Re: Ohvitseride haridusnõue tabas eriti valusalt kaitseliitl
Postitatud: 03 Sept, 2012 20:36
Ilmselt teen ma nüüd natukene liiga paarile kõrghariduseta ohvitserile, kellel tõepoolest polnudki praktiliselt teenistuse kõrvalt võimalik 3-aastat bakalaureusekraadi kätte saada (pillutamine ühest Eesti otsast teise, välismaale pikaajalisse komandeeringusse, seejärel vastutusrikkale ametikohale Eestis jne). Aga suures plaanis pole minu arvates eriti millegagi õigustatud nende ca 50 kõrghariduseta ohvitseri siidikinnastes kohtlemine – Kaitseliidu omad ametniku kohale sama tööd tegema, Kaitseväe omad jätkama teenistust vanemallohvitseri ametikohale säilitades õiguse kanda ohvitseri auastmetunnuseid ja saada ohvitseri auastmetasu. Sisuliselt ongi keeruline nende puhul rääkida mingitest reaalsetest sanktsioonidest, sest nooremohvitseri ja vanemallohvitseri ametikohad ja -ülesanded võivad praktikas (nt. instruktori või staabitöötaja ametikohtadel) olla üsna sarnased ja väeosas käivad need inimesed ikka ohvitseripagunitega edasi, nagu polekski midagi eriti muutunud.
Sest olgem ausad – alates kaitseväeteenistuse seaduse kehtimahakkamisest 2000. aastal on (ilmselt mingite üksikute eranditega) praktiliselt võimatu ohvitseri ametikohale siseneda ilma kõrgharidust omamata – olgu siis Sõjakoolist või (erialaohvitseride puhul) mõnest tsiviilkõrgkoolist saaduga. See omakorda tähendab, et ilmselt kõigil praegu kõne all olevatel ohvitseridel on 12 (kaksteist!) aastat olnud aega 3-aastase bakalaureusekraadi omandamiseks. Ja igaüks, kes on tänase Eesti kõrgharidusmaastikuga kokku puutunud, teab, et selle 3-aastase baki omandamist ei saa parimagi tahtmise korral eriti raskeks ülesandeks pidada. Eriti ohvitseride puhul, kes ideaalis võiksid meie väikeses riigis olla keskmisest natukene intelligentsemad ja võimekamad inimesed.
Seejuures on nendele inimestele antud kolmel (!) korral ajapikendust (iga kord mitte kolm, vaid lausa neli aastat), on antud suurel hulgal nii palgata kui palgalisi õppepuhkusi, vabu päevi koolis käimiseks, makstud kinni õppemakse, koostatud individuaalseid õppeplaane jne jne – ühesõnaga, ei taha isegi hakata mõtlema selle peale, kui palju töötunde ja raha on nende inimeste peale tühja maha valatud. Jah, tihti on teenistus ise takistusi teinud, Kevadtormi kipub ikka olema kõige kibedamal sessi-ajal jne ning mingil määral näitab tekkinud olukord ka personaliplaneerimise läbikukkumist nii Kaitseväes kui Kaitseliidus.
Ega muidu võibolla väga hullu ei olekski, aga sisuliselt on minu arvates tegemist võimekamate ja initsiatiivikamate (nende, kes siiski suutsid 12 aasta jooksul kõrghariduse omandada) karistamisega ning teisalt laiskade ja lohakate pilpa peal hoidmisega.
Teiseks, kui Kaitseliidus on kõrghariduseta ohvitsere tervelt iga viies, siis on arusaamatu, millega Kaitseliidu personalitöötajad viimased 12 aastat on teinud? Personalipuuduse olukorras on nende inimeste ametnikena tööle jätmine arusaadav, kuid on taaskord tegemist laiskade premeerimisega, sest sisuliselt jäävad inimesed oma senist tööd tegema.
Kolmandaks, eriti veider tundub vähemalt mulle olukord, kus kõrghariduseta nooremohvitseridele pakutakse võimalust jätkata teenistust vanemallohvitseri ametikohtadel, säilitades seejuures oma senised auastmetunnused ja ausastmetasu. Kujutan veel kuidagi ette, kuidas nt. selline „endine kapten“ hakkab alluma nooremleitnandile või leitnandile (sest ohvitseride seas on alluvusvahekorras ametikoht kõrgemal ausastmest), aga mis saab siis, kui nt. rühmavanema ametikohale määratud „leitnant“ hakkab kaudselt alluma veeblist kompaniiveeblile? Ühesõnaga, vägisi jääb mulje, et selle otsusega devalveeritakse ohvitseri, austame ja hierarhia mõisteid üsna tugevasti.
Kogu see olukord ilmselgelt ongi selgitatav terava personalipuudusega ja seetõttu mõneti mõistetav. Aga kui 12 aasta jooksul on olnud teada, et kõrghariduse omandamine on normaalse ohvitserikarjääri jätkamise eelduseks, siis jääb vägisi mulje, et selle tohutupika aja jooksul ongi kõrghariduse (üksikute eranditega) jätnud omandamata pigem need laisemad, mugavamad ja olematu ambitsiooniga inimesed. Mistõttu tekib vähemalt mul küsimus, et kas nende inimeste lahkumise tõttu Kaitsevägi tervikuna midagi erilist kaotaks.
Sest olgem ausad – alates kaitseväeteenistuse seaduse kehtimahakkamisest 2000. aastal on (ilmselt mingite üksikute eranditega) praktiliselt võimatu ohvitseri ametikohale siseneda ilma kõrgharidust omamata – olgu siis Sõjakoolist või (erialaohvitseride puhul) mõnest tsiviilkõrgkoolist saaduga. See omakorda tähendab, et ilmselt kõigil praegu kõne all olevatel ohvitseridel on 12 (kaksteist!) aastat olnud aega 3-aastase bakalaureusekraadi omandamiseks. Ja igaüks, kes on tänase Eesti kõrgharidusmaastikuga kokku puutunud, teab, et selle 3-aastase baki omandamist ei saa parimagi tahtmise korral eriti raskeks ülesandeks pidada. Eriti ohvitseride puhul, kes ideaalis võiksid meie väikeses riigis olla keskmisest natukene intelligentsemad ja võimekamad inimesed.
Seejuures on nendele inimestele antud kolmel (!) korral ajapikendust (iga kord mitte kolm, vaid lausa neli aastat), on antud suurel hulgal nii palgata kui palgalisi õppepuhkusi, vabu päevi koolis käimiseks, makstud kinni õppemakse, koostatud individuaalseid õppeplaane jne jne – ühesõnaga, ei taha isegi hakata mõtlema selle peale, kui palju töötunde ja raha on nende inimeste peale tühja maha valatud. Jah, tihti on teenistus ise takistusi teinud, Kevadtormi kipub ikka olema kõige kibedamal sessi-ajal jne ning mingil määral näitab tekkinud olukord ka personaliplaneerimise läbikukkumist nii Kaitseväes kui Kaitseliidus.
Ega muidu võibolla väga hullu ei olekski, aga sisuliselt on minu arvates tegemist võimekamate ja initsiatiivikamate (nende, kes siiski suutsid 12 aasta jooksul kõrghariduse omandada) karistamisega ning teisalt laiskade ja lohakate pilpa peal hoidmisega.
Teiseks, kui Kaitseliidus on kõrghariduseta ohvitsere tervelt iga viies, siis on arusaamatu, millega Kaitseliidu personalitöötajad viimased 12 aastat on teinud? Personalipuuduse olukorras on nende inimeste ametnikena tööle jätmine arusaadav, kuid on taaskord tegemist laiskade premeerimisega, sest sisuliselt jäävad inimesed oma senist tööd tegema.
Kolmandaks, eriti veider tundub vähemalt mulle olukord, kus kõrghariduseta nooremohvitseridele pakutakse võimalust jätkata teenistust vanemallohvitseri ametikohtadel, säilitades seejuures oma senised auastmetunnused ja ausastmetasu. Kujutan veel kuidagi ette, kuidas nt. selline „endine kapten“ hakkab alluma nooremleitnandile või leitnandile (sest ohvitseride seas on alluvusvahekorras ametikoht kõrgemal ausastmest), aga mis saab siis, kui nt. rühmavanema ametikohale määratud „leitnant“ hakkab kaudselt alluma veeblist kompaniiveeblile? Ühesõnaga, vägisi jääb mulje, et selle otsusega devalveeritakse ohvitseri, austame ja hierarhia mõisteid üsna tugevasti.
Kogu see olukord ilmselgelt ongi selgitatav terava personalipuudusega ja seetõttu mõneti mõistetav. Aga kui 12 aasta jooksul on olnud teada, et kõrghariduse omandamine on normaalse ohvitserikarjääri jätkamise eelduseks, siis jääb vägisi mulje, et selle tohutupika aja jooksul ongi kõrghariduse (üksikute eranditega) jätnud omandamata pigem need laisemad, mugavamad ja olematu ambitsiooniga inimesed. Mistõttu tekib vähemalt mul küsimus, et kas nende inimeste lahkumise tõttu Kaitsevägi tervikuna midagi erilist kaotaks.
