www.militaar.net

Olen jälginud KLi struktuuri ning sisekaitse tekitab veidi segadust. Mis eriala mehed seal, siis koos on ja millele nende väljaõppes rohkem rõhku pannakse? Vahipataljoni sõjaväepolitsei eelkäijaks oli samuti KL sisekaitseüksus. Kas KL sisekaitset ei võiks ümber nimetada sõjaväepolitsei toetusüksusteks vms. Kas neid üksusi on üldse vaja? Minu jaoks üks kummaline ja arusaamatu moodustis. ka ei aita seda müsteeriumit lahendada.

Las nad olla rahulikult edasi Kui sul on vaja teada millega nad tegelevad ja kes sinna kuulub, siis sa tead seda. Kui sa ei tea, siis järelikult pole sul vaja seda teada. Kõik ja igaüks ei pea kõigest teadma ja seda eriti kaitseväe struktuuride ja ülesannete osas.

Ära võta mu vastust kui ülbitsemist, vaid võta seda kui sõbralikku soovitust.

siin foorumis ju terve teema õppekogunemiste kohta kust infokilde hankida.
viewtopic.php?f=30&t=25507

Samuti oli mälu järgi netis hulk artikleid ja ERR videomaterjale 2011 novembrialguse õppekogunemiste kohta mis toimusid kusagil Sõle/Kopli piirkonnas.

Otsi, vaata üle ja saad ennast huvitavat infot.

Ega see sisekaitse eriti palju ei erine tavalisest jalaväest. Aga siiski on palju erinevusi. Sisekaitse kujutab ju endast seda, et peab valitsema kord ka tagalas. Üldjuhul on üldisteks eesmärkideks tagalas patrullimine, dessantide tõrjumine ja ka massirahutuste mahasurumine. Mõistagi on üheks põhilisemaks asjaks objektikaitse. Tuleb kaitsta tähtsamaid objekte ja kontrollida teedel kontrollpostides vastase nn sisseimbumist.
Kui üldjuhul tehakse dessante ikka tagala aladesse, siis siit tulevadgi mängu sisekaitseüksused kes peavad väga kiirelt reageerima ja olema õigel ajal õiges kohas.

See asi on suhteliselt segane veel aga hakkavad juba selginema ka kindlamad eesmärgid. 2011 aasta lõpus hakkas see sisekaitse RÕKide teema peale. Ja tegelikult ju alles mõni aasta tagasi hakati sisekaitse üksusi moodustama.

Möödund sajandi algupoolel said kaitseliidud ja omakaitsed alguse just vajadusest kodukohas korda ja julgeolekut tagada. Vajadusest kaitsta tsiviilelanikkonda demoraliseerunud sõdurite jõukude omavoli ja segaseid aegu ärakasutavate kurjategijate eest. Sõjalise otstarbe andsid neile moodustistele valitsused, kes leidsid lihtsama olema neid oma tegevusse inkorporeerida, kui jõuga laiali ajada. Seega sisekaitse on olnud kaitseliidule ikka ja jälle just esimene ülesanne. Sealjuures ei ole kaitseliit olnud mingi "abi-" või "toetus-", vaid just ise see esimene oma otstarbes.

_________________
Cartridges are naught but a passing fad ...

Selle sisekaitsekompanii-värginduse ümber käib selline veider asi - natuke nagu piibellik "ära talita mitte minu tegude, vaid minu sõnade järgi". Või midagi sellist.
Nagu siin paljud kirjutajad on ära jaganud, satuvad need üksused tõenäoliselt kõige esimesena lahingusse. Sõda pidi ju hakkama dessantide, spetsnaazi, sabotaazi ja sisemiste rahutustega sh relvastatud "rahvaülestõusuga".

Nüüd harutame sammukese edasi - kas need kompaniid on kokku pandud parimatest meestest, relvadega, saavad väljaõpperahasid kenasti jne? KV-s on nii, et "first to go" ehk Scoutspataljon on varustatud parimaga, mis KV-l anda on. Vastuses sellele küsimusele ongi ära toodud see skisofreeniline seis.

Minu isiklik arvamus on, et KL peakski koosnema võitlus/sissigruppidest ja sisekaitse/tagalavalve eüksustest, need lahingukompaniid ja -pataljonid on üks äärmiselt elukauge fantaasia, mida ka tänasel KL juhtkonnal pole olnud julgust otsustavalt lõpetada kui rahaliselt ja inimressursiliselt ülejõu käivat (loe läbikukkunud) eksperimenti.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

on enam-vähem ainus, mida hetkel oskab sellel teemal kosta, vähemalt oma SKKd vaadates. Meestel pole tegelikult häda midagi, kuid puudub pigem kõrgemalt poolt selge arusaam asjast, või kui see on seal olemas, siis ei jõua see kuidagi alla välja. Ehk tee hästi, kuid mida - ei tea.

Relvad on tavalised, ilma igasuguse lisavarustuse ja pika käeta... Nojah.

Eks vist mujal ka aga meil SKaKo-s on varustusega asi natukene nutune. Kui midagi LaKo-st üle jääb, siis saab. Relvastus jah tavaline. Siiski kusagil keegi mõtleb juba täpsemat väljaõppeplaani välja. Aja möödudes on juba tulnud selgemad ülesanded.

Eks eelmisel sügisel Tallinna sisekaitse RÕK'is osaledes ja seda oma peas läbi mõeldes oligi asi kergelt müstiline.

Kas tõesti loodetakse, et sõja puhkedes jõuab mingi seltskond Saaremaalt, Hiiumaalt, Võrumaalt jne kusagile Tallinna sisekaitsesse????
Kas neile tõesti lähemal tegevust ei leita?

Galil on muidugi tore ja väiksem relv võrreldes AK4-ga aga siiski linnatingimustes mingit hoonet läbi otsides oleks natuke lühema toruga asjad adekvaatsemad (torul võiks ju mingi valgustus kah olla, muidu kusagil keldris on ainuke turvaline moodus ülevaatuseks enda ees ukse vahelt granaat sisse visata???)

Veel müstilist:
RÕK'i käigus oli kõige rohkem "lahing" kontakte tagalarühmal.
Nemad kui reservimehed igaks elujuhtumiks suutsid peaaegu kõik paukpadrunid ära kulutada mis neile anti. (sõle koolimaja juurest korjati hülsid ilmselt välgukiirusel aga paljassaarelt võib neid suure tõenäosusega senini leida. )
Tegelikult tagalamehed ei saanud üldse väljasõpet selles osas, milleks nad mõeldud on (side, transport, kokandus...) aga neil oli vähemalt lõbus.
Muud rühmad tegelesid suht tuimalt patrullimise või muu sellisega ega saanud piisavalt madistada. (et neil ka lõbus oleks)

Mingigi üldine väljaõpe oleks võinud olla.
Ei saa ju oodata inimestelt, kes pole Eesti kaitseväes antud teemaga tegelenud, mingeid teadmisi.
Näiteks nõukogude armee taustaga mehed ootasid, et neile räägitaks muu hulgas ka midagi kaitseväest. Käsklused, aukraadid, tavad, märgid....
Pole ju kõik EV Kaitseväes SBK-d läbinud.

Näieks käsklus "taktsammu marss" on seda esimest korda kuulnute jaoks mittemõistetav.
jne jne jne.

Küsimus pole relvades-varustuses vaid näiteks väljaõppemahus, millega pole isegi üksikmehe oskusi võimalik värskendada...nagu ülalpool juba keegi taipas öelda.
Mingi nädalavahetuse pikkuse RÕK-iga ei ole võimalik isegi jao tasemel koostööd rahuldavalt toimima saada, rääkimata siis kompaniist.
Meil tahavad kõik vist brigaadi manöövrites osaleda.

Kui vaadata 2007 tüüpi olukorda, siis esimesena satuvad tulejoonele mitte VG-d ja lahingkompaniid/pataljonid, vaid igasugu objektivalve ja -kaitse mehed. Nende tegevusest aga sõltub muide ka see, kas asi eskaleerub päris sõjani või mitte (kui nt mõni valveüksus avab mingite provokatsioonide peale kuulipildujatule ja tapab nt 20 manifestanti maha).
Muidugi selle vastu leiab ka rohtu - saata mehed relvadeta

Idee teoorias isenenest õige, aga kogu mäng praktikas teostamatu - inimeste nappuse tõttu. Seetõttu on minuarust lahingkompaniid/pataljonid antud mängus ülearune ponnistus, ülesanne oleks jõukohane, kui iga malev paneks välja 1-2 "kreemide kreem" võitlusgruppi heade relvadega ja ülejäänud seltskond tagalavalvesse territoriaalsete koondrühma-tüüpi üksustena. See on enamvähem jõukohane saavutada. Täna venitatakse need kompaniid-pataljonid täiskoosseisu KV täiendreservi arvelt - peamiselt N.armee ja EV algusaegade väljaõppega meestest.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui nüüd seda aasta lõpus toimunud SKaKo RÕKi pole koostööst mitte lõhnagi. Selle 2 päeva jooksul ei saanud isegi erialamehed oma teadmiseid värskendatud. Üldises pildid muidugi oleneb üksuste ülematest. Meil SKaKo-s toimub vähemalt kord kuu jooksul erialane õpe. Kui ülemad on ülimalt pädevad ja suudavad asju väga hästi organiseerida jõuab väljaõpe ka üksiku võitlejani.

Siiski tuleks tegelikult realistlikult mõelda ja ütleme, et parim variant oleks ikkagi sissisõda. Aga eks aeg näitab ja väljaõpe peaks ka paranema.

Muidugi VG mõte pole paha. Kui teha väikesed mobiilsed üksused oleks kindlasti tulemus palju parem. Siis laskuks küll VG-de ülematele vastutus, et omad võitlejad korraliku väljaõppe saaks.

Ja see kompaniide struktuurid on ka tegelikult enamus fantaasia. Millegi pärast on läinud asi nii, et enamus üksusi on täidetud ainult nimekirjadega. Kes on kunagi kaitseliiduga liitunud ja siiani nimekirjas, need on ka üksustesse planeeritud. Kuigi aega juba palju möödas ja inimene on kas kaotanud huvi või ei ole enam lihtsalt aega.

Sisekaitses on veel see nüanss, et see seab meeste teadmistele-oskustele mitte väiksemaid nõudmisi kui lahinguüksus.
Küsimus on selles, et see tegevus hakkab toimuma hallil ajal, kus sõjategevuse ja rahu piir on väga laialivalguv. Kus liiga sõjakas tegevus võib provotseerida mingi suurema jama ja kus liiga rahuaja rutiinis elamine võib kaasa tuua liigsete kuuliaukudega võitlejad. Seejuures peab suutma jääda ka seaduse/RoE piiridesse.

Lahinguüksuses on see olukorra teema isegi lihtsam - vastane on vastane ja tulistame vastavalt käsule.
Kuskil checkpointis võib aga mõni õiguste nõudja rusikad käiku lasta või muidu skandaali teha, talle ei saa ju kuulipilduja tuld peale tõmmata.

Seega saab üksuste koostamine sellest (rahast, meestest jne), mis prioriteetsetest üle jääb - tuua vaid tegevuse kvaliteedi kolossaalse languse ja võimalikud suured riskid kriisiajal.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Minu eelneva postituse mõte oli selles, et inimesed on enam-vähem OK materjal, kuigi on näha ilminguid, et SKK on maleva prügikast, kuhu pannakse need, kellega midagi targemat pihta hakata ei ole, kes saadetakse jalust ära või keda ei peeta kõlbulikuks VG või LK jaoks.

Täpsemad väljaõppevajadused on siis määratletavad, kui on eesmärk paigas. Loomulikult on SKK tegevusvaldkond laiem, kui lihtsalt objekti peal passimine, kuid ausalt öeldes ei tea, sest kui küsida, siis küsitav ka ei tea.

Relvastusest - see ei ole loomulikult primaarne, kuid kompositsiooni arvestades tulevad mingi hetk piirid ette, kus ülesande sooritamise edukus on madalam sellest, mis võiks olla.