Jääkülmast Emajõest lapse päästnud otepäälane Aivar Volas jäi seejärel ise nii tõbiseks, et pidi 17 päeva haiglaravil olema. Peale kopsupõletiku avastati tal kurja teinud bakter. Nüüd on mees kodusel ravil.
«Juhtus endaga see, mis juhtus, ja sellest saab üle ning unustame varsti ära, aga peaasi on, et laps sai päästetud,» ütles ta üleeile, kui tema kodu juures talvepealinnas juttu ajasime. Pärast seda võttis ta taas ette tee arsti juurde: vaja veel kontrollis käia. Volas tuletas meelde «Kevade» filmi: «Arno jooksis Teelele appi, kui too tiiki kukkus. Teelega ei juhtunud midagi, aga Arno jäi palavikku – nii nagu minagi.»
Hiljutine vahejuhtum Emajõe ääres oli aga kõike muud kui mängufilm – see oli päriselu, kus iga hetk elutähtis. Mullu 4. detsembril Tartus Jõe keskuse lähedal aset leidnud sündmused hakkasid hargnema kella 14.30 paiku. Turvafirmas Skarabeus töötav ning praegu Jõe keskuses asuvas Prismas turvatöötajana leiba teeniv Aivar Volas (57) oli parajasti tööpostil, kui korraga sööstis üks naine poodi infoleti juurde. «Seejärel tuli teenindaja mu juurde ja ütles: üks tüdruk kukkus vette! Kas sa saad appi minna? Ütlesin, et saan muidugi! Ja kohe läksin ka,» meenutas ta. Turvamehe vormiriietus seljas, ei jopet ega midagi, tormas ta jõe äärde. «Jooksin kohe sinna, nii kiiresti kui sain. Tegin elu kiireimad sammud – jooksin elu eest.»
Võitlus elu eest külmas vees
Tol päeval puhus kõle tuul. Külm oli ka. «Kui kohale jõudsin, oli tüdruk üleni vees ja hoidis paadisilla äärest kinni. Haarasin tal kohe kätest. Ta oli üsna suurt kasvu, tal oli paks talvejope seljas, mis oli juba vett täis. Päris raske oli. Hakkasin teda välja tõstma, aga paadisillal oli libe ja ta libises vette tagasi,» rääkis Volas. «Siis sain tüdrukul jala peaaegu juba ääre peale – ja jälle kukkus tagasi.»
Samal ajal märkas ta ka üht möödujat. «Üks naine oli koeraga jalutamas, aga ta pani kohe eemale minema,» märkis ta.
Minutid möödusid. «See kõik oli nii ootamatu,» sõnas Aivar Volas, kes märkas ka, et kaldal seisis hirmunult tüdrukust väiksem sõbranna. «Nii kaua, kui laps vees oli, hoidsin teda kinni ja üleval, et ära ei lähe... Samal ajal püüdsin teda kogu aeg välja sikutada. Ta ütles mulle, et kaotas tasakaalu. Võib-olla läks sinna liiga äärde, kaotas tasakaalu ja kukkuski vette. Ja libe oli ka, ega sellisel juhul olegi ju palju vaja.»
Mees vette ei kukkunud, küll aga sai ta üleni märjaks. Peas vasardasid tal mõtted: «Tuleks juba abi, tuleks juba. Mida kiiremini, seda parem. See ei olnud enam minutite, vaid sekundite küsimus. Olukord oli kriitiline. Lõpuks mõtlesin, et kui nüüd lisaabi ei tule, siis hüppan vette ja üritan ta tõsta välja. Aga seda ei oleks kunagi ette teadnud, mis siis oleks saanud ja millega see oleks võinud lõppeda... Vähemalt nii palju suutsin, et hoidsid teda kinni ja üleval, kuni abijõud saabusid.»
Samal ajal olid abijõud juba teel – kaupluse infoletist oli helistatud häirekeskusesse. Aivar Volas lausus, et esimesena jõudis sündmuskohale politseipatrull. «Hüüdsin, et tulge ruttu appi, ma ei jõua enam hoida! Olin ise ka juba läbimärg ja läbikülmunud,» lausus mees. «Kui politsei saabus, tõmbasime kahekesi politseinikuga tüdruku lõpuks välja.»
Seejärel saabusid kiirabi ja päästjad. «Kiirabitöötajad panid lapsele sooja teki ümber,» ütles ta. Lõuna päästekeskuse andmetel oli tegu 12-aastase tüdrukuga ning lapse tervist kontrollisid kiirabitöötajad, kes märjaks saanu ka koju toimetasid. «Ei tea, kuidas see kõik oleks võinud lõppeda, kui poleks õigel ajal... Väsid lõpuks ära, ja ongi kõik.»
Kõrge palavik ja äge nakkushaigus
Turvamees Aivar Volas läks pärast seda Prismasse tööle tagasi. Juba töö juures hakkas tal külm, lõdises. Poole üheksa paiku õhtul jõudis ta koju Otepää aedlinna. «Siis oli veel külmem,» tunnistas ta. Olemise tegi veel halvemaks kõrge palavik. «Kraadiklaas näitas 39 ja siis juba 40. Väga halb oli.»
Päästeoperatsioon leidis aset reedel. Nädalavahetusel käis kiirabi kaks korda Aivar Volase juures kodus. Soovitati võtta paratsetamooli ja kui ei aita, teha viinasokke. Mõõdeti ka veresuhkrut ja vererõhku. Ta võttis soovitatud ravimit, viinasokid said jalga tehtud. Aga palavik püsis kõrge.
Esmaspäeval kutsus ta uuesti kiirabi. «Siis tuli Otepää kiirabi ja nad ütlesid kohe, et mul on kopsupõletik ja viisid Tartusse haiglasse ära,» rääkis ta. Seal sai kinnitust, et oligi kopsupõletik. Palavikku aga alla ei saadud ega saadud. Lõpuks avastati, et tal on veel legionelloos – ägeda kulu ja bakteriaalse päritoluga nakkushaigus, mille põhihaigusvorm on kopsupõletik.
Legionelloosi tekitaja on bakter Legionella pneumophila. Legionella on väliskeskkonnas ulatuslikult levinud jõe- ja järvevees. Legionella võib pikemat aega säilitada eluvõime külmas ning seisvas vees, on kirjas terviseameti kodulehel. Haigusnähud on kõrge palavik, kuiv köha, pea- ja lihasvalu, hingeldus, valu rinnus ning harvem esineb kõhulahtisus. Terviseameti kinnitusel levib Legionella eeskätt aerosoolina piisknakkuse teel. Inimeselt inimesele haigus ei levi. Eestis esineb legionelloosi üksikjuhtudena.
«Ju siis Emajõe ääres veega kokkupuutes ma selle külge saingi ning see palavikku kõrgel hoidis. Kui see bakter inimese sisse saab, hakkab sees möllama ja teeb, mis tahab,» seletas Aivar Volas. Ta oli haiglaravil 17 päeva, enne jõule sai koju lähedaste juurde. «Ma ei ole kunagi varem nii kaua järjest haiglas olnud. Nii palju vähemalt kasu on olnud, et pärast haiglasse sattumist ei ole enam ühtegi suitsu teinud.»
Mis päästetud lapsest edasi sai, kuidas tema tervis pärast elu eest võitlemist on, elupäästja ei tea. «Tahaksin teada küll ja muidugi tahaksin näha, kuidas tal läinud on. Taaskohtumine oleks kindlasti tore hetk. Seni ei ole aga lapse pere ühendust võtnud ega üles otsinud,» märkis pikaaegne turvamees Aivar Volas, kes on praegu töölt eemal kodusel ravil.
Tahaks juba tööle
Kas mees kibeleb tööle tagasi? «Absoluutselt loomulikult,» ütles ta oma kodus, kus elutoa laual on vaasides sületäis lilli ning kolm raamitud tänukirja – Prismalt, turvafirmalt Skarabeus ja Tartu linnavalitsuselt. Samas näitas ta linnavalitsuse kingitud käekella, millele on graveeritud tema nimi.
«Pisarad võttis silma, kui tänukõnesid peeti,» tunnistas elupäästja Aivar Volas, kelle kohta öeldakse nüüd kodukohas: aedlinna kangelane. Seda kuuldes tõdes ta: «Jah, see on minu elu sündmus küll. Loomulikult on tunne südames väga hea. Kõige tähtsam ongi see, et lõpp hea, kõik hea – mida sa hing veel tahad.»