No koomiline rööprähklemine käib igal juhul.
Wiki kirjutas:Tõejärgne poliitika
Tõejärgne poliitika (inglise keeles post-truth politics) ehk faktijärgne poliitika ehk tõepõhjata poliitika on poliitiline kultuur, milles avaliku debati käigus apelleeritakse peamiselt avalikkuse emotsioonidele, keskendumata poliitikate tegelikele üksikasjadele, ning väiteid kinnitatakse eelkõige kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Tõejärgsus erineb traditsioonilisest lähenemisest avalikele vaidlustele, kuna tavapärane väidete tõelevastavuse kontroll kuulutatakse teisejärguliseks. Romaanis "1984" kirjeldas Briti kirjanik George Orwell maailma, milles riik muudab ajalooandmeid iga päev, et need sobiksid päevapoliitilise propagandaga.
Ma jaotaksin meie idapiiri teema Kohvrieelseks ja Kohvrijärgseks.
1. Peatükk
Hästi Valvatud Kontrollimatu Kontrolljoonega Ökopiir
Et siis oli meil armsa idanaabriga 20+ aastat kusagil ilusas ja vaikses roheluses piir... vabandust, kontrolljoon... eee... no ütleme siis, et ajutine kontrolljoon ajutise riigipiiri ülesannetes
Või misiganes. JOKK inimesed parandavad ja täpsustavad.
Naaber pani sinna kusagile võsasse sellele piirile või joonele piiriposte ja silte püsti ja meie panime ka. Meie panime jooneposte ja silte. Kontrolljooneposte.
Naabri piirivalve tegi seal vahel midagi (valvas äkki isegi piiri?) ja meie piirvalve tegi ka. Või siis meie joonevalve, kuidas kellelegi just parajasti meeldib ja juriidiliselt korrektsem on.
Kõik oli mitukümmend aastat kontrolli all, jooneke ilusasti valvatud ning kaitstud ja kodanikud magasid rahulikku ning õndsat und nii siin kui sealpool seda joonekest.
Tähtsate nägudega pädevad ning välja õpetatud inimesed käisid enam-vähem kakskümmend aastat ilusasti kohusetundlikult tööl ja said palka. Juhtus, et isegi edutati hea töö eest, võib-olla anti ka preemiaid, aga kindlasti kontrolliti, vaadati üle, patrulliti, vajakajäämiste korral noomiti. Kui vaja siis parendati ja kohendati joonekest ning asjatamisi selle ümber siit ja sealt, vahel püüti ka mõni kinni ja kedagi kindlasti ka tõkestati... kõik või enamus olid rahul... või vähemalt leplikud... ja eluke oli justkui lill.
Vahepeal saabusid meile jäädavalt külla isegi NATO ja EU ja see ökojooneke sai omale tähtsust ning aukõrgendust aina juurde
Ja kõik oli kõigeparemas korras. No kui mitte kõik, siis enamus. Ja kui mitte kõigeparemas, siis vähemasti korras.
Ja siis ühel ilusal päiksepaistelisel septembrikuu päeval, lõi sellesse rahulikult ja uimaselt kulgevasse õnnelikku idülli sisse, nagu välk selgest taevast
BABAHHHH
5. septembril 2014 lõhkus salakavala idanaabri karvane käsi, aja rahuliku kulgemise sellel võsavahel lookleval joonekesel.
Joosti siia, joosti sinna, esitati päringuid, tehti aruandlust, vaadati üle, minestati, ahastati, üllatuti, tutvuti olukorraga ja pandi kokku komisjone.
Ilusast vaiksest imearmsast turvalisest kaitstud ökojoonekesest, kusagil imekaunil Ida-Viru ja kagu Eesti maastikul, oli üle öö saanud üks enneolematult KOHUTAV ASI.
Kohal käisid selle KOHTAVA ASJAGA tutvumas televisioonid, raadiod, saatejuhid, prefektid, peadirektorid, ministrid, riigikogu erikomisjonid ja presidendid.
Arutati, korraldati ümarlaudu, pressikonverentse, infotunde, esitati järelepärimisi, proteste ja nägemusi, ning lõpuks kõlas ühine otsus - ASI ON JAMA
2. Peatükk
Nif, Naf, Nuf ja Ökopiiri surm
Ja see JAMA ASI tuli kuidagi likvideerida ning korda teha!
Kokku kutsuti spetsialistid. Nii vanad kui uued.
Nif-Nif arvas, et laseme samamoodi edasi, pole sel vanal asjal suurt häda midagi. Palju meil ikka neid Kohvreid siin on, kes ökojoont taga otsides ära eksivad. Teeme Kohvritele koolitused ja õppepäevad elukestva õppe raames ja probleem kaob iseenesest. Peale viimase õnnetu Kohvri pole meil ju nagu siiani suuremaid probleeme seal olnud? natuke võib ju siit sealt ka kohendada...
Naf-Naf arvas, et olemasolev KOHUTAV ASI on porno. Joonekene tuleb ökovõsa ahistavast kohalolust vabastada, et kui järgmine Kohver sinna seenele peaks sattuma, siis oleks tal kaugelt näha ja aru saada, kus kohas see jooneke kulgeb. Samuti näeksid siis meie vaprad joonevalvurid juba kaugelt igat sinna eksinud Kohvrit ja suudaksid pääseda talle kohe operatiivselt ka ligi, et tõkestada tema astumist üle tähtsa joonekese. Paneme joonevalvureid sinna juurde ja õpetame neid ka granaate loopima ning miinipildujast laskma! Siis ei tule ka nende чемодан-id sealtpolt kogematta siiapoole seda joonekest.
Nuf-Nuf aga ütles, et te võite ju elukestva õppe raames neid koolitusi korraldada ja joonekese 10 meetri laiuse turvakoridori miinipilduja tulega katta, aga me ei saa kontrollida naabri чемодан-e, alati leidub ikka mõni ebateadlik, kes üle joone siit või sealtpoolt tuigerdab ja mis te mehed siis teete, kui granaadid ja miinid ühel hetkel otsa saavad? Ei ! Me koorime selle joonekese ümbruse seal floorast jäädavalt paekivini paljaks, ehitame sinna terasest pulbervärvitud keevisaia betoonvundamendile, EU standarditele vastavad ATV Bahn`id, sooteed, radarijaamad, vaatluspostid, kaamerapostid, elektronvalve... ja palju muud vajalikku ning head ! Muud moodi see ei ole lihtsalt mõeldav!
Nufi esinemine oli niivõrd kirglik ja veenev, et Nifile ja Nafile tõmmati sealsamas arutelul tseremoonitsemata ja kohe vesi peale.
Mõeldud tehtud!
*
IMHO parajalt koomiline sahmerdamine.
Võiks arvata, et kui millegiga ollakse aastakümneid rahul, või enam-vähem rahul ja peetakse toimivaks, ning siis mingi hetk enam ei olda rahul, siis piisab suhteliselt väiksest sammust, et asi ära parandada ja taas toimivaks teha.
Aga võta näpust. 20+ aastat kõikidele kõlbulik idapiir muutus 05.09.2014 üle öö asjaks, mis tuleb nüüd kardinaalselt teistsuguseks teha, et ta meid edasi rahuldaks sama moodi, nagu 20 aastat enne viiendat septembrit 2014....
Mul on hoopis selline küsimus, et mille või kelle ja milliste tegevuste eest peaks see uus piir endisest rohkem kaitset pakkuma?
Kas ainult tsiviilsfääri tegevustele või ka militaarsfääri tegevustele?
Kui ainult tsiviisfääri tegevustele (slakaup, ebaseaduslikud piiriületused jms), siis kas tõesti muutus anno 2014 olukord idapiiril nii kardinaalselt, et nüüd on vaja sellist hüpet? Kas tsivilistide tung üle idapiiri kasvas hüppeliselt pärast õnnetu Kohvri röövimist?
Kui arvestatud on ka militaarsfääri, siis no andke andeks... minu kui teemas ebapädeva inimese arvates ei ole erilist vahet, kas see piir on seal võssis ja öko, või on seal keevisaed, juurdepääasuteed, sooteed ja elektroonika.
*
Eesti–Vene piir on kummist: keegi päris täpselt ei tea, kust riik algab ja kus lõpeb
Kartograafiaspetsialist Tõnu Raid kinnitab, et piirijoone täpne kulg on seadustamata ja keegi ei oska öelda, kui palju korraliku piirijoone mahamärkimine tegelikult maksma läheb.
Krister Paris
Samm paremale, samm vasakule, konvoi tulistab hoiatamata. Kui küsimuse all on niisugused operatsioonid nagu Eston Kohveri Moskvasse toimetamine, võib ühest sammust üle piiri sõltuda palju. Võime taguda vastu rinda ja kinnitada, et Kohver rööviti Eesti territooriumilt. Aga kuidas seda tõendada? Kas me ikka ise teame, kust me piir jookseb? Pikalt Eesti piirivalves töötanud kartograaf Tõnu Raid võib kindlalt öelda: ei tea. Venemaa näiteks kehtestas oma piiri Eesti Vabariigiga president Jeltsini 18. juunil 1994 antud ukaasiga nr 1275. Moskva määras koordinaatidega kindlaks ka selle, kust tema arvates kahe maa vaheline piir jookseb. Igasuguse lepinguta. Eestiga on teine lugu. Meie valitsused, viidates juba 14 aastat järjest kohe-kohe tulevale piirilepingule, pole idapiiri asukohta seaduses juriidiliselt kindlaks määranud. Piiri ju pole, on ajutine kontrolljoon. Aga eks sa siis tõesta, et inimene võeti kinni meie territooriumil ja viidi vägisi Venemaale. Praegu kinnitab välisministeerium EPL-i küsimuse peale, et nemad küll piirijoone korrastamisele kätt ette ei paneks. „Kontrolljoone korrashoidu ja selget eristamist looduses piirilepingu puudumine ei sega. Nii kaua, kuni on kontrolljoon, tuleb seda korras hoida. Kui jõustub piirileping, siis demarkeeritakse riigipiir.” Siseminister Hanno Pevkur ütleb sama: „Tõsi on see, et hetkel peame lähtuma kontrolljoonest ja mitte ametlikust, kahe riigi parlamendi poolt heaks kiidetud piirist.
See aga ei tähenda, et me kontrolljoont korda ei võiks teha, ja minu hinnangul võib selle rahulikult ka märgistada.” Ent praegu on Eesti–Vene piir täis irooniat. Seadus määrab, missugune peab olema piiripost. Mustvalge, klaasplastist. Selline peab vihma, lume ja päikesekiirguse käes kõige paremini vastu. Aga just neid piiriposte Eesti ja Venemaa vahelt ei leia. On ainult kollased sildid, mis aga võivad ka jalutama minna – nagu võis lugeda neljapäevasest Eesti Päevalehest. Märgiti vene moodi Piiri kulgemisest annab aimu see, mille märkis omal ajal maha Venemaa. Kuigi – märkis vene moodi. Ehkki Jeltsinile raporteeriti juba samal 1994. aastal, et piir on valmis, jäi 30km tegelikult lõpuni tegemata. Tööd tehti ära järgmisel aastal. Aga võsa kasvab kiiresti ja ega hooldustöö pole jänes, et ilma kõrgemalt poolt tuleva kampaaniata alati just ühtlases tempos jookseks. Sellel, kust läheb piir, ja sellel, kus see peaks olema kaardi järgi, võib olla päris korralik vahe. Mõnikord on see lihtsalt valesti maha märgitud: näiteks Belska oja, kus tegelik piir peaks kulgema mööda vett. Kuid oja ei asu päris seal, kus kaart teda näitab. Vahe võib olla kuni 30 meetrit.
Omal ajal käskis toonane peaminister Edgar Savisaar kaevata salakaubaveo tõkestamiseks Lazarevo lähistele piirikraavid. Praegu on osa neist hoopis Venemaa kontrolli all oleval territooriumil. Eestlastel on tulnud olla niisugustes oludes loominguline. Ise traktoriga piiririba korrastada (EPL 19.09). Või vabast ajast sood kuivendamas käia ja selle eest ka noomida saada (EPL 25.09). Üldse läks selleks, et piiri asukohtagi määrata, vaja ka teise poole koordinaate. Neidki sai 1998. aastal n-ö naabri kommete kohaselt. 8000 Saksa marka ja Eesti riik omandas kolm eksemplari, mille alusel hakati ka enda punkte tähistama.
2005 kirjutati aga esimest korda alla piirileping ja võis hakata julgemalt tegutsema, et piir korralikult maha märkida. Eurofondidest on Eesti aastail 2005–2014 saanud piiri jaoks kokku ligi sada miljonit eurot. Rahavoog jätkub. Isegi kui riigikogu lisatud preambul andis Venemaale ettekäände oma allkiri tagasi võtta, käis töö edasi. Näiteks tellis piirivalveamet 2007. aastal piiri mahamärkimise eelprojekti. Sealt pärineb ka politsei-ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri nimetatud summa: 26 miljonit eurot maismaapiiri ehk 200 000 eurot iga piirikilomeetri väljaehitamiseks. Raid, kes viibis toonaste arvutuste juures, räägib, kuidas need summad sündisid. Siseministeeriumil oli toona üsna kiire, sest pidi mõne nädala jooksul esitama andmed valitsuse 2009.–2014. aasta arengukava jaoks. „Kõik, mida piiri valvamiseks vajasime, oli meil kirjas, kuid reaalsetest maksumustest polnud midagi teada, sest need summad tulevad alles koos hangetega,” meenutab Raid. „Nii tekkis „ekspertarvamusena” summa 26 miljonit eurot kogu idapiiri ehitamise kohta.” Kuid arvudel on komme hakata elama iseseisvat elu. Nii läks ka selle 26 miljoniga. Tänaseks on maailm muutunud: oleme olnud f nantskriisis, nafta ja elektri hinnad on tõusnud, töötasud suurenevad jne, kuid 26 miljonit püsib muutumatult edasi. Mis peamine: see kõik käib kogu piiri, mitte üksnes Kagu-Eesti märgistamise kohta. Maismaa on kahtlemata kallim, kuid põrmugi ei saa väita, nagu oleks veepiiri märgistamine suisa tasuta. Peipsi 15 piiripöördepunkti vajaksid näiteks kõik korralikku jääklassi poid, igaühel all kuni üheksameetrine kett ja ankurdamiseks kuni 15 tonni betooni. Muidu määrab Eesti riigipiiri rüsijää! Maal pole aga piiri mahamärkimine Eesti–Läti piiri rajamist juhtinud kartograaf kogemuste järgi sugugi lihtne. Ehitada truubid. Juurdepääsuteed. Patrullrajad. Täita vajaduse korral maad. Rajada liivaribad. Kraavid ja aiad, kuhu vaja. Raha kulub palju rohkem Aasta algul politsei- ja piirivalveametist koondatud Raid vangutab nüüd stahhanovlaste kombel välja käidud arvude peale pead. „Nüüd on mingist dokumendist välja kaevatud see õnnetu 26 miljonit eurot ja seda esitatakse piiri väljaehitamise tõe pähe,” raiub ta. „Isegi piiri maismaaosa väljaehitamine maksab rohkem, rääkimata kogu idapiirist Narva jõe suudmeni.” Kõigepealt tuleb üldse teada, kust piir kulgeb. Kõrvalolevalt graaf kult on näha, et olenevalt kaardist võib tekkida päris erinevaid arusaamu. Need andmed pärinevad 2010. aastast, kus kaardid võisid anda kuni 400-meetriseid erinevusi. Praegu peaksid kaarditootjad lähtuma valdavalt küll ühtedest alustest, kuid see on ka ainuke hea uudis. „Kui Venemaa ühel hetkel teatab, et piir Peipsi järvel asub tunduvalt lääne pool, kui seni on õigeks peetud, ei saa me mingil moel tõestada, et nii see pole,” kirjeldab Raid. „Meil puudub juriidiliselt kehtiv piirijoone asukoha määratlus.” Google Mapsi ja GPS-i ajastul võib kergesti tekkida küsimus, kuidas saab kaardil nii suuri lahknevusi tekkida.
Esiteks valetavad ka Google’i kaardid, mida teab igaüks, kes on sinna suvaliselt märgitud sihtkoha järgi sõitnud. Aga teiseks kipuvad paberil kahemõõtmelist plaani uudistavad amatöörorienteerujad sageli unustama, et maakera on ümmargune. Päris ilma moonutusteta pole võimalik kera paberil kujutada. Mis muidu on mõni tühine samm sinnatänna, võib piiritülide korral omandada letaalse tähenduse. Nagu 1938. aastal, kui Nõukogude Liit kasutas Eesti piirivalvurite mõrvamiseks ära projektsioonisüsteemi erinevusi. Tsaari-Venemaal kasutati kaardistamisel kahte süsteemi: üks lähtus Pulkovo observatooriumi, teine Tartu tähetorni asukohast. Tartu rahu kirjutati alla ühe järgi, pärast muutis NSV Liit süsteemi – nii tekkiski kaardil 800-meetrine vahe. Piisav, et tuli avada. Juhul kui kahe omavahelise piiriga riigi koordinaatide süsteem on erinev, tuleb täpsuse tagamiseks teha vajalikud ümberarvutused. See on vältimatu, et piirijuhtumite puhul (ka näiteks Kohveri üle piiri viimise korral) oleks mõlemal poolel piirijoone asukohast ühesugune arusaamine. Need ümberarvutused on Eestis tehtud ning maaülikooli asjatundjatel auditeeritud ja õigeks kinnitatud, kuid siiani seadustamata.
Piiripost peab olema mustvalge, klaasplastist. Neid poste aga piirilt ei leia.
kes ta on? Eesti suurimate kogemustega piiri kartograaf ••Tõnu Raid (snd 11. novembril 1939) kuulus 1995–1999 Eesti–Vene piiriläbirääkimiste komisjoni ja oli 2002. aastal Eesti–Vene piiri asjatundjate komisjoni tegevsekretär. Samuti juhtis ta 1994–2000 Eesti ja Läti piirikomisjoni. Ta osales Ukraina ja Moldova jaoks ka Euroopa piiritoetusmissioonil (EUBAM), kus jälgis Ukraina ja tunnustamata Transnistria vahelise piiri mahamärkimist. „Seal vaatasin küll, et mõlema poole kartograafid saavad asjadest ühtmoodi aru ja ega neil mingeid tehnilisi probleeme olnud,” meenutab Raid.
Kui Venemaa teatab, et piir on tunduvalt lääne pool, ei saa me vastupidist tõestada.
Kolm seadust, mis vajaksid vastuvõtmist Tõnu Raidi väitel takistavad piiri korralikku mahamärkimist seaduselüngad.
TEHA TULEKS:
1. piiri asukoha määramine koordinaatidega
2. servituudi kasutamise õigus piiri valvamisel
3. piiriribal asuvate rajatiste nimekirja kinnitamine
Kartograaf Tõnu Raid kinnitab, et pole juriidilist alust väita, kust täpselt Eesti piir jookseb. Foto: Andres Putting
Piiril kerge eksida Olenevalt kasutatavast kaardist võib piiri erinevus olla Peipsil sadu meetreid.
https://epl.delfi.ee/eesti/eesti-vene-p ... d=69837133
Edit: vigadeparandused