Esiteks- vana laskeväljaõppe läbinud sõdur suudab suhteliselt kindlalt lasta kuni 300m kaugusel asuvat märki, kogu lasketoiming käib üsna automaatselt. Minu kogemuse põhjal on see nii ka reservkogunemise ajal ehk mõned aastad pärast ajateenistust. Tunduvalt halvem on asi näiteks jao/rühma rünnaku ajal, kus kogu üritus võib salvedega kohmitsemise nahka minna- see võtab lihtsalt nii meeletult aega.
Kas siis uue LVE läbinud sõdur ei suuda kindlasti lasta kuni 300m kaugusele. Pange võitlejale kogu varustus selga millega ta lahingus samuti oleks ja näete, et 300 peale on rühma tabamus protsent ikka suhteliselt nadi. Teine asi on kõvatada ja oma kütiklasse kuskil tiirus toe pealt rahulikult lasta ilma varustuseta.
Lisaks igasugused seksikad vestid- korralikku lamades asendit nendega ei võta, kui vest pole just seda silmas pidades seatud.
Salvevahetused on natuke kiiremad kui meie ajakatel, tõeliselt kiiresti vahetavad salve ainult "erivajadustega poisid". Lahinguvälja kontroll tähendab üldjuhul tühja pilguga pea nõksutamist, sest nii on õpetatud, ma pole kindel, et mõnda viga suudetakse vältida, kuna hoolimata peanõksust tegelikult midagi ei vaadata.
LVE käsitleb ka relva kandmist, varustuse kandmist. Sõduri "settingute" muutmist jne, et lahinguväljal effektiivne olla. Tõeliselt kiirelt ei vaheta ainult "erivajadustega poisid" salve. Lahinguvälja kontroll ei tähenda tühja pilguga pea nõksutamist vaid LAHINGUVÄLJAKONTROLLI vaatad/veendud mis toimub sinu vasakul, paremal ja seljataga ei vaja vist selgitamist miks. Kui seda võetakse kui asjatut peanõksutamist tuleks instruktori otsa vaadata.
Minu peamine küsimus on, et kas me teeme õiget asja, kas me õpime õigest sõjast.
Uue laskeõppe peamine rakenduskoht on linnalahing. Seal on ettenähtud oskused tõeliselt vajalikud. Samuti on distantsid lühikesed ja kiire tuleavamine tähtsam, kui stabiilne laskeasend jms. Konkreetses kohas võib saada kaalukeeleks, kumb osapool rohkem kaotusi kannab.
Kas me õpime õiget asja ja kas õigest sõjast seda me ei tea. Ei ole ainult linnalahingu ainus rakenduskoht. Kõik põhipunktid kehtivad igalpool( Varje ära kasutamine, salve vahetuse, tõrke korral aste madalamaks jne).
1) uus laskeväljaõpe on pendli liikumine teise äärde võrreldes vanaga
Mina ütleks pigem, et kui võrrelda uut LVEd ja vana LVEd, siis nüüd meil nagu on midagi ja ennem meil polnud midagi.
2) uus laskeväljaõpe katab paljud valdkonnad taktikaliste oskuste osas, mis vanas olid katmata
Vanas olid põhimõtteliselt kõik taktikaliste oskuste valdkonnad katmata
3) vana laskeväljaõpe andis meile oskuse lasta distantsidele, mis mujal NATO-s on praktikas kujunenud täpsuslaskurite valdkonnaks
Uues LVEs on samuti võimalik 300m kauguselt lasta, kui põhiõpe on läbi ja tunned, et jäi väheks siis on olemas jätkuväljaõppe. Kui vaadata, et meie maastik on keskmiselt poolkinnine siis no ma ei taha hästi uskuda, et relvakonflikti korral hakkaksid kontaktid ~300 pealt olema.
4) head tulemused oleks saavutatavad uue ja vana kombineerimisel- toimingud, varjumine, salvevahetus ms uuest, rohke drill tabava lasu saavutamiseks vanast
Jällegi mainiks jätkuväljaõppe ära.
5) lähtuvalt eelnevast tuleb ka laskeasendid võtta vanast süsteemist, sest uued süsteemi asendid on liialt ebastabiilsed ja nõuavad hoidmiseks palju jõudu
Potato-potato. Pigem on uue süsteemi asendid kaasaegsed, mõeldud isikukaitsevahendite peale ( kuulivest, kiiver).
Olen kokkupuutunud mõlema LVE'ga ja minu poolehoid kuulub vaieldamatult uuele.
Lõpetuseks üks selline 2014. aasta kirjatükk
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/s ... d=70300863