Kui saja aasta eest tarvitas Eesti ühiskonnast alkoholi umbes 20% inimestest ja 80% oli karske, siis tänapäeval on need numbrid vastupidised, ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaater Ants Kask intervjuus Fortele.
Teaduse seisukohalt on sõltuvus harjumus või vajadus teha teatud toiminguid, eirates samas kahjulikke tagajärgi. Sõltuvused võivad esineda meditsiinilisel, psühholoogilisel või sotsiaalsel tasandil, aga ka hõlmata kõiki neid korraga. Meditsiinilisel tasandil, mida nimetatakse ka füsioloogiliseks, avaldub sõltuvus võõrutusnähtude kujul, kui keha nõuab ja valutab kuniks ei saa narkootikume ja alkoholi, ilma milleta on organismil juba keeruline toimida. Psühholoogiline sõltuvus on seotud tunnetuse ja mõtetega, mis segavad meid elamast. Sotsiaalse või käitumusliku sõltuvuse näited on piiride puudumine näiteks hasartmängudes, riskikäitumises, ostlemises, sotsiaalvõrgustikega, arvutimängudega jne.
On neid, kes joovad nädalavahetustel pudel veini ja neid, kes teevad päevas paar sigaretti. Kust jookseb piir ja hakkab pihta sõltuvus?
Sõltuvuse mõiste on haigusena defineeritud ja selle diagnostilised kriteeriumid on olemas. Iga tarvitamist muidugi ei saa sõltuvuseks nimetada. Sõltuvuse jaoks peab tarvitamine olema regulaarne ja sellega peab kaasnema kahju. See, kust erinevate ainete puhul kahju algab, on hästi teada. Alati on ka küsimus, kas sellest ka mingit kasu on ja kas kasu võib võimaliku kahju üles kaaluda. Sellepärast inimesed tarvitavad asju, mis võivad olla kahjulikud, kuid see sama riski-kasu suhe on optimaalne ja näiteks kahest klaasist veinist nädalalõpus suurt kahju ei sünni. Kui aga see muutub igapäevaseks, siis me teame, et naistel tõstab see rinnavähki haigestumise riski umbes 20%. See on juba arvestatav risk. Selles osas, kuidas sõltuvust defineerida, spetsialistide seas üksmeelt pole. Ületarvitamine on mõõdetav, aga mis see sisuliselt tähendab ja kust sõltuvus algab, on raske kirjeldada.
See kõik käib ainesõltuvuse kohta, aga ütleme näiteks, et ma kardan paaniliselt batsille ja desinfitseerin kaks korda päevas terve oma kodu üle. Kas see on ka põhjus psühhiaatri poole pöördumiseks?
Iseenesest ma ei näe probleemi. Muidugi, kaks korda päevas on selgelt liiga palju, aga kui see annab inimesele teatud kindluse, siis las ta olla. Aga kui see hakkab juba elukvaliteeti mõjutama, kuna see võtab kogu tema aja ja on pidev ärevus ning muretsemine, siis on see probleem.
Inimestel on väga imelikke kiikse. Kunagi lugesin lehest Pärnu vanaproua kohta, kes alates 1970ndatest midagi ära ei visanud ja lõpuks oli tal neli tuba prügi all.
Ameerikas on eraldi psüühikahäirete klassifikatsioon, kus see häire on tuntud kui „hoarding disorder". Inimest ennast see küll ei sega, aga see on väga ebameeldiv nende jaoks, kes ümberringi elavad.
Aga igasugused trennisõltuvused, nutisõltuvused ja muu sarnane - millal on nende puhul vaja abi otsida? Või võib sellistele asjadele rahulikult vaadata?
Ühest küljest vaieldakse selle üle kas käitumuslikke sõltuvusi saab üldse sõltuvusteks nimetada. Mõned leiavad, et seal on sundhäired ja seal pole sõltuvusega midagi tegemist. Kahju tuleb sellest, kui läheb kaotsi aeg, mida oleks võinud produktiivselt kasutada. Tihti kaasnevad sellise käitumisega ka mingid teised sümptomid, näiteks inimesed muutuvad ärevaks ja rahutuks. See võib ka elukvaliteeti halvendada. Nutiseadmete kahju ongi selles, et tänu nendele jäävad kasulikud asjad tegemata.
Eesti inimesed kardavad psühhiaatreid ja nende määratud ravimeid. Olen mitu korda kuulnud inimesi arutlemas, et targem on end kergelt õhtul svipsi tõmmata ja mitte võtta antidepressante. Kas mul on õige mulje jäänud?
Selle taga on uskumus, et psühhiaatrid ainult tegelevadki tablettide välja kirjutamisega. Aga see on ainult üks aspekt selle töö juures. Samamoodi nad teevad ise psühhoteraapiat, nõustavad või lihtsalt suunavad inimest. Vahel piisab vaid paarist kohtumisest, et saada positiivne areng.
Kas eestlase hirm arsti ees pärineb nõukogude ajast? Et kuskile tehakse märge sisse ja pärast on raske tööd saada või äkki keegi kuskilt kuuleb...
Võimalik. Samas on terminoloogias toimunud murrang, aga paljudele inimestele seostub see sõna ikkagi vaimuhaigustega. Varem oli nii, et kui räägiti, et „närvid on haiged" või „närvid on läbi", siis see oli palju vastuvõetavam, aga kui tuleb mängu sõna „psüühika", siis on midagi hirmsat lahti. See on üks aspekt. Teine asi on see, et meil ei ole vaimse tervise eest hoolitsemise kultuuri. Meie inimesed ei saa veel aru, et psühholoogi või psühhoterapeudi juures käimine on normaalne asi. Ameerikas on see aga norm. Tegelikult pole selles ju midagi hirmsat, et vahel käia ja kellegagi arutada neid asju, millest teistega lihtsalt rääkida ei saa.
Meie majja kolis pool aastat tagasi uus naaber. Kuldsete kätega mees, kõike oskab. Aga kui jooma hakkab, siis ei saa enam pidama. Tema sugulased panevad ta lihtsalt siis nädalaks korterisse luku taha, kuni ta tsüklist välja saab. Kuidas peaksid sellises olukorras käituma perekonnaliikmed ja naabrid?
Luku taha panemine on ebaseaduslik ja peale selle kaasnevad sellega riskid. On neid, kes on üritanud linade abil rõdu kaudu põgeneda ja alla kukkunud. Kui alkoholism kulgeb tsüklitena, siis harilikult see kestabki nii kaua, kuni inimese tervis võimaldab. Varases etapis on kedagi väga raske ravile saada ning seda tsüklit vastu inimese enda tahtmist katkestada on väga keeruline. Selleks, et inimest vastu tema enda tahet ravile võtta, peab tekkima otsene oht talle endale või teistele. Ja kui oht on olemas, siis saab selle tsükli katkestada.
Kas see ei ole piisav oht, et inimene hakkab kolmandalt korruselt alla ronima või, et tal võib üksi olles tekkida epilepsiahoog, nagu alkohoolikutel sageli võib juhtuda?
Jah, siis see on võimalik. Kuid sellises olukorras peab otsuse langetama psühhiaater ja see oleneb erinevatest nüanssidest, mis siis lõpuks tehakse.
Viimased kümme aastat räägitakse Eestis nn. ravikanepist, samas pole selge, mida selle propageerijad tahavad - kas kanepi legaliseerimist, et seda ei peaks enam kuskil nurga taga tõmbama, või, et seda oleks võimalik kasutada teatud meditsiiniliste diagnooside põhjal. Kas teie olete kanepi poolt või vastu?
„Ravikanepit" ei ole olemas. Kõik kanepipreparaadid, mis sisaldavad tetrahüdrokannabinooli, on illegaalsete narkootikumide nimekirjas. Sellised ravimid, mis sisaldavad kannabinoide, on täiesti olemas, kuid seda droogi raviotstarbeks ei kasutata. Näidustused kannabinoidide rakendamiseks on väga kitsad. Näiteks multiskleroosi ja spasmide korral. Aga muidu neile rakendust haiguste ravil pole ja ükski meditsiiniorganisatsioon neid ei tunnista.
Kindlasti mingi lühiajaline efekt kanepil on - see võtab näiteks ärevust maha - aga see efekt on ajutine ning on seotud regulaarse kannabinoidide kasutamisega. Kui toime üle läheb, siis tekib jälle ärevus ning tegelikku põhjust see ei kaota. Kanepikahjusid, mis legaliseerimisest tulevad, on piisavalt kirjeldatud ja kui võrrelda kanepit alkoholiga, siis progresseerumine aine kuritarvitamiselt sõltuvuseni on kanepi puhul palju kiirem tulema. Kanepi tarvitamisel progresseerub see umbes viie aastaga raske sõltuvuseni, samas võib inimene alkoholi tarvitada ja sellest mitte sõltuvusse jääda. Sõltuvus kannabinoididest on tugevam ja areneb kiiremini. Uuringud näitavad, et see on võrreldav raskete narkootikumide tarvitamisega.
Eesti ühiskonnas ei jätku inimestel sageli vastutustunnet ja „pidureid". Kas võib järeldada, et kanepi legaliseerimine lihtsalt kahekordistaks neid probleeme, mis meil praegu alkoholiga on?
Jah. Tekiksid eri populatsioonid - need, kes kasutavad alkoholi, ja need, kes kasutavad kanepit, ning kolmandaks veel ka segakasutajad. Legaliseerimise mõju oleks see, et see annaks inimestele kaudselt sõnumi, et see on turvaline ja ohutu. Aga me teame, et ei ole.
Aga kust ainesõltuvused tulevad? Kas mängivad rolli kultuurikeskkond, psüühikaprobleemid või pärilikkus?
Põhjusi on mitmeid. Kõige olulisem on kättesaadavus ja see, mis ühes või teises kultuuriruumis on aktsepteeritav. Geneetilistel teguritel on samuti tähtis roll, aga seda ei saa ainult nõnda vaadata, et kellelgi on ja kellelgi pole teatud geene. Tegelikult on meil kõigil need geenid olemas ning seda käitumist on võimalik põlvkonnast põlvkonda muuta. See pole kindel ja fikseeritud asi! Ka ainete tarvitamine muudab genoomi: teatud geenid aktiivsemaks ja teised vähemaktiivsemaks.
Samas see, kui eelnev põlvkond on tarvitanud, tõstab riski saada sõltlaseks. Siin on kaks komponenti: keskkond, milles on üles kasvatud, ja vanemate genoom, mis on muutunud ja antakse järgmisele põlvkonnale edasi.
Nii et kui mu vanaisa oli alkohoolik ja isa ka, siis oleks minul targem ainult õunamahla juua?
Hirmuga alkoholist hoiduma ei pea. On võimalik olla ka mõõdukas tarvitaja. Kuid riskid on tänu eelnevatele põlvedele kahtlemata kõrgemad. Ja sellega on targem arvestada. Ning mida varem sellega pihta hakatakse, seda kiiremini ja raskemalt see kulgeb.
Kui varem oli keskmine patsient 40 eluaastates mees, siis nüüd on juba tavaline, et probleemid on 20-aastastel, kes varases teismelises eas alustasid, või et 30-aastased naised surevad juba maksatsirroosi.
Aga miks on see, kui palju keegi joob, endiselt ühiskonnas asi, millega hoobelda?
See on kultuuri spetsiifika - alkoholi tarbimine on muutunud osaks maskuliinsusest.
Öelge, kas maades, kus on veinikultuur ja veini juuakse toidukordade kõrvale -näiteks Gruusias, Hispaanias, Itaalias - kas seal, siis kas seal polegi probleeme alkoholismiga?
Jah, nendes maades esineb tsirroosi rohkem. Samas on lõunamaade alkoholikultuur teistsugune: seal ei jooda end kunagi purju. Söögilauast püsti tõustes ollakse ikkagi kained.
Doktor, kui te vaatate oma patsiente, siis kas Eesti on praegu pigem viina-või õllekultuur?
Mõlemat. Nooremad mehed joovad rohkem õlut ja vanemad mehe on rohkem viina peal. Õlleaktsiis on meil võrdlemisi kõrge ja sellepärast, et purju kiiremini jääda ning odavamalt läbi ajada, juuakse kangemat alkoholi.
Kas meeste ja naiste vahel on ka mingid erisused? Kas naised jäävad kergemalt sõltuvusse?
See on levinud arvamus, et naiste alkoholism kulgeb kiiremini, aga sellel on kaks seletust. Naistel jaotub alkohol organismis teisiti kui meestel ning kui mees ja naine tarbivad sama koguse alkoholi, siis teatud kudedes, näiteks ajus, on naistel alkoholi kontsentratsioon suurem. Neil tekitab sama kogus tugevama joobe ja kui nad üritavad meestega võrdselt juua, siis nad joovad tegelikult rohkem. Teine põhjus, miks arvatakse, et naiste alkoholism kulgeb kiiremini, on see, et kui meeste alkoholismi on peetud pikka aega meheks olemise osaks, siis naiste alkoholismi on taunitud ja seda varjatakse. Naistel on häbi ja nad varjavad seda. Meie raskemad patsiendid on naised, sest nad on seda kaua varjanud ja probleemid on sellest tulenevalt raskemad.
Kas joomine käib meheks olemise juurde?
Aga kuidas teile tundub?</p>
Ma pole aasta aega alkoholi mitte suu sissegi võtnud.
Ei käi. Meheks on võimalik väga erinevatel viisidel olla.
Aga kui rääkida mitte ainesõltuvusest, siis kas naised on elus sõltuvamad? Suhetest, teistest inimestest jne.
Ei - kohe kindlasti mitte. Baasvajadused on kõigil ühesugused. Naised on lihtsalt sotsiaalsemad ja verbaalselt võimekamad.
Kui suured on Eesti ühiskonna probleemid narkootikumide ja alkoholiga? Kas see mida me reaalselt näeme, on kõigest jäämäe veepealne tipp?
Kindlasti. Ameerikas öeldakse, et see on „varjatud epideemia". Ka praegu COVID-19 pandeemiaga on alkoholi tarbimine ning sellega seotu kasvanud ja samas on abi kättesaadavus muutunud halvemaks. Soomes on näiteks täheldatud, et alkoholiprobleemid tekivad uutes eagruppides, näiteks seal on kasvamas vanurite alkoholism. Ja mida rohkem ühiskond liberaliseerub, siis seda rohkem need probleemid levivad.
Kas sellel, et mingeid rahvaid - näiteks iirlasi, soomlasi, venelasi - peetakse alkoholilembesemaks on ka mingi teaduslik alus või on need vaid stereotüübid?
Need pole stereotüübid. Need on kultuurispetsiifilised nähtused. Alkohol on olnud aastasadu ja need probleemid on eksisteerinud kaua.
Mis meie praegune olukord on?
Alati tahetakse trende vaadata ja lühiajalised perioodid väga informatiivsed pole. Alati peame mõtlema, kus me alustasime ja kuhu me jõudnud oleme.
Võrdleme näiteks nõukogude ajaga. Olen näinud näiteks Nõukogude Eesti prokuratuuri materjale, kus prokuratuur käis Eesti erinevates majandites kontrollkäikudel 1980ndate algul ja kuskil tööd ei tehtud, sest kõik mehed olid kaks-kolm päeva järjest juua täis.
Sellega võrreldes on paranemine. Aga veel sada aastat tagasi oli Eesti ühiskonnas alkoholi tarvitajaid 20%. See tähendab, et ei joonud 80%. Praegu on need arvud vastupidised.