Re: Valveteenistus
Postitatud: 06 Mär, 2018 23:01
100% nõus Roamlessi poolt kirjutatuga. Ei olnud ajateenistuse ajal nürimat, tüütumat ja demotiveerivamat asja kui vahtkondades ja toimkondades käimine. Kadrioru vahtkonna võib ehk kuidagi välja arvata, aga ka seal kadus uudsus ja põnevus pärast esimest paari vahtkonda ning asendus tüütu rutiiniga. Ja meil toimus see kõik ajal, kui väeosas oli korraga suhteliselt palju ajateenijaid sees (st. vahtkonna-toimkonna koormus oli suht ühtlaselt erinevate allüksuste ja „lendude“ vahel jagunenud) ning toimus muu väljaõppe kõrvalt (ja kohati ka selle arvelt). Aga seda, et lükata toimkonda mitte väljaõppe kõrvalt aeg-ajalt, vaid n-ö ajateenija põhitegevusena, vat seda ma küll väga hästi ette ei kujuta. Õigemini – kujutan küll, nagu kujutan ette ka seda, et sellise vahtkonnateenistuse kvaliteet ja vahtkondlaste motivatsioon ei saa kuidagi olla parem tänaste Kaitseliidu „taatide“ ja „tibide“ omast. Kui Kaitseministeeriumi esindaja räägib, et „kaalutakse alternatiive“, siis mina ei hakka mürki võtma, et äkki pöördutaksegi ajateenijate arvu 4000-ni suurendamise raames tagasi ajateenijatest vahtkondlaste juurde, aga mina seda eriti ei usu ega ka soovita.
Selles mõttes ei ole meil vaja „õppida“ Nõukogude Armee sellelaadsetest kogemustest ja praktikatest, vaid on ka meie enda Kaitsevägi 25 aasta jooksul ära proovinud ajateenijate rakendamise vahtkondade ja toimkondade komplekteerimisel. Kindlasti ei olnud selles vallas 2000. aastate esimeseks pooleks enam sellist bardakki, nagu kirjeldas kaasfoorumlane andrusjo 1990. aastate kohta. Aga pidid olema mingid väga head põhjused, miks see süsteem u 15 aastat tagasi asendati Kaitseliidu valvuritega; ning mina ausalt öeldes ei tea tänases Kaitseväes kedagi, kes seda süsteemi taga igatseks või tõsiselt mõtleks selle taastamisele, kasvõi mingil „modifitseeritud“ kujul.
See kõik ei tähenda, et Kaitseliidu valvurite süsteem oleks ideaalne või probleemidevaba lahendus, aga mina ei oska täna ka paremat, või õigemini efektiivsemat või sama hinnalipikuga süsteemi välja pakkuda. Algne mõte oli üllas ja hea – Kaitseliidu tegevliikmetel (kes muuhulgas peavad sõja ajal tagama ka objektikaitset) on võimalus tavatöö kõrvalt teenida väikest lisaraha ka rahu ajal objekte valvates. Esmapilgul justkui hea süsteem – osad kaitseliitlased peavad ka sõja korral olemuslikult samu ülesandeid samadel objektidel tagama, inimesed on teada ja kontrollitud, oskavad relvaga ringi käia jne. Praktikas on tänaseks suurema osa valvurite seos Kaitseliiduga minu teada suhteliselt olematu, paljuski ongi tegemist pensionäride ja muidu mitte üleliia heal järjel/haridusega inimestega, kes liituvad Kaitseliiduga vaid valvuri tööotsa pärast, moodustavad seal ametiühinguid ja kauplevad iga-aastaselt Kaitseliidu peastaabi ja Kaitseministeeriumiga tunnitasu sentide üle (mis töövõtjatena on muidugi nende põhiseaduslik õigus). Nii ongi väljakujunenud, et tegemist on paljuski sama kontingendiga, kes turvafirmade koosseisus valvab ehitusobjekte, toidupoode jms, samade tööülesannete ja sama sissetulekuga. Ja viimane pole ka märkismiväärselt suurem ega väiksem keskmise turvamehe omast. Objekte on tänaseks üle Eesti kümneid, valvureid endid aga tunduvalt üle pooletuhande. Kulu kaitse-eelarvele – seitsmekohaline arv eurosid iga-aastaselt.
Kokkuvõttes on nokk-kinni-saba-lahti. Tahad saada parema kvaliteedi ja motivatsiooniga kutselisi valvureid, pead tunduvalt tõstma palkasid. Aga siis hakkad sa ära sööma Scoutspataljoni niigi kasinat värbamisbaasi ja lisaks koormad kaitse-eelarvet olemuslikult suht väheefektiivse rahuaegse ballastiga. Ajateenijate kasutamine – esmapilgul justkui mõistlik lahendus, aga kui hakata kokku arvutama objektide arvu ning kõikide objektide jaoks vajalikku valvurite arvu 24/7/365 teenistuseks, siis selgub, et aastaringselt on vaja sadu täiendavaid ajateenijaid, kes suurema osa teenistusest suurt muud ei tee, kui valvab ladu/pääslat/staapi/piirdeaeda. Kindlasti on muljetavaldav näidata välismaa kindralitele väeosa pääslas „rangeri mõõtu“ valvureid, aga jumal tänatud, et me ei ela enam sellises pokazuhha-ühiskonnas, mida Trumm taga igatseb (muide, ilmselt vaataksid ka need kindralid meid sellisel juhul nagu opakaid, sest „miskipärast“ valvavad ka enamikes lääneriikides baase ja linnakuid mingid eraturvafirma õllekõhud ilma, et keegi selles rahuajal ületamatut probleemi näeks). Ja sügavalt kahtlen, kas see ajateenijate pidamine valvuritena kokkuvõttes efektiivsem ja odavam oleks – vaatamata suurele voolavusele on Kaitseliidu valvurite koolitamisele kuluv ressurss siiski väiksem, kui õpetada iga-aastaselt välja 100-protsendiliselt kogu valvurite korpus, nagu see ajateenijate puhul oleks, rääkimata tundlikumate objektide puhul valvurita taustakontrollist ja riigisaladuse lubadest. Jah, valvurile on vaja maksta palka, aga kui ajateenija igakuisele tasule (100-150 eurot) lisada kulud toitlustamisele, kasarmukohtadele, nende kasarmukohtade kommunaalkulud, arstiabi jpm (st asjad, mida valvurite puhul õnneks või kahjuks pole), siis ega see ajateenija-valvur enam nii väga palju odavam ei tule kui kaitseliitlane-valvur.
Aga põhiline on, et see kõik ei ole suures plaanis väga suur probleem juhul, kui seda valvuriteenust vaadeldagi kui eelkõige rahuaegset „teenust“. Kui teenust, mille osutajate ülesanne on kontrollida pääslas dokumente ja külastajate nimekirja, patrullida rahu ajal teatud perimeetril, hoida pilk peal valvekaamerate pildil. Ja suurema jama korral helistada kas politseisse või korrapidajale, kes vajadusel saadab kohale valvegrupi, politseipatrulli vms. Tuletan meelde, et praktiliselt kogu meie kaitsevägi on reservarmee, st võimsus peitub reservväelastes, kes kriisi või sõja korral mobiliseeritakse ja kes vajadusel tagavad riigi kaitseks vajalikud brigaadid ja maakaitsepataljonid. Miks peaks rahuaegne valveteenistus moodustama siin erandi?
Selle sama Ämari lennubaasi näitel – kui sügaval rahu ajal ilmuvad ootamatult pääslasse Spetsnazi kõrilõikajad (ja kogu ülejäänud reservvägi magab rahulikult oma kodudes), siis on eelhoiatusega midagi tõsiselt puusse läinud ning kogu asi on mokas olenemata sellest, kas seal pääslas istub Kaitseliidu taat või „rangeri väljaõppega“ ajateenija. Lähtume ikka sellest, et meil on kriisi korral vähemalt mingi elementaarne eelhoiatus, ning sellisel juhul tõstetakse lisaõppekogunemiste või mobilisatsiooniga jalule kogu kiirreageerimisstruktuur. Mille koosseisus on lisaks kõigele muule ka jalaväeüksused sellesama Ämari lennubaasi julgestamiseks, mis oma eelnevalt väljaõppetasemelt ja tabelrevastuselt on üle ükskõik millisest terve ajateenistuse valvamisega tegelenud reservüksusest. Tõenäoliselt sellessamas pataljoni mahus, mida Trumm pakkus. Kui ei usu, siis lugege pressiteateid ja vaadake fotogaleriisid üsna regulaarselt toimuvatest Õhuväe õppekogunemistest.
Veelkord – ei ole see Kaitseliidu täna tagatav valveteenus probleemivaba ja ideaalne lahendus. Aga täna antud ülesande ja ressursside raames ei oska mina ka paremat ja odavamat välja pakkuda.
Selles mõttes ei ole meil vaja „õppida“ Nõukogude Armee sellelaadsetest kogemustest ja praktikatest, vaid on ka meie enda Kaitsevägi 25 aasta jooksul ära proovinud ajateenijate rakendamise vahtkondade ja toimkondade komplekteerimisel. Kindlasti ei olnud selles vallas 2000. aastate esimeseks pooleks enam sellist bardakki, nagu kirjeldas kaasfoorumlane andrusjo 1990. aastate kohta. Aga pidid olema mingid väga head põhjused, miks see süsteem u 15 aastat tagasi asendati Kaitseliidu valvuritega; ning mina ausalt öeldes ei tea tänases Kaitseväes kedagi, kes seda süsteemi taga igatseks või tõsiselt mõtleks selle taastamisele, kasvõi mingil „modifitseeritud“ kujul.
See kõik ei tähenda, et Kaitseliidu valvurite süsteem oleks ideaalne või probleemidevaba lahendus, aga mina ei oska täna ka paremat, või õigemini efektiivsemat või sama hinnalipikuga süsteemi välja pakkuda. Algne mõte oli üllas ja hea – Kaitseliidu tegevliikmetel (kes muuhulgas peavad sõja ajal tagama ka objektikaitset) on võimalus tavatöö kõrvalt teenida väikest lisaraha ka rahu ajal objekte valvates. Esmapilgul justkui hea süsteem – osad kaitseliitlased peavad ka sõja korral olemuslikult samu ülesandeid samadel objektidel tagama, inimesed on teada ja kontrollitud, oskavad relvaga ringi käia jne. Praktikas on tänaseks suurema osa valvurite seos Kaitseliiduga minu teada suhteliselt olematu, paljuski ongi tegemist pensionäride ja muidu mitte üleliia heal järjel/haridusega inimestega, kes liituvad Kaitseliiduga vaid valvuri tööotsa pärast, moodustavad seal ametiühinguid ja kauplevad iga-aastaselt Kaitseliidu peastaabi ja Kaitseministeeriumiga tunnitasu sentide üle (mis töövõtjatena on muidugi nende põhiseaduslik õigus). Nii ongi väljakujunenud, et tegemist on paljuski sama kontingendiga, kes turvafirmade koosseisus valvab ehitusobjekte, toidupoode jms, samade tööülesannete ja sama sissetulekuga. Ja viimane pole ka märkismiväärselt suurem ega väiksem keskmise turvamehe omast. Objekte on tänaseks üle Eesti kümneid, valvureid endid aga tunduvalt üle pooletuhande. Kulu kaitse-eelarvele – seitsmekohaline arv eurosid iga-aastaselt.
Kokkuvõttes on nokk-kinni-saba-lahti. Tahad saada parema kvaliteedi ja motivatsiooniga kutselisi valvureid, pead tunduvalt tõstma palkasid. Aga siis hakkad sa ära sööma Scoutspataljoni niigi kasinat värbamisbaasi ja lisaks koormad kaitse-eelarvet olemuslikult suht väheefektiivse rahuaegse ballastiga. Ajateenijate kasutamine – esmapilgul justkui mõistlik lahendus, aga kui hakata kokku arvutama objektide arvu ning kõikide objektide jaoks vajalikku valvurite arvu 24/7/365 teenistuseks, siis selgub, et aastaringselt on vaja sadu täiendavaid ajateenijaid, kes suurema osa teenistusest suurt muud ei tee, kui valvab ladu/pääslat/staapi/piirdeaeda. Kindlasti on muljetavaldav näidata välismaa kindralitele väeosa pääslas „rangeri mõõtu“ valvureid, aga jumal tänatud, et me ei ela enam sellises pokazuhha-ühiskonnas, mida Trumm taga igatseb (muide, ilmselt vaataksid ka need kindralid meid sellisel juhul nagu opakaid, sest „miskipärast“ valvavad ka enamikes lääneriikides baase ja linnakuid mingid eraturvafirma õllekõhud ilma, et keegi selles rahuajal ületamatut probleemi näeks). Ja sügavalt kahtlen, kas see ajateenijate pidamine valvuritena kokkuvõttes efektiivsem ja odavam oleks – vaatamata suurele voolavusele on Kaitseliidu valvurite koolitamisele kuluv ressurss siiski väiksem, kui õpetada iga-aastaselt välja 100-protsendiliselt kogu valvurite korpus, nagu see ajateenijate puhul oleks, rääkimata tundlikumate objektide puhul valvurita taustakontrollist ja riigisaladuse lubadest. Jah, valvurile on vaja maksta palka, aga kui ajateenija igakuisele tasule (100-150 eurot) lisada kulud toitlustamisele, kasarmukohtadele, nende kasarmukohtade kommunaalkulud, arstiabi jpm (st asjad, mida valvurite puhul õnneks või kahjuks pole), siis ega see ajateenija-valvur enam nii väga palju odavam ei tule kui kaitseliitlane-valvur.
Aga põhiline on, et see kõik ei ole suures plaanis väga suur probleem juhul, kui seda valvuriteenust vaadeldagi kui eelkõige rahuaegset „teenust“. Kui teenust, mille osutajate ülesanne on kontrollida pääslas dokumente ja külastajate nimekirja, patrullida rahu ajal teatud perimeetril, hoida pilk peal valvekaamerate pildil. Ja suurema jama korral helistada kas politseisse või korrapidajale, kes vajadusel saadab kohale valvegrupi, politseipatrulli vms. Tuletan meelde, et praktiliselt kogu meie kaitsevägi on reservarmee, st võimsus peitub reservväelastes, kes kriisi või sõja korral mobiliseeritakse ja kes vajadusel tagavad riigi kaitseks vajalikud brigaadid ja maakaitsepataljonid. Miks peaks rahuaegne valveteenistus moodustama siin erandi?
Selle sama Ämari lennubaasi näitel – kui sügaval rahu ajal ilmuvad ootamatult pääslasse Spetsnazi kõrilõikajad (ja kogu ülejäänud reservvägi magab rahulikult oma kodudes), siis on eelhoiatusega midagi tõsiselt puusse läinud ning kogu asi on mokas olenemata sellest, kas seal pääslas istub Kaitseliidu taat või „rangeri väljaõppega“ ajateenija. Lähtume ikka sellest, et meil on kriisi korral vähemalt mingi elementaarne eelhoiatus, ning sellisel juhul tõstetakse lisaõppekogunemiste või mobilisatsiooniga jalule kogu kiirreageerimisstruktuur. Mille koosseisus on lisaks kõigele muule ka jalaväeüksused sellesama Ämari lennubaasi julgestamiseks, mis oma eelnevalt väljaõppetasemelt ja tabelrevastuselt on üle ükskõik millisest terve ajateenistuse valvamisega tegelenud reservüksusest. Tõenäoliselt sellessamas pataljoni mahus, mida Trumm pakkus. Kui ei usu, siis lugege pressiteateid ja vaadake fotogaleriisid üsna regulaarselt toimuvatest Õhuväe õppekogunemistest.
Veelkord – ei ole see Kaitseliidu täna tagatav valveteenus probleemivaba ja ideaalne lahendus. Aga täna antud ülesande ja ressursside raames ei oska mina ka paremat ja odavamat välja pakkuda.