dagmar oli erakordselt ilus tüdruk. Ta jäi tunnistajatele väga hästi meelde, kuna tal olid ilusad juuksed, hele, justnagu läbipaistev nahk ja erakordselt head riided. Toona oli kõik defitsiit ja Dagmar jäi tänu sellele möödakäijatele hästi meelde.”

Dagmari juhtumi lahendas ühe teise koolitüdruku tähelepanelikkus. „Kolmas erakordne aspekt oli see, et loo aitas lahendada noor koolitüdruk, kellele Dagmari tapja oli ligi tikkunud. Ta jättis mehe tundemärgid ja auto meelde. Hiljem nägi, kuidas sama mees kutsus Balti jaama juures lapsi oma rohelisse Moskvitši. Tüdruk kirjutas autonumbri üles. Kui Dagmari mõrvast räägiti televiisoris, siis rääkis tüdruk oma vanematele kahtlasest punase salliga onust ja rohelisest Moskvitšist. Kuid vanemad ei uskunud teda. Ja kui ta läks miilitsasse, siis miilitsad ka teda ei uskunud, sest numbri järgi selgitati välja, et see oli siseministeeriumi enda auto. Nad olid nii rumalad, et helistasid isegi autojuhile, kes Dagmari tappis, ja see oleks võinud samal päeval rongi peale istuda ja Kesk-Aasiasse putkata. Hiljem siiski taibati, et see on tema ja kõik klapib.”

Peale selle kasutati esimest korda Nõukogude Liidus tunnistajate ülekuulamisel hüpnoosi, ütleb Tõnismägi. „Seda poldud varem kunagi tehtud, kuid sellisel puhul otsustati seda kasutada. Olen ise kuulnud salvestusi, kus kostab norinat ja Mart Kadastiku psühhiaatrist isa Heiti Kadastik esitab küsimusi. Pärast jõudsid jutud sellest Moskvasse ja hüpnoosi kasutamine keelati ära.”

Pedofiilist katlakütja

Peale Dagmari juhtumi meenutab Tõnismägi väga jõhkrat mõrva, mille pani 1970-ndatel Kilingi-Nõmmel toime pedofiil. „Väga hirmus lugu juhtus 1972 Kilingi-Nõmmes, kus katlakütja meelitas kaheksa-aastase tüdruku, kes oli teel kooli, katlamajja. Tavaliselt kutsus ta kohalikke lapsi enda juurde jäneseid vaatama. Ta meelitas tüdrukut sellega, et tal on vaja abi, sest ta ei näe kraadiklaasi. Laps jäi kadunuks. Lõpuks tehti katlamajas läbiotsimine ja tuha seest leidsid uurijad ranitsa metallosad ning inimrasva. Katlakütja oli tüdruku ära vägistanud ja tapnud ning katlas ära põletanud.” Katlakütja oli tüdruku vägistanud ja tapnud ning katlas ära põletanud.

Kes on nõukogude ajal üles kasvanud, need mäletavad, kuidas emad hoiatasid „kommionude” eest. Tõnismägi lausub, et „kommionud” olid täiesti olemas, ehkki kallaletungid, kus vägivalda kasutati, olid harvad. „Lastevastased kuriteod olid 1970-ndatel ja 1980-ndatel haruldased. Igasugused kommionud, liputajad ja vuajeristid olid miilitsas arvel ja kui midagi juhtus, siis võeti see nimekiri ette.”

Ent oli ka juhtumeid, millesse olid segatud toona tuntud inimesed. „Näiteks endine võrkpallur ja treener Raimund Pundi saadeti selle pärast 1960. aastal Kundasse „asumisele”. Võrkpalliringkondades teati, et talle meeldivad poisid, ja tänapäeva mõistes ta ahistas neid. Ta kippus neile ligi ja kui ühe poisi ema esitas tema peale lõpuks kaebuse, saadeti Pundi Tallinnast välja. Ta oli Kunda tehases insener ja andis seal trenne.”

Jäigi kolooniasse...

Tõnismägi meenutab, et ka tema esimene juhtum prokuratuuris oli seotud „kommionuga”. „Minu esimene uurimine oli 1963. aastal, kui mind saadeti Tallinnasse praktikale. Vanemuurija Sammal sattus haiglasse ja tema pooleliolevad asjad jaotati maja peal ära. Mulle sattus Valga lastekodu ümber tiirelnud „kommionu” juhtum.”

Tõnismägi mäletab juhtumit hästi. „See oli Tallinna noormees, töötas Eesti Raadios. Oli mustlaste keele omal käel ära õppinud ja tegi saateid mustlastest. Rahvuselt oli ta eestlane, ilus blond, intelligentsest perest. Nimi oli Säinas. Kui mõni poiss Valga lastekodust ära jooksis, siis said nad tema juures alati öömaja. Ta viis neile lastekodusse ka pakke. Seda, et ta oleks nende peal vägivalda kasutanud, ei olnud, poistel tema vastu kaebusi polnud. Ta andis neile raha ja maiustusi, võttis neid öösel kaissu.”

Ta nendib, et tõenäoliselt jäigi süüalune Vasalemma kolooniasse. „Küsisin Säinase käest, et miks sa jamad nende poistega, nii palju tantsuõhtuid oli tollal igal pool, et mine otsi endale tüdruk. Ta ütles, et ei oska tantsida ja talle tüdrukud ei meeldi. Ma ei ole tast hiljem midagi kuulnud, kardan, et ta võiski jääda Vasalemma. Ta oli selline habras ja intelligentne, ei suutnud ennast kaitsta, kuid pedofiilid ja vägistajad olid kolooniates kurjategijate hulgas kõige madalama staatusega vangid. Ta oli väga andekas ja musikaalne. Olen otsinud, aga pole tast midagi kuulnud.”

Vägistati ja tapeti

Mis ikkagi juhtus noorte neiudega, keda 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel Eesti maanteedel hulganisti kaduma jäi?

„Inimesed ei kao lihtsalt ära. Kõik nad langesid kuritegeliku rünnaku ohvriks. Kõige tõenäolisem oli see, et nad võeti hääletamisel peale, viidi metsa, vägistati ära ja siis vaadati, kuidas tüdruk reageerib. Kui leppis olukorraga, siis jäeti ellu, kui tahtis teatama minna, siis tapeti ära.”

Tõnismägi meenutab juhtumit, kui Tallinna neiud langesid Moskvas maniaki ohvriks. „1980-ndate lõpus läks Moskvas kaks eesti tüdrukut kaduma. Need olid kaks ilusat modellivälimusega Kopli kunstikooli õpilast, kes tahtsid koolivaheajal Tretjakovi maaligaleriisse minna. Laibad leiti Moskvast ühest pargist. Üks oli poodud auto pukseerimiseks mõeldud köiega, teine oma vööga surnuks kägistatud. Seda uuriti Tallinnas ja Moskvas. Uurijate versioon oli, et tüdrukud langesid seksuaalmaniakkide jõugu ohvriks, kelle puhul oletati, et nad varitsesid oma ohvreid Moskva vaksalites. Toona oli hotelle vähe ja mehed tegid nii, et pakkusid neiudele öömaja, kutsusid endaga kaasa. Oletati, et nad vägistati ära ja vaadati, kuidas nad reageerivad: kas lähevad teatama või mitte. Enamik naisi toona ei teatanud vägistamisest, sest häbi oli. Kuid nemad ilmselt sellega ei leppinud ja tapeti ära.” Hoolimata Moskva ja Tallinna uurijate pingutustest jäigi kiskja tabamata. „Tapjad jäidki tabamata, ehkki Moskva miilits pani oma naistöötajad raudteejaamadesse söödaks välja. Ka ühe ohvri isa üritas Moskvas omal käel asja uurida, käis Arbatil tüdrukute piltidega ja pani välja rahasumma vihjete eest. Temaga võeti isegi kontakti, kuid arvatavasti oli tegemist petistega, kes tahtsid talt raha välja petta.”

[Kriku]

Noormehed peksid eakaaslase surnuks ja panid siis põlema.
Andres Einmann

Kooliealine noor L. I. (alaealise täisnime me ei avalda – toim) meelitab Messengeri vestluses ohvri Tartus Kalevi tänaval asuva maja juurde, kus teda ootab kuueliikmeline kamp, kõik kas alaealised või värskelt 18-aastaseks saanud. Ohver jõuab kohale kell 2.36 ja neli noorukit hakkavad teda kohe peksma.

Seejärel võtavad kaks neist ohvril kahelt poolt kinni ja talutavad ta Nissan Pulsari sõiduauto juurde. Tollal 18-aastane Ren Henrik Lodi avab auto pagasiruumi luugi, kannatanu pannakse pagasiruumi ja luuk lüüakse pauguga kinni. 18-aastane Argo Kuus istub auto rooli ja sõidab ühte Tartu lähedal asuvasse alevikku. Auto peatub ja ohver rebitakse pagasiruumist välja.

Kolm noormeest hakkavad teda käte, jalgade ja mitmesuguste esemetega pähe ja kehasse peksma. Nad ei lõpeta enne, kui ohver on surnud, peas tömbi esemega löödud lahtine koljumurd. Seejärel valavad noormehed elutu keha üle kergesti süttiva vedelikuga ja panevad ta põlema.

Juba samal päeval, 13. märtsil peab politsei asjaosalised kinni.

[Turist 47]

Mõrvale kaasaaitamise karistus 1 aasta tingimisi . See ju 12 kuud , ehk 48 näd. ja vaja nüüd tegevusetult "passida" see aasta.
T.

[Troll]

ja vaja nüüd tegevusetult "passida" see aasta.
T.

Milleks lasta aastal kaotsi minna? Ei juhtu nende "tingimistega" mitte midagi, kui nad ka uusi pätitegusid teevad, saavad lihtsalt uued "tingimisi" kaela ja elu läheb edasi. See on juba meie Eesti kohtusüsteemi eripära, et kohtunikud ei võta enamasti neid tingimisi karistusi tõsiselt ning ei pööra ka korduvate rikkumise korral neid täitmisele.

[Turist 47]

Lisades. Aastaga, siis esmased kohtuotsused. Mida või keda, aasta otsa uuriti, kohtus heietati, jätkuvalt heietatakse.
Artiklist tulenevalt, politsei pidas asjaosalised samal päeval kinni st. sealt edasi, siis aasta otsa, tehti mingeid vajalikke asju, mida tänaseks ei ole veel lõpuni tehtud.
Eks, sellegi kuriteoga seoses on keegi , kes on valmis kaabakaid õigustama, mõrvatut süüdistama, süüdlaste süüd vähendama.
Et, muidu toredad poisid, aga näe, seekord juhtus nii .
T.

[TTA]

Lisades. Aastaga, siis esmased kohtuotsused. Mida või keda, aasta otsa uuriti, kohtus heietati, jätkuvalt heietatakse.
Artiklist tulenevalt, politsei pidas asjaosalised samal päeval kinni st. sealt edasi, siis aasta otsa, tehti mingeid vajalikke asju, mida tänaseks ei ole veel lõpuni tehtud.
Eks, sellegi kuriteoga seoses on keegi , kes on valmis kaabakaid õigustama, mõrvatut süüdistama, süüdlaste süüd vähendama.
Et, muidu toredad poisid, aga näe, seekord juhtus nii .
T.

Kõlab natuke omakohtu moodi see juhtum.

[Kriku]

Mees torkas magavale naabrile mõõga kõhtu.
Andres Einmann

Miks läks Lääne-Virumaal elav autojuht ühel septembriööl 2019 kella 3 ajal öösel elumaja teisel korrusel asuvasse korterisse ja torkas seal maganud naabrile 80 sentimeetri pikkuse mõõgaga kõhtu? «Hea küsimus, mõõk lihtsalt juhtus mulle kätte,» vastas Simuna elanik Heiti Lumi (47) uurija küsimusele, miks ta keset ööd, mõõk käes, naabri korterisse läks.

Lumi ja tema kohal elav Vahur (50) ei olnud kuni mõõgatorkeni tülitsenud ja veel veristele sündmustele eelnenud päeval tervitasid nad maja juures kohtudes teineteist viisakalt.

Nii mõõgakangelane kui ka ohver olid reedel, 6. septembril 2019 tarvitanud alkoholi, seda eri seltskondades. Vahur jõi koos kahe sõbraga oma korteris viina ja õlut, Lumi aga jõi sõbra juures saunas viina. Kui Lumi ööl vastu laupäeva koju jõudis, olid Vahur ja tal külas olnud Arno (48) juba mitu tundi maganud. Lumi võttis karbist mõõga, läks teisele korrusele ja astus lukustamata uksest sisse.

[Kriku]

Jabur seadus, mis takistas alaealisel iseseisvalt psühhiaatri poole pöördumist, muudeti ära: https://www.postimees.ee/7203746/alla-1 ... atri-poole

[Madis Reivik]

Jabur seadus, mis takistas alaealisel iseseisvalt psühhiaatri poole pöördumist, muudeti ära: https://www.postimees.ee/7203746/alla-1 ... atri-poole

Lahedad kommentaarid on sel artiklil, jääb mulje et ka vanemad inimesed vajavad psühhiaatri abi Võrreldakse NL aegse sundraviga seda olukorda, psühhiaatrid hakkavad nüüd kohe lapsi LGBT reele vedama.
Hea et ära muudeti, meil keskealistel "stabiilsetel geeniustel" on kogu maailm selge ja stress on lumehelbekeste häda aga reaalsuses on eriti teismeeas noortel psüühikahäirete mitteravimisel masendavad ja eluaegsed tagajärjed. Loodame et "tabletivabrikute agente" ei satu noortega tegelevate arstide hulka.

[mäger]

Olen otsusega rahul.

Kellegi seksuaalse sättumuse suunamisega me laste ja noorukite psühhiaatrias ei tegele, tõsi, enamasti on mõistlik küsida "kas Sul on poiss- või tüdruksõpra", sest kunagi ei tea...

Mis puudutab paljukardetud transseksuaalsuse teemat, siis minu praktikas ainult ühel korral vanem ei aksepteerinud lapse kogemust soodüsfooriast, enamasti on vanemad lapse identiteediraskustest teadlikud ja nö mõistvad.

Enamasti, kus vanemad ei ole rahul lapse psühhiaatrilise raviga, peavad nad lapse ennast kahjustavat käitumist manipuleerimiseks või sõnakuulmatuseks vms. Häda on juba väga suur, aga vanemad keelduvad nägemast, et olgu põhjus milline tahes, lapse käitumine on talle väga ohtlik.

Ma arvan, et sellest meile eriti lisatööd ei tule; ega neid noori eriti palju ei ole, kes iseseisvalt psühhiaatri juurde tulevad.

[davidsoniharald]

Ühe rahvuskonservatiivse riigikogu liikme jutt just täpselt selline oligi. Alaealine laps läheb iseseisvalt psühhiaatri juurde, räägib et tahab sugu vahetada ja varsti ongi kirurgi laual. Mõtled küll, et sellist asja saab uskuda ainult rumal inimene aga tegemist on väga haritud ja erudeeritud inimesega.

[Kapten Trumm]

Mis puudutab paljukardetud transseksuaalsuse teemat, siis minu praktikas ainult ühel korral vanem ei aksepteerinud lapse kogemust soodüsfooriast, enamasti on vanemad lapse identiteediraskustest teadlikud ja nö mõistvad.

Pigem on probleemiks see, et pubekaeas pujäänid lähevad sedasi oma kodust musta pesu laiali kandma - ja mõni aktiivsem meedik võibki "kuhu vaja" teatada. Mul taolisi probleeme pole õnneks olnud, aga ma tean inimesi, kelle lapsed on läinud seda liini pidi (koolipsühholoogile) kaebama ja rääkinud seal kokku asju, mis tegelikult juhtunud pole.

Loodetavasti psühhiaatritel jagub eetikatunnet selgitada välja, mis tegelikult toimub ning mitte osaleda pubeka manipulatsioonides.

Transseksuaalsuse asemel on võibolla probleemiks üldse homoseksuaalsus kui moevool - sest seda propat saadakse ka piisavalt, mis jätab mulje, et "homod on lahedad".