Täna võib valitsuselt tulla otsus koroonapiiranguid kogu riigis ühtlustada, mis võib näiteks Tallinnas tähendada ka leevenemist. Samal ajal on soomlased otsustanud oma piiri sisuliselt sulgeda. Oskate seda loogikat seletada?
Üks põhjusi võib olla mure uue Briti variandi pärast. Neil on ta tekitanud see väga tugeva nakatumise kasvu ning samuti oli selge kasv ka Taanis, kus kehtestati samuti üsna karmid piirangud, näiteks saadeti koolid distantsõppele. Eestis pole seda viirustüve aga kuigi palju sekveneeritud ehk pole selgelt teada, kui palju uut varianti on, ja nakkustase on üldiselt kõrge, siis nad võivad seda karta. (Terviseameti väitel on nii Briti kui ka Lõuna-Aafrika variant Eestis kontrolli all – toim.)
Teine põhjus on kindlasti ka see, et Soomega võrreldes on meie üldine nakatumisnäitaja ikka mitu korda suurem ja seega ähvardavad üle lahe liikuvad eestimaalased rikkuda Soomes saavutatud rahulikku ja nõrka nakkusfooni.
Kui uuele tüvele statistiku pilguga otsa vaadata, siis kuivõrd see tõesti üldpilti mõjutab?
Briti teadlased näiteks toovad üheks põhjuseks, miks vaktsineerimine ikka veel mõju ei avalda, uue tüve leviku kiiruse. See pole tapvam ega tekita rohkem raskeid juhte, kuid just levib rohkem. Soomes on praegu 100 000 elaniku kohta natuke üle 60 nakatunu, meil ligi 600, siis ega nad selle probleemiga tegeleda taha.
Ütlesime Eesti Päevalehe juhtkirjas, et soomlaste otsus pole tõenduspõhine, sest üle piiride tuleb ikkagi minimaalselt uusi nakatunuid. Kuivõrd saate seda kinnitada?
Ega kui viirus üle piiride ei tuleks, siis teda meil siin Eestis ei oleks. Viirustüvede sekveneerimine näitas, et ka sügisene teine viiruslaine tuli meile sisse. Esimene saadi niivõrd kontrolli alla, et suvel kevadised tüved praktiliselt kadusid.
Samal ajal, ega vist kuskil ole õnnestunud piiri hermeetiliselt lukku panna. Isegi Uus-Meremaa, mis nõuab negatiivseid analüüsitulemusi ja karantiini, on tuvastanud uusi nakatumisi.
Seal oli tõesti juhtum, kus keegi oli kohustuslikus 14-päevases karantiinis ja alles pärast seda ilmnesid haigustunnused. Eks ka selle 14 päevaga ole nii, et väga suurel osal juhtudel – peaaegu kõigil nakatunutel – haigus selle aja jooksul avaldub, kuid üksikutel läheb ikkagi kauem.
Mis siis ikkagi see soomlaste suur saladus on? Eile jäi silma väide, et küllap nad järgivad paremini vabatahtlikult reegleid. Ometi kui Tallinnas kasvõi maskikandmist vaadata, pole ju olukord ka siin üldsegi halb.
Praegu, pärast seda, kui nakkustase novembris-detsembris üles läks, ju väga suurt vahet tõesti pole. Aga kui vaatame, mis oli enne, siis käituti meil paljuski nii, nagu viirust üldse polekski. Soome oli aga terve sügise ourworldindata.org-i andmetel karmima piiranguindeksiga kui Eesti.
Kui meie laine jõudu kogus, siis laususite novembri lõpus, et piisab, kui vähendada kontakte 20% ja nakatumiskordaja R0 langeb alla ühe. Praeguseks on see viimaks jäänud umbes ühe peale kõikuma. Mis siis viimaks toimis?
Praeguseks oleme tõesti saavutanud n-ö platoo. Kindlasti oli oma roll ka maskidel. Kui me vaatasime hetke, kus eriti midagi muud ei toimunudki, aga tulid tugevad sõnumid maskide range soovituslikkuse kohta, läks nakatumine selgelt aeglasemaks.
Rääkisime teiega hiljuti Taani uuringust, et maski kasuteguri hindamise diapasoon on ikka väga lai. Kas praeguseks on selgem, kui palju mask üldse viiruse levikut piirab?
Väga selget vastust andvat uuringut on peaaegu võimatu korraldada. Kui öeldakse, et maski suurim mõju avaldub selles, et nakatunud inimene maski kandes teisi nii palju ei nakata, siis seda on ju väga raske mõõta. Võime võtta võrdlusgrupid, kus ühed kannavad maski ja teised mitte, ning võrrelda, kui palju see nakatumist vähendab, kuid me ei näe, palju mina ise rohkem viirust levitan. Pigem ikkagi näitavad võrdlevad uuringud, kus näiteks riigi eri osades on erinev maskipoliitika, nende kandmise puhul nakatumise vähenemist.
Eestis vähendati sellest nädalast koolide piiranguid. Kui palju see riski suurendab?
Laste puhul on kõige olulisem, et lastel kui vektoril on väga palju kontakte. Kui me mõtleme koolilapsele, kes käib ka kuskil huviringis või trennis, siis temal tekib kohe umbes 50 lähikontakti päevas. Tõenäosus, et nakkusohtlik laps levitab viirust teistele edasi, on suur. Ja kui mõni laps koolist viiruse saab, viib ta selle oma peresse. Perest jõuab ta töökohtadesse ja sealt vanavanemate juurde. Mis sest, et vanematel endal on märksa vähem kontakte.
Mulle paistab mustreid analüüsides, et kõigepealt näeme nakatumiste kasvu noorte ja laste hulgas ning siis järgnevad umbes nädala pärast vanemad vanuserühmad ehk kes võiksid olla nende vanemad.
Et teha puust ja punaseks – lapsed ise eriti haigeks ei jää, kuid kannavad viirust edasi täpselt sama kergesti kui täiskasvanud?
Mingist vanusest küll. Juba teismelised levitavad viirust võib-olla isegi tõhusamalt kui täiskasvanud. Kui vaatan eri vanusegruppe, et kui suur protsent inimesi on andnud positiivse koroonaproovi, siis näen, et vanuses 15–19 on see üks suuremaid.
Nii et koolide avamine oli üsna riskantne samm?
Eks saan aru ka murest, et mis saab laste haridusest. Olen näinud uuringuid, kus võrreldakse tulemusi enne ja pärast distantsõpet ning eriti just nooremate puhul on küll tagasilööke märgata. Samas suuremate laste puhul selline korrelatsioon selgelt välja ei joonistu. Eestis selliseid uuringuid paraku polegi.
Oleme Eestis jõudnud olukorda, kus on ületatud nn liigsuremuse piir – ehk inimesi sureb selgelt rohkem kui muidu talvisel hooajal. Kui tõsine see on?
Näeme, et mitme kuu ja nädala kestel on keskmine suremus tõesti ületatud. Kõver jookseb tegelikult kõrgemal ka eelmiste aastate maksimumist. Detsembris on aastatel 2011–2019 keskmiselt surnud 1320 inimest, nüüd aastal 2020 oli 1514, see on ikkagi 15%, märksa enam kui tavapärane juhuslik varieeruvus aastast aastasse.
Et sinna alla võivad minna nii otsesed koroonasurmad kui ka n-ö märkamatud ohvrid, need, kes ei saanud näiteks vajalikku arstiabi?
Jah. Aga kui vaatame, mis on statistikas kirjas koroonasurmadena ehk haiglas koroonadiagnoosiga surnuid, siis 2020. aasta märtsist novembrini oli neid kokku 120, detsembris oli neid 109, praeguseks, jaanuarist, on aga juba üle 160. Alla ühe kuuga on surnud rohkem kui epideemia esimese üheksa kuu jooksul. See teeb muret küll.
Just eile möödus üks kuu sellest, kui meil vaktsineerima hakati. Süsti on saanud umbkaudu 30 000 inimest, mõni neist ka kaks korda. Sellise tempoga jõuame aastaga veerandi rahvastikuni. Millise vaktsineerimismäära puhul võiksime end turvaliselt tunda?
Räägitakse ikka, et peaks olema üle 70%, et viirus oleks üldse kontrolli all. Samas, kui riskigrupid saaksid vaktsineeritud, siis võiks oodata vähemalt suremuse suurt vähenemist. Selleni aga, et ta noorte hulgas ei levi, ei jõua me niipea.
Heaks katselaboriks on Iisrael. Seal ei tulnud pärast ulatusliku vaktsineerimise algust esimese kahe nädala jooksul riskirühmades peaaegu mingit vahet. Kolmandal nädalal vähenes vaktsineeritute seas raskete haigusjuhtumite hulk umbes kolmandiku võrra, mis aga pole just see näitaja, mida ootaks. Kui julgustavad on Iisraeli tulemused?
Ega vaktsiin ju kohe järgmisest päevast mõju. Antikehade tekkeks läheb esimesest doosist kümmekond päeva ja kindlam on asi üldse pärast teist doosi. Juba seegi, mida näeme positiivsetest analüüsitulemustest, peegeldab nädalatagust minevikku. Edasi haiglasse jõudmine on veel suurema nihkega – keskmiselt nädal esimeste sümptomite tekkest. Suremus on veel pikema nihkega, võib minna kaks-kolm nädalat, et seal muutust näha. Surmade arv võib vähenema hakata alles kuu pärast seda, kui olulised grupid on vaktsineeritud.
Kui me nüüd Eestile otsa vaatame – mida mudelid näitavad, millal saan jälle bussis sõita maskita?
Meil on neli mudelit eri stsenaariumite kohta. Kui nakatumine märkimisväärselt väheneks, oleks aprillis juba lihtsam. Aga kui see jääb pikaks ajaks samale tasemele, siis ehk kannatame maski ikka ära – see pole väga suur ebamugavus. Mulle on öeldud, et maskiga harjub nagu sokkidega – alguses on ehk ebamugav, aga kui seda palju kanda, siis ei pane enam eriti tähelegi selle olemasolu. Rohkem muretsen aga koolide ja ülikoolide pärast. Mõnda aega tuleme ehk distantsõppega kenasti toime, ent kui see (või siis iga natukese aja tagant lähikontaktsena isolatsioonis olemine ja sellega seotud stress) väga pikale venib, võib kannatada nii haridus kui ka sotsiaalne elu.
