Krista Fischer, Mario Kadastik: viiruse teine laine on käes. Aga nüüd me teame, millega on tegemist
Kui koroonaviirus kevadel Eestimaale jõudis, olime andmeanalüütikutena vist esimeste seas, kes tõsiselt muret tundma hakkasid. Uudised sealt, kuhu viirus enne jõudis, olid hirmutavad. Ka meie andmed ei jätnud võimalust rahulikult kõrvalt vaadata: märtsi esimesel nädalal (2.3–8.3) tuvastati kõigest üheksa nakatunut, aga teisel nädalal juba üle 200 ja aprilli esimesel nädalal (30.3–5.4) ligi 400.
Need arvud kinnitasid seda, mida nägi ka ülejäänud maailm: nakkusjuhtumite arvu eksponentsiaalset kasvu. Ja ülejäänud maailm oli selleks ajaks näinud sedagi, mida see haigus kaasa toob: suure koormuse haiglatele ja sealsetele intensiivraviosakondadele ning lõpuks ka suremuse suurenemise.
Ei olnud põhjust arvata, et Eestis läheb teisiti – eriti kui midagi kähku ette ei võeta. Õnneks reageeris meie valitsus aegsasti ja nagu nüüdseks teame, hoiti edukalt n-ö hullem ära. Nakatunute arvu kasv pidurdus, aprilli kolmandal nädalal tuvastati alla 200 nakatunu ja sellest järgmisel nädalal alla 100. Maikuus langus jätkus ja peagi olime olukorras, kus päevane nakatunute arv oli ühe käe sõrmedel kokku loetav ja mõnel päeval sootuks null.
Kui selle nn esimese laine kahjud kokku lugeda, siis haiglasse jõudis COVID-19 diagnoosiga 434 inimest ja suri 64.
Mida oleme sellest nüüdseks õppinud?
Esiteks saame olla veendunud, et kasutusele võetud erimeetmed olid efektiivsed. Ent me ei tea vastust küsimusele, milline oli täpselt ühe või teise meetme efekt. Kas suurem abi oli kaubanduskeskuste ja meelelahutusasutuste sulgemisest ning ürituste ärajätmisest või hoopis koolilaste distantsõppele saatmisest? Või millestki muust? Ja kas nakkuse leviku kontrolli alla saamiseks on tõesti kogu komplekti vaja?
Kas kevadisi erimeetmeid oli üldse vaja?
Siiani esineb arvamust, et koroonaviirus ei ole sugugi hullem kui gripp ja üle maailma kasutusele võetud meetmed on ilmne ülereageerimine. Selle väite arutamiseks saab kasutada suuremahuliste seroloogiliste uuringute tulemusi. Näiteks Hispaanias tehti uuring, kus määrati COVID-19 läbipõdemist näitavad antikehad 60 000 inimesel. Inglismaal on tehtud samalaadne uuring 100 000 inimesel. Saadud andmete põhjal teame, kui suur oli tegelikult nakatumus, ja saame hinnata COVID-19 fataalsust, seda, kui suur osa nakatunuid sureb. On oluline arvestada, et risk surra COVID-19 tagajärjel oleneb suurel määral vanusest.
Kokkuvõttes on siiski hinnatud, et
COVID-19 on vähemalt kümme korda surmavam kui tavaline gripp. Nüüdseks on selge seegi, et riikides, kus epideemia esimese laine puhul jäädi reageerimisega hiljaks, ületas COVID-19 suremus märgatavalt selle, mida on siiani nähtud kõige hullemate gripiepideemiate ajal.
Aga kuidas on lood Eestis?
Vaadates Eesti praeguseid andmeid, pole eriti kahtlust, et kätte on jõudnud nakkuse leviku teine laine. Nakatunute hulk on kiiresti suurenenud. Kevadise lainega võrreldes on ehk siiski veel võimalik eristada konkreetseid koldeid. Sellegipoolest ei saa salata, et loodetud langus uute nakatunute arvus ei taha kuidagi tulla ja ühe kolde vaibudes tekib kuskil jälle uus.
Aga kui andmeid veel lähemalt vaadata, näeme ühte suurt ja olulist erinevust: nakatunud on kevadega võrreldes märksa nooremad.
Kindlasti tuleks meeles pidada, et osalt on see erinevus seletatav sellega, et proovivõtustrateegia on muutunud. Kui eeldada, et 85-aastaste ja vanemate hulgas suudeti kõik nakatunud tuvastada, siis saame, et esimeses laines nakatus 0,35% selles vanuses rahvastikust. Kui uskuda, et tegelik nakatumus oli kõigis vanusegruppides sama, siis saame esimese laine tegelikuks nakatunute hulgaks üle 4600, mis on üle kahe korra suurem kui proovidega tuvastatud. Tegelikkuses võib arvata, et nooremate seas oli nakatunuid vahest isegi rohkem ja ka üle 85-aastastest nakatunutest võis mingi osa kontrollimata jääda. Seetõttu on realistlik, et nakatus isegi rohkem: 5000–7000 inimest.
Erinevalt kevadest on praegu kontrollitud paljusid noori ja kergete sümptomitega isikuid ning vanemaealiste nakatunute arv on õnneks püsinud veel suhteliselt väike (paraku suureneb seegi). Seda kinnitab ka fakt, et haiglaravil on praegu veel veidi üle 20 inimese.
Kevadel panime tähele, et just üle 50-aastaste nakatunute hulk viimase 14 päeva jooksul prognoosib tugevalt seda, mitu inimest on nädala pärast COVID-19 diagnoosiga haiglas.
Kuna vanemaealiste nakatunute arv on viimase kahe nädala jooksul kiirelt kasvanud, saame kevadel tuvastatud seaduspära põhjal praegu prognoosida ka haiglapatsientide arvu kasvu (võib-olla isegi kahekordistumist) lähima nädala jooksul.
Viimasel ajal on esile toodud hüpotees, et haiguse kulg on kevadega võrreldes leebemaks muutnud. Seda on küll väitnud mitu teadlast, aga selget ja tõenduspõhist kinnitust sellele väitele veel pole.
Seetõttu ei ole põhjust loota, et viirus taandub iseenesest või käib meist kerge külmetushaiguse kujul märkamatult üle ja toob immuunsuse. Ei ole kahtlust, et praegu on igaühel äärmiselt oluline järele mõelda, kuidas tegutseda, et oma käitumisega ei aidataks kaasa viiruse kiirele levikule.
Mis aitaks tõhusalt nakkuse levikut piirata?
Kevadel teadsime viirusest veel vägagi vähe ning olime sunnitud ka keskkonna tõttu (puudulikud isikukaitsevahendite varud jne) reageerima pigem kiiremini ja jõulisemalt, et eksponentsiaalne kasv pidama saada. Nüüdseks teame rohkem ning eesmärk on siiski pigem suunatud meetmetega hoida viirust kontrolli all ja vältida suuri üleriigilisi piiranguid nii palju kui võimalik.
Nimelt tuleb arvestada, et suurtel ja jõulistel meetmetel ei puudu kunagi negatiivne mõju. Näiteks kui kõik kooliõpilased peaksid jälle distantsõppele minema, võib see kaasa tuua negatiivseid tervisemõjusid (saamata jäänud tervislik koolitoit, mahajäämus koolis ja sellega seotud stress, lapsevanemate vähenenud töövõime), samal ajal kui koolilaste enda jaoks oleks koroonaviirusega nakatumine enamasti tõepoolest sarnane kerge tavapärase külmetusega.
Ka ülikoolid seisavad tõsise küsimuse ees, kuidas korraldada õppetöö viiruse leviku tingimustes.
Õppejõududena märkasime, et kuigi päris paljud on distantsõppega edukalt toime tulnud, oli kevadsemestril ka arvestatav hulk üliõpilasi,
kes otsustasid akadeemilise puhkuse võtta – põhjuseks kas viletsad kodused tingimused iseseisvaks õppeks (vähene võimalus omaette segamatult õppida, halb internetiühendus vms) või ka lihtsalt puudulik enesedistsipliin või motivatsioon.
Sellised õppetöökatkestused lükkavad heal juhul edasi diplomi saamise aega (ja koos sellega noore jõudmist tööturule ja majanduslikku iseseisvumist), kuid paraku suurendavad ka tõenäosust, et kõrghariduse omandamine jääb sootuks pooleli. See ei tundu küll otsese tervisemõjuna, kuid paljud uuringud on näidanud haridustaseme olulist seost tervisenäitajatega ja eluea pikkusega. Seega saab täielikku distantsõpet pidada ainult lühikest aega rakendatavaks ajutiseks meetmeks, mida võiks kaaluda üksnes konkreetse nakkuspuhangu esinedes.
Samal ajal on 2 + 2 põhimõttel distantsi hoidmine ja maski kandmine lihtsad meetodid, mis kindlasti aitavad vähendada inimeselt inimesele jõudva viiruse hulka ning seega ka nakatamise ja nakatumise tõenäosust. Nii maskidel kui ka distantseerumisel pole negatiivset tervisemõju, nende järgimine nõuab vaid enesedistsipliini. Maskid on viirusosakeste leviku pärssimiseks kahtlemata tõhusad ning rahvarohketes siseruumides ja ühissõidukites oleks praegu mõistlik need kasutusele võtta. Samuti aitab viiruse hulka ruumis vähendada korralik ventilatsioon ja tuulutamine.
Samuti tuleb tähele panna, et
endiselt on suured nakkuse leviku kohad peod ja meelelahutusasutused. Võib-olla oleks nüüd aeg suvisest pidutsemisest puhata ning piirduda kokkusaamistega kitsamas pereringis ja kindlates väikestes sõpruskondades.
Kodused peod just ju paluti ära lõpetada???
Kokkuvõttes saame järeldada, et tõepoolest on viirus hakanud jälle üsna jõuliselt levima, kuid selle pidurdamiseks tuleks valida meetodeid, millest saadav kasu oleks suurem kui nendega kaasnevad probleemid. Aga selleks, et leebemad meetmed siiski toimiksid, oleks vaja viiruse leviku pärssimiseks kõigi inimeste koostööd.
Kuidas saab maitsemeele muutust või kadumist seostada tavalise sügisese perioodiga? Eriti kui oled lähikontaktne ... Ma ei saa aru. Kui oled lähikontaktne siis kehtivad ju ka isolatsiooni nõuded? 
või mindi enne kümmet kodu ära?