Ajendatuna
Kapten Trumm´i sõnavõtust surematus tankide teemas, tahaks veidi diskuteerida ka KL tehnika olukorra üle.
Tõsi ta on, et malevate autopark on võrreldav pigem autode surnuaiaga või Unicu klubi väljanäitusega. 1990. aastaist on ilmselt alles hulk Ida-Saksa ja Vene tehnikat, mis siit-sealt antud/saadud. Sekka mõned uuemad masinad. Sellel aastatuhandel saadi hulgem 416 UNIMOG-e ja ma usun, et need on olnud tõsiseks päästerõngaks. Noh sel kuul saabusivad siis veel Taanist MAN logistilised veokid, mida iga malev saab ühe.
Kaitseliitlastelt kostab "jõulusoove", et oleks vaja ikka uut ja head tehnikat.
Oleks aga väikesi küsimusi, mis ei puuduta vaid rahakoormaid.
1)
Mis liigub, see kulub. Sõidukite puhul on nii, et kulub teatud määral ka see, mis seisab. Kardan, et KL-is seisab enamus maastikumasinaid palju enam, kui KV-s. Vastavalt küsimusi hoolduste kohta. Kas malevates peetakse arvestust autode (eri taseme) hooldevälpade üle või sõidab, kuni kord "sureb"? Ja mille alusel hooldusi tehakse ning kelle poolt ja kuhu need kirja pannakse?
2)
Mis liigub, see laguneb. Ja laguneb muide ka uuem keerukam armeetehnika. Millised on remonditingimused malevates? Kas on igas malevas üldse olemas mingi angaarike või töökoda (garaaž), kus saaks lihtsamaid tehnilisi töid katuse all teha ja seadmeid ning tööriistu hoida (või mis otstarbeks seda kasutatakse)? Kas ja millised töövahendid üldse on olemas peale võtmete komplekti? Mismoodi peetakse arvestust igale autole tehtud remonditööde ja vahetatud osade kohta?
3)
Paberil on jõud. Kas igal sõidukil malevas on olemas oma hoolderaamat vms raamatuke, kuhu eelnimetatud tööd sisse on kantud ja mis kajastab selle masina eelnevat elukäiku (ja millega kasulik enne sõitu tutvust teha juhil, kes esmakordselt või üle pika aja rooli istub)? Ja kus neid dokumente hoitakse?
4)
Oma särk on ihule lähemal. Kas malevates on tehnika allüksuste vahel võimalikult ära jagatud või kõik kasutavad, mida ette juhtub? Kas üldse jagub tehnikat niipalju? Kas vastutus on jagatud või vastutab vaid keegi 1 tankist ainuisikuliselt kogu krempli (s t reaalselt eimillegi) eest?
Väidan, et enne uue ja uhke tehnikaga varustamist tuleb esmalt tagada, et see ka
kestaks. Kõik ei alga igakord mitte rahapakkidest, vaid lihtsatest asjadest nagu arukas korraldus ja militaartehniline paberimajandus.
Nende kahe lihtsa asja puudumisel julgeks kohapealset transpordialast tegevust nimetada bardakiks ja vähegi uuema tehnika eraldamist taolisele seltskonnale riigi ressursside raiskamiseks. Alles siis, kui need nõuded täidetud ja toimivad, võib ka paremat ja kallimat masinaparki koos remonditingimustega ja ametikohtadega juurde nõutada.
Tõsi, ka kaitseväes on viimatinimetatud teemadega probleeme, kuid viimastel aastatel on hakatud neist vaikselt jagu saama.