Re: Olukorrast riigis
Postitatud: 25 Apr, 2019 19:36
Mõisteti ka ringkonnakohtus õigeks: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=86018425
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://militaar.net/phpBB2/
Eraldi teema on muidugi õpilased, kes ei jaksa seinale ja toolile toetumata püsti seista, kuid sellest teemast on küllap minust kui pedagoogist pädevam rääkima Erik Orgu või mõni muu suunamudijast terviseasjatundja.
Enne kohtuotsust tasuks öelda siiski korrektselt - arvatavaks mõrvariks. Momendil on ta siiski vaid mõrvas kahtlustatav isik.Kriku kirjutas:Vene päti elukäik alaealisest vargast mõrvariks: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=86708517
2015. aasta 29. mai ööl istus Lauri Sild koos kaaslasega taksosse, et sõita Pärnu kesklinnast Sinti. Raha kummalgi ei olnud, oli plaan külm arve teha. Takso peatus, arve oli 12 eurot. Selle asemel, et jooksu pista, haaras Sild taskust oranži käepidemega liigendnoa ja lõi sellega taksojuhile kõrri, seejärel suskas veel kümmekond korda peaasjalikult näo ja kaela piirkonda. Esimene löök tabas uneartrit. Sild põgenes sündmuskohalt, jättes ohvri verest tühjaks jooksma. Taksojuht jäi küll ellu, kuid üksnes tänu oma suurele elutahtele ja arstidele. Oma tegu põhjendas Sild sellega, et lihtsalt “katus lendas minema”, ja juhtunut ei mäletavat ta siiani. Kohtupaberite järgi oli tema joove alla ühe promilli.
Põhjustena tulevad välja needsamad, millest ülal juba paljudel lehekülgedel juttu:Taksojuhti rappinud Silla karistusregister on pikk. Lapseeas seisis ta varguste ja sissetungimiste tõttu alaealiste komisjoni ees. Kohtumõistmise ajal 21aastasena, oli tal üheksa kehtivat väärteokaristust, kehtivaid kriminaalkaristusi oli kolm. Vaid kuu enne taksojuhi ründamist oli ta vabanenud pooleteise aasta pikkusest vanglakaristusest.
Lapsest täiskasvanuks kujunemine kulges Jõgevamaal ema, väiksema venna ja vanavanematega kasvanud poisil konarlikult. Juba väga noorelt elas Sild nii-öelda vabakäigul: koolis käis siis, kui tahtis, ööbis võõrastes kuurides, katusealustes, pruukis alkoholi ja suitsetas. Kui kõht tühjaks läks, varastas söögipoolist ja raha. “Jooksin tihti kodust ära, sest mulle meeldis üksinda ringi konnata,” põhjendas ta ise.
Ema töötas toimetulemiseks kahel kohal. Kui Sild oli umbes kuueaastane, läks ema tööle üle lahe Soome. Nii, kuis jaksasid, panustasid laste kasvatamisse vanavanemad. Ema nägi ta harva, kui nägi, siis oli tal väga hea meel. “Juba see oli kingitus mu jaoks. Kui olin noor, tahtsin ikka, et mul oleks mõlemad vanemad ja ema rohkem olemas. Aga nüüd – eks ma saan aru, miks ta nii pidi töötama.”
Oma isast ei teadnud Sild enne vanglasse sattumist midagi, sellest ei räägitud kodus. Nüüdseks teab, et isa olla samuti osa oma elust vangis veetnud. Kõige lähedasem inimene oli Silla jaoks lapsepõlves vanaisa, kes õpetas onni ehitama ja kellega sai mehejuttu räägitud.
Politseiga puutus Sild esimest korda kokku olles umbes kümneaastane (täpselt ta ei mäleta), kui ta tungis sisse ühte autosse. Kollane kabriolett oli. Noosiks sai ta kindalaekas olnud rahakotist 1500 krooni. 2000. aastate algul oli see kopsakas summa, eriti poisikese jaoks. “Läksin selle rahaga tüdrukutega linna peale, tahtsin osta täispuhutavat madratsit. Seda ma aga ei saanud. Ostsime igasugust nänni. Käisin ja uhkustasin selle rahaga. Mul tekkis jumala palju sõpru,” meenutas ta.
Enda sõnul varastas ta igavusest ja selleks, et midagi saavutada, millegagi silma paista. “Tundsin, et olen teistmoodi. Ma tahtsin, et mitte keegi ei oleks minu moodi. Paljud ei julgenud.”
Sõit allamäge ja tihedam kontakt politseiga algas siis, kui perekond kolis Põltsamaale. “Põltsamaa kambaga tulid tõsisemad vargused, sissemurdmised. Mul oli see, et läksin kaasa selle kõigega. Ja siis tulid suuremad jamad. Ema pidi maksma suuri trahve. Hulkusin linna vahel, ema otsis mind. Endalgi oli valus vaadata, kuidas ema otsib.” Kuigi ta enda sõnutsi mõistis toona ema valu, ei suutnud ta ennast muuta. Pättused olid miski, mille kaudu ta silma paistis, tekitasid võimutunde, nagu ta ise kirjeldas.
14aastasena suunati Sild kohtumäärusega Puiatu erikooli. Midagi head sellest ei sündinud, huligaansused said hoopis suurema hoo: lõhkumised, laamendamised, peksmised, mille kahjud ulatusid sadadesse tuhandetesse eurodesse. Samas ütleb ta, et Puiatu oli kool, kus talle kõige rohkem meeldis. Ta oli seal teistega võrdne, õpetajad olla olnud sõbralikumad. Põltsamaa koolis ei olla teda näiteks ekskursioonidele kaasa võetud, sest ta oli pahade poiste nimekirjas.
Mitte, et taolistele tegudele oleks vabandus, aga vangla psühholoog Ainsoo leiab, et siinkohal peaks rohkem küsima, mis viib inimese sellise võika teoni.
Ainsoo julgeb oma igapäevatöö ja kuuldud lugude põhjal väita, et olulisim osa noore käitumisprobleemide puhul ja kuritegelikule teele sattumisel on vanemliku hoole puudumisel. Ei ole olnud kedagi, kes õpetaks, kuidas tulla toime rasketes olukordades, kuidas lahendada see olukord, kui silme eest vihast mustaks kisub ja sõnad otsa saavad. “Need inimesed ei suuda kirjeldada, mida nad tunnevad. Nad ei ole kunagi õppinud märkama, mis nendega toimub,” näeb Ainsoo oma töös.
Kusjuures vanemliku hoole puudumine ei pea alati tähendama seda, et ema ja isa on lapse päris hüljanud – paljudel juhtudel on vanemad hõivatud tööga, laps peab ise kasvama, puuduvad reeglid ja piirid.
Aastaid niinimetatud Tootsi klasside õpiraskustega poiste-tüdrukute eest hoolt kandnud Asso Kommer teab lapsi, kes juba 14–15aastaselt elasid põhimõtteliselt üksi, sest üks või mõlemad vanemad olid välismaal tööl. Läheduses oli küll näiteks vanaema, aga laps elas oma korteris ja pidi enamiku ajast ikkagi üksi hakkama saama. Tekkisid probleemid koolikohustuse täitmisega.
Et laste elu võib olla ütlemata keeruline, on ta ise pealt näinud. “Mõni mees peab juba 7.–8. klassis vastutuse kogu pere toimetuleku eest enda peale võtma,” kirjeldas ta lapsi painavaid majandusraskusi.
Kinnipeetavatega nende elukäiku üksipulgi lahti harutades tulevat vangla psühholoogi jutu järgi välja sedagi, et tihti on vägivald neid endid saatnud juba maast-madalast. Lapsed on ise peksa saanud ja näinud, kuidas vanemad üksteist kolgivad. “Vägivalla potentsiaal on meis kõigis, me kõik võime võtta noa ja pussitada. Enamiku jaoks ei ole see lubatud, aga kui see on sinuga kogu aeg kaasas käinud, on see sinu jaoks normaalsus,” ütles Ainsoo.
Kümnete vangide hulgast, kelle elukäiku Ainsoo on süüvinud, ei meenu talle ühtegi raske isikuvastase teo sooritanut ehk siis teise inimese elu kallale kippunut, kelle minevikust ei tuleks välja mõni kole lugu. “Klassikaline on, et kodus on midagi viltu olnud, koolis ilmnesid käitumisprobleemid, pandi erikooli. Ja sealt juba läheb asi allamäge.”
Kommer, nagu Ainsoogi, on kindel et sündinud kurjategijaid pole olemas. “Nad on ikka nii-öelda meie enda kasvatatud kuidagipidi,” tähendas Kommer.
Alati ei osata tabada momenti, millal oleks õige aeg sekkuda, ega teata, kuidas seda tegema peaks. “See pole mingi joonlauaga mõõdetav koht, et nüüd. Kui seda teataks, oleks ühiskond täiesti ideaalne,” leidis Kommer.
Häda selles, et sellist konkreetset geeni pole leitud, mis 100% taolist käitumist põhjustavad. Ei saa vaadata ühelegi vastsündinule peale ja ütelda, et temast tuleb mõrtsukas. Kõige olulisem käitumishäire riskitegur on ikkagi lapsepõlve trauma. Jah, geneetiline taust loeb, aga mitte 100%, isegi mitte 50 või 25%.Erinevalt Kommerist arvan ma siiski, et sellised Silla sugused kurjategijad on geneetilised värdjad ja tuleks elimineerida.
Ilmselt selle pärast siis on foorumites pesitsevad trollid hakanud korralikumalt ja suuremate tekstimahtudega Venemaad ja tema ajalugu kiitma... Tekstid on läbimõeldumad - tõsi küll ilma linkide ja faktideta - korrektsmad ja sisukamad.feuerwerk kirjutas:MRP 80.aastapäev hakkab lähenema, eelsoojendus juba käib.
BMW M3 ei ole mingi "vana romu" ja selle "jupid" pole sugugi odavad. Sellise ila ajamiseks peavad need lapsevanemad olema oma laste väärilised - viinaninadest/tõusikutest tarkpead. Korraliku E36 M3 eest tuleb praegu erilise küsimuseta viiekohaline summa lauale panna. Realistlikult on selline korralik masin väärt rohkem kui nende vanemate igapäeva liisinguautod. Romud on mõni tuhat ja korralikud kisuvad juba 50 tuhande euro kanti.Venemaal elaval auto omanikul Olga Stebihhoval kulus auto korda tegemiseks ligi 16 000 eurot. Kahjunõue alaealiste vanematele on koos kõigi lisakuludega ligi 20 000 eurot.
Stebihhova: „Peaaegu aasta hiljem pole asi lahenenud. Lapsevanemad ei ole nõudega päri ega taha teha ka kokkuleppeid. Nad ütlevad, et selline vana romu on väärt kopikaid, nad ei mõista, mis autoga on tegu. Ma ei saa aru, kuidas vanematel pole oma laste pärast häbi ja nad otsivad üksnes vabandusi. Ütlevad, et auto on vana ja varuosad odavad. Annab neile veel võimaluse kokkuleppele jõuda. Otsisin autole varuosasid mitu kuud nii Eestist, Novosibirskist, Moskvast, Peterburist kui ka Riiast. Kaks kuud kulus remonditöödeks. Õigeid varuosi oli väga raske leida. Selleks et auto korda teha, võtsin ma ja mu ema Venemaal pangast laenu. See auto oli muuseumieksponaat, ideaalses seisukorras.“
Praegu valmistab Stebihhova koos advokaadiga ette pabereid, et omakorda pöörduda kohtusse ja kohtu abiga raha välja nõuda. Autoremondiks ostetud varuosade, tehtud tööde ja auto värvimise kohta on olemas dokumendid.
Samas jälle veider nagu slaavlast puhul kipub tüüpiline olema (tuletame meelde ühte vene provvat, kes kuskilt karumustikast tuli Eestisse oma Toyota länkaril õli vahetama ja mis sellest välja tuli).Kapten Trumm kirjutas:BMW M3 ei ole mingi "vana romu" ja selle "jupid" pole sugugi odavad. Sellise ila ajamiseks peavad need lapsevanemad olema oma laste väärilised - viinaninadest/tõusikutest tarkpead. Korraliku E36 M3 eest tuleb praegu erilise küsimuseta viiekohaline summa lauale panna. Realistlikult on selline korralik masin väärt rohkem kui nende vanemate igapäeva liisinguautod. Romud on mõni tuhat ja korralikud kisuvad juba 50 tuhande euro kanti.Venemaal elaval auto omanikul Olga Stebihhoval kulus auto korda tegemiseks ligi 16 000 eurot. Kahjunõue alaealiste vanematele on koos kõigi lisakuludega ligi 20 000 eurot.
Stebihhova: „Peaaegu aasta hiljem pole asi lahenenud. Lapsevanemad ei ole nõudega päri ega taha teha ka kokkuleppeid. Nad ütlevad, et selline vana romu on väärt kopikaid, nad ei mõista, mis autoga on tegu. Ma ei saa aru, kuidas vanematel pole oma laste pärast häbi ja nad otsivad üksnes vabandusi. Ütlevad, et auto on vana ja varuosad odavad. Annab neile veel võimaluse kokkuleppele jõuda. Otsisin autole varuosasid mitu kuud nii Eestist, Novosibirskist, Moskvast, Peterburist kui ka Riiast. Kaks kuud kulus remonditöödeks. Õigeid varuosi oli väga raske leida. Selleks et auto korda teha, võtsin ma ja mu ema Venemaal pangast laenu. See auto oli muuseumieksponaat, ideaalses seisukorras.“
Praegu valmistab Stebihhova koos advokaadiga ette pabereid, et omakorda pöörduda kohtusse ja kohtu abiga raha välja nõuda. Autoremondiks ostetud varuosade, tehtud tööde ja auto värvimise kohta on olemas dokumendid.
Tulebki kahju välja nõuda, julmalt ja külmalt. Küll kohtutäitur mõistuse õigesse kohta ehmatab.
https://mobile.carweb.eu/et/list?search ... lHFw190708