Kaitseliidu malevate vahelised sõjamängud

[sven]

Aga siin teemas oleks kohane rääkida Kaitseliidu malevate vahelisest koostööst ja ühisõppustest, just selles valdkonna ideid loopida. Aegade jooksul ei ole mina näiteks mingit erilist, üle eestilist, koostööd märganud. Midagi on nagu olnud ka aga kuidagi juhuslikult ja liiga väikselt.

Viru-Järva-Tallinn sügisene, ühine, lõpuharjutus on toimunud juba kolm aastat ja iga aastaga on õppus järjest küpsemaks saanud.

See aasta Tallinna malev aga välja ei tulnudki, kuigi tahtjaid olevat olnud erakordselt suurel arvul. Ei saa siis öelda, et vastu tulles malevlaste soovile loobus malev üritust rahastamast.
Raha ei antud? Kes ei andnud? Ei saa öelda, et malev ei andnud - sellenimelist isikut ei ole olemas. See kes ei andnud sellel peab olema nimi?
Miks ei antud? Ehk kulus raha ära aastaläbi kestnud intensiivsetele väljaõppeüritustele? Ja sellel nõrgal ühisõppusel osalemisel ei nähtud enam mõtet?

Maleval on ju eelarve ja vahendid, omatulu, sponsorid jne. Kas paraad ja aastapäevapidu jäetakse ka ära, ei anta raha?

[Madis22]

Ei ole Viru, Järva, Tallinna malevad ainsad, kes omavahel õppuseid korraldavad. Ka Tartu ja Sakala vahel on sarnast koostööd esinenud.

[sven]

Madis, kirjelda põhjalikumalt seda koostööd. Siin on hea koht seda teha: saab laiema põhja arutelule.
Ütlesid, et koostööd ON ESINENUD, mitte, et koostöö on pidev- see juba räägib nii mõndagi.

Miks mitte põhja koostöömalevad ei võiks ühel sügisel minna rünnak-kaitse harjutusele lõuna koostöömalevate vastu? Ja selle külge pookida palju muid elemente, mis asjaga kõik seondub.

Ma ei mõtle küll kevadtormi formaadis asja, see annab reavõitlejatele väga vähe. Mõtlen mingit täiesti uut kvaliteeti.

[Kapten Trumm]

Muideks, probleemid on märksa argisemad kui arvatakse.

Need üritused a'la Põhjakonn on kahjuks olnud seni aktiivile. Aktiiv ja ametlikud prioriteedid pole paraku sünonüümid. Sestap eelistab iga malev omi allüksuse- või erialakursusi sellisele nädalavahetusele kuskil metsas. Teiseks - mida on kuulda - on kaugus paiknemiskohast. Kütuserahad on nii ära ratsitud, et kuskile 100 km kaugusele minekuks keegi naljalt väljaõpperaha ei anna. Nii käivadki Tallinna omad ikka Männikul, kus on sada miljonit nõmedat piirangut ja kell 2300-0700 on tuli seis ning mingit "konna" pole seal teha võimalik.

Tegelikult peaksidki sellised "konnad" olema sama prioriteetsed kui RÕKi-d, sest pakasuhha korras kokku aetud näiliste kompaniide asemel kohtub vabatahtlik ülem seal KL realiteediga - väheste koostööoskusega hunnik indiviide, kellest tuleb kiiresti midagi üksuse taolist moodustada, kus võib igasugu jaod, rühmad ja muu raamatutarkuse unustada (muide, Põhjakonna stsenaarium). Paratamatult tekivad taktikalised grupid, mis on hulga tõenäolisem reaalses jamas kui 4 kuud ette kutsutud ja uue varustusega meelitatud "kompaniid", mis tegelikkuses lahtuvad sama kiiresti kui supiaur, kompaniist saab rühm, rühmast jagu ja nii edasi.

Mina isiklikult arvan, et kui pasun kutsub ja fekaaline ventilaator on oma laadungi laiali loopinud, tulevad kokku need 50 nägu igast malevast, mida võib kohata igal vaba sissepääsuga kursusel/üritusel ja need, keda sunni ja killuvestiga kohale veeti, leiavad 120 põhjust mitte reageerida. Väga tore oleks, kui oleks selleks ettevalmistused tehtud, taktikad leiutatud ja NLAW-id ootamas. Ja kui ei, siis nad mingit mõju ei avalda.

[sven]

Iga väljaõppetsükkel vajab lõpuharjutust ja sellele peaks veel järgnema lahinglaskmine antud teemal.
Kui näiteks aasta läbi on õpitud-harjutatud kaitselahingut, siis tuleb teha kaitselahingu lõpuharjutus nagunii ja samas peab leidma kellegi, kes teeks vastutegevust ehk ründaks. Kust leida see ründaja kui aasta läbi on kaitsega tegeletud? Lihtne oleks kopereeruda ja kutsuda teine malev, mis on aasta otsa rünnakuharjutustega tegelenud. See olekski "Põhjakonna" taolise ühisõppuse põhiline loogika.
Kütust kulub ehk pisut rohkemgi kui oma koduõuel sõdides aga muus osas saab kokku hoida. Külla tulev ründaja võtab koguni kaasa oma laskemoona ja toidu. Ka muidu oma ründajatele kulutatud transpordi maksab nüüd kinni ründav külaline.

Mitme maleva vaheline ühisõppus aga toob kaasa palju rohkem kasulikke külgi:
Kui võitlevad erinevad malevad, siis tekib kummaski tugev omade tunnetus, hakatakse kokku hoidma (meeskonna tunne). Kahe võõra vahel tekib positiivne konflikt, mille tulemusena hakkavad osalejad maksimaalselt pingutama, kuna ei taha ju "nendele seal" (võõrastele) alla jääda. Ei taha omadele häbi teha. Näidatakse üles äärmist sitkust, leidlikkust ja valmisolekut. Käsukorras sellist tulemust ei saavuta.
Ühisõppus annab parema kaitseliidu tunnetuse: Kui malevlane oma kodukohas nokitseb oma sõjaasja ajada, siis võib tekkida lootusetult üksildane tunne, et see väike käputäis ongi kogu KL ja muud ei olegi. Ühisõppusel aga kohtab ja näeb palju suuremat koondunud sõjalist jõudu ja moraal võib sellest tõusta mõlemal poolel, adudes, me polegi ainukesed.
Üksikult ei suudaks ükski malev välja ajada nii suurt hulka kaitseliitlasi, et sellega saaks läbi mängida usutav lahingsituatsioon, kus oleks võimalikult vähe juurdemõeldud virtuaalsust. Malevatevahelise ühistööna oleks kitsamas lõigus reaalsusele sarnane olukord võimalik tekitada.
Ühisõppusel saavad kaitseliitlased omavahel kogemusi vahetada. Eemalt juba piilutakse üksteise relvastust ja varustust, võetakse üle käitumist.

Näiteid võib veel palju tuua. Võibolla keegi aitab?

"Põhjakonna" taoline üritus toob välja reaalsuse. Tõehetk jõuab kätte:
Kui ikka ei ole niipalju mehi, kui paberil, siis ei olegi lihtsalt. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Kui ikka üksus ei jõua tegelikkuses omale läbi soo laskemoona järgi vedada, siis saab kasutada vaid seda, mis olemas on.
Kui ikka tulejuht tuld juhtida ei oska, siis hakkavad pioneerilaengud halastamatult vales kohas paukuma ja üks lahingkomplekt saab vales kohas raisatud (need on alati piiratud kogusega. Viimasel Põhjakonnal näiteks korrigeeriti tuld nii, et see kukkus omadele kaela, põhjustades kaotusi).
Kui roomikumiine ei ole piisaval hulgal, siis tuleb väiksem miiniväli teha (kevadtormil on miiniväljaks punase valgekirju lint. Seda linti mahub tühja unimogi lõputu hulk kilomeetreid ja sellise miinivälja ülespanek võtab aega sekundeid. Kas keegi teab kuipalju roomikumiine mahub, ja suudab kanda, unimog tegelikult? Kui palju aega, energiat ja inimjõudu kulub ainuüksi julgestusmiinivälja mahapanekule tegelikult?)

Need siis mõned argumendid malevatevahelise koostöö poolt.
Millised võiksid olla vastuargumendid?

[Larry]

Tallinn krt jah sel aastal ei osalenud, kuigi üritus esialgu välja reklaamiti ja osaleda tahtjaid registreeriti. Mingil hetkel teatati, et Tallinn üritusel siiski ei osale, sest kütuse- ja toidurahadega on kehvasti. Asemele pakuti laskepäevake Männiku tiirus No mis teha!! Osaleda tahtjate puuduse taha kindlasti ei oleks jäänud, põhjused on kusagil mujal. Kus täpselt, see käib juba kõrgelt üle minu pea... Huvitav, kas ühisüritust malevapealike tasemel kah on arutatud või on Tallinna poolt tegemist lihtsalt entusiastide plaanivälise initsiatiiviga?
Aga muidu ürituse pilte vaadates tundub, et traditsiooniliselt oli väga vinge asi. Hiljuti Keskpolügonil käinuna oskan hinnata osalejate pingutust - see ala seal on ikka neetult märg hetkel! Palju umbes osalejaid oli? Järvakad võiksid kah omad pildid ja muljed üles riputada.

[sven]

Kahel poolel kokku oli relva alla, lahinguväljal, ca 90 võitlejat pluss neile lisandusid tagalad ja vahekohtunikud. Situatsioon oli niivõrd tasavägine, et kui Tallinn oleks Järva pool olnud, siis oleks Viru seekord kõva keretäie saanud.
Küsisin järvakatelt ka pilte aga nad ei teinud neid eriti, üksnes enne lahingut.

Siin üks vana näide koostööst- ühisõppusest: Pioneeripataljon kutsus mitu aastat järjest Viru malevat osalema "Tapa Linnalahingus". Kuna elavjõu vastaspooled olid erinevat päritolu (KL vs. ajateenistus), sai vastaseis erilise energia. Kaitseliitlased kartsid distsiplineeritud sõdurpoiste head väljaõpet ja koostöövõimet, sõdurid kartsid aga eelarvamust hirmuäratavast ja ohjeldamatust kaitseliitlasest. Tulemuseks oli, et mõlemad pooled panid mängu kõik oma oskused . http://www.youtube.com/watch?v=otQ3fmG9YUI

Filmist võib näha ka teisi koostöö elemente: lennukid, kopterid, langevarjurite klubi jne. Üksi nokitsedes poleks Pioneeripataljon seda kõike ellu suutnud viia.

[Madis22]

Madis, kirjelda põhjalikumalt seda koostööd. Siin on hea koht seda teha: saab laiema põhja arutelule.
Ütlesid, et koostööd ON ESINENUD, mitte, et koostöö on pidev- see juba räägib nii mõndagi.

2010 aastal oli 02.07-03.07 Rannu-Emajõe alas op Kiisk, kus Sakala harjutas objektikaitset ning Tartu rünnakut. 5-7. nov. 2010.a Sakala ja Põlva maleva LaKo RÕK keskpolügonil, Tartu vastutegevuses. Kuulduste järgi on Sakalal nov. lõpus õppus plaanis kuhu jälle Tartut vastutegevusse oodatakse.

[Some]

Päris palju raginat... Kes siis paremat taset näitas lahingus?

[sven]

Nüüd näen, et koostööd on toimunud küll. Aga üsna vähe on olnud sellest teada. Vähemalt minule.

Võibolla on võimalik siia rohkem kirjeldusi või mõni foto panna. Kogemusi vahetada.

Ja on hea olnud, et mõni malevapealik pole veel öelnud: see aasta me ei tule, teeme hoopis laskepäeva. Vaadake ise kuidas saate.

Kas sellest Sakala novembrikuusest õppusest on ka rohkem teada?

[Larry]

No päris ok hulk rahvast oli siis ju! Kui juba mitme rühmaga opereerida saab, siis on ka üritusel hoopis teine jume. Selle "korraliku keretäie" või "hiilgava võidu" pärast ei maksa väga põdeda, harilikult need "korralikud keretäied" on võitudest jupp maad paremad õpetajad
Ma olen kah kunagi sarnasel Tapa Linnalahingu üritusel osalenud. Kõik nägi välja pea samasugune, ajateenijad olid kaks vana kasarmut eeskujulikult kindlustanud ja Tallinn siis u. ühe rühmaga ründas neid. Aastanumbrit kahjuks ei mäleta, aga pakun, et oli enne 2003. aastat st. enne viimast Iraagi sõda. Mäletan, et kasutati ka mingit õppegaasi, et sundida võitlejaid gaasimaske kasutama Ise olin siis kattegrupis, niiet majadesse sisenema eriti ei pidanud, aga pärast lahingut sai siis nende kindlusmajadega tutvuda. Muljetavaldav. Sama vinget videot kahjuks ette näidata ei ole, kuigi fotosid keegi kindlasti tegi.

[Some]

Nuh, ikke oleks päris põnev kui õllekõhukestega väikekodanlased noortele härgadele koha kätte näitaks!
Kuigi antud videos paistis et ka KL saatis pigem oma nooremad liikmed sõdimaie

[sven]

Distsipliini seisukohalt on ajateenija kaitseliitlasest alati üle. Samas aga probleemide lahendamise võimelt on elukogenum ja kammitsemata kaitseliitlane ajateenijast üle.
Sel linnalahingus märkasin, et ajateenija effektiivsus sõltub tema ülemuse võimekusest. Tublide ülemate rühmad olid eriti löögivõimelised ja kardetavad.
Sõdurpioste silmis tundus kaitseliitlastel olevat mingi "hullunud karu" maine, tundus, et meid pigem peljati. Hea näide on kui öine ajateenijate poolrühma vasturünnak põrkas pimedas kokku kahe meie laskemoona järelvedajaga ja kohe hirmsa jooksuga põgenema panid, karjudes vasturünnak tuleb.
Piike murti selles lahingus kõvasti aga lõpuks läks ikkagi kõik tsenaariumi kohaselt, nagu varem kokku lepitud, et hommikuks laseme ennast välja ajada.
Hämmastas kui kuulsin, et vastasseisev rühmaülem läks turvalisel korrusel soojaksköetud ruumi kell 11 magama ja ka osa rühmast tegi sama. Vahekohtunik ütles mulle hiljem, et ainult kuus vene poissi lõpuks sõdisidki meiega - need ei raatsinud heast löömingust ilma jääda.

Kokkuvõtvalt on sellest koostööõppusest head mälestused ja palju kogemusi. Hea on saada ka võõrastega kohtudes võrdlusmomenti ja tõdeda, et me ei olegi nii kehvad nagu meie ülemused tihti arvavad. Paljudes asjades (eriti tehnilised lahendused) oleks võinud me vastasele ka ise õpetajaks olla.

[Kapten Trumm]

Kui nende tublide ülemate eriti kardetavad rühmad omaks veel auto pagasnikus heavy hitting power' it, mis töötaks sõltumata, kas mingi brigaad või pataljon üldse eksisteerib, siis prognoosin, et suvalisel okupandil on istumise koht vähe jahe siin ringi liikudes. Ja Tallinna tee näeks välja ka nagu Road to Basra.

[hummel]

Hoolimata asjaolust, et see koguaeg nõmedalt nurka tekkiv reklaam mind närvi ajab ja foorumist eemale peletab, lisan oma kommentaari.

Ajateenija on sageli umbes sama rumal, kui teda selleks kasvatatakse ja õpetatakse. Minumeelest ei ole meie ajateenistuse väljaõpe sugugi väga efektiivne. Tambitakse tuimalt näpuga õppekavast järge ajades mingeid kuivi üksikmehe-lahingupaari-jao asju ja pikka aega järgemööda. Liialt vähe on suurema allüksuse situatsiooniharjutusi ehk actionit, kus sõdur või allohvitser saaks näidata ja arendada initsiatiivi. Keskmiste kaitseliitlastega on aga täpselt vastupidi. Initsiatiiviharjutusi on palju ja initsiatiiv väga hea, kuid lahingulised baasoskused on omakorda nõrgemad. Kaitseliitlastele oleks siis vaja tõhusamat väljaõpet ja drilli.

Ajateenijate väljaõppe ülesehitus erialakursusest kuni rühmakursuse alguseni (jaanuarist märtsini) on minumeelest mõttetu kummivenitamine. Mis krdi mõte on õppida 4 nädalat jutti oma kuulipildujat juppideks- ja laskeasendit võtma? Eriti veel, kui seda juba SBK ajal on õpitud ja isegi eksam tehtud! Pole ime, et ajateenija kirjutab tagasisidedesse stiilis "ajateenistus on liiga pikk" ja "mõttetut tegevust on liiga palju".
Omaltpoolt kutsun üles ajateenijate õppega tegelevad kaadrit üles enamust EK ja JK õppekavasid heasse kohta saatma ja planeerima sõdurite väljaõpet jaanuarist kuni vabariigi aastapäevani hoopis vastava NAEK õppekava eeskujul, mis on märksa efektiivsem ja sisukam. Lihtsalt sõdur ei pea õppima jagu juhtima, vaid jao liige olema.

Kaitseliidu poolele olen soovitusi siia piisavalt kirjutanud. Kokkuvõte oleks, et aastaplaanides peab kohustuslikus korras sisalduma rohkem lahingharjutusi ja vähem igasuguseid tiirulaskmisi, võistlusi ning muud tilu-lilu. Vastav ajakulu % võiks olla kõrgemalt ette kirjutatud. Teiseks tuleks keskenduda rohkem (kompanii-) rühma-jao taseme õppe arendamisele ja loobuda täielikult igasugustest ressursside raiskamisest pataljonidega õhulosse mängides ning ka üldreservi RÕK-idest. kogu KL ametlik SA struktuur peaks koosnema rühma või kompanii võitlusgruppidest, komplekteerituna kalitseliitlastega. 50 50-mehelist tugevdatud rühma võitlusgruppi on naabrimehele märksa suurem peavalu, kui 5 logisevat ja segaselt kokku klopsitud nn "maakaitsepataljoni".