www.militaar.net

siin mõne teema all on lõigud tema mälestustest esinenud, mind huvitavad järgmised asjad:

tundub, et mehel on mitmetega kana kitkuda: Luts nimetab punaste käsilaseks, Reek olevat tema töö oma nime all välja andnud. Keegi tema mälestuste usaldusväärsust on viitsinud kontrollida ? Mida ta näiteks Lutsule vastuseks väidab ?

Elas pärast sõda Eestis. Kuidas mälestused välismaal avaldati, kelle kaudu liikusid ?

Tore oleks, kui saaks mälestustest lõigu, mis käsitleb ajavahemikku NSVL noodist "vaenulikest allveelaevadest" kuni Moskvas tehtud baasidelepingu allakirjutamiseni.

Roots, Harald.
Kui võitluseta murdus mõõk.
Toronto (Kanada, 1993)
XI, 348 lk., fot. : ill ; 28,5 cm.
Lk. XI, 1-348 paljundatud käsikiri.

Kõige kergem oleks vist ise laenutada, seal on siiski huvitavat lugemist igale.

Tallinnas:
RR 2.k. hoidla 3-36.574 KOHAL
RR 2.k. hoidla 3-36.575 KOHAL
RR 2.k. hoidla 3-36.576 KOHAL
RR 2.k. hoidla 3-96-02293 KOHAL
RR 3.k arhiivkogu Ar 993/3-51 KOHAL
TLÜ AR Rävala väliseesti A/3185 KOHAL

Tartus
Balti Kaitsekolledži rmtk HL94 R70 KOHAL
KVÜÕA raamatukogu 355.48 KOHAL
LR väliseesti kohalkas. 94E4 ROO KOHAL
Kir muuseum.Eesti raamat C 11.822 KOHAL

Arreteeriti 28.06.1941 Moskva lähedal väljaõppekeskuses. Saadeti Norilskisse Lama laagrisse sunnitööle, sai 8 aastat laagrit, vabastati 1948 suvi. Kuni 1955 töötas Norilski lähedal. 1955--1962 elas Lätis, lätlannast abikaasa kodus Jelgavas. Mälestusi kirjutas salaja Tallinnas. (Elamisloa sai 1962 sinna.) Avaldada ei lubanud enne enda ja abikaasa surma. Suri 15.05.1986. "Kuna Eesti Vabariik on taastatud, siis avaldatakse Harald Rootsi mälestused nüüd ta abikaasa Marta loal." Rahastas avaldamist õde Aino Pello, "ilmuvad oma venna au kaitseks". Müügile raamat ei tulnud, mõeldud oli kinkimiseks. Saatesõna on kirjutanud Valdek Raiend Torontos.

Et mälestusi kirjutati siin, pole ju haruldane - aga ellujääjaid oli vähe. Georg Leets, Hengo Tulnola näiteks on ju kirjutanud. Leets osalt avaldatud, Tulnola veel käsikirjas.

Sisukord:

I. Teenistus kõrgetes staapides
1. Pealinna diviisi staabis
2. Sõjavägede staabis
3. Sündmuste keerises
4. Polgu staabiülemana Punaarmees
5. Suurtükiväe akadeemias

II. Vangina ja vabana polaarmaal
1. Teekond külmale maale
2. Vangipõlves
3. Vabaduseta vaba mees
4. Tagasitulek

Tonaalsust peaks iseloomustama juba pealkiri ise ja siis läbiv rahvuslik hoiak.

Et tekst on kirjutatud ilusa käekirjaga, siis skännida võimatu ja siis seega ümber tippida ei viitsi. Eesti 1939 ja 1940 temade puhuks oleks mitmel pihul siingi foorumis olnud kasulik teada selles kirjutatut (nt suhted Lätiga jms).

Luts süüdistab teda, et Roots oli N. Liidu agent 1939-st või varem ja et Keerdole Lutsu peale kaebamas käinud. Ja Roots siis vaidlusteab need süüdistused kui absurdsed. "Eriti terav olin ma Lutsu vastu ja mõnikord ta tõepoolest oma tobedusega ning pugemisega viis mind tasakaalust väljs.

Äärmiselt teravaks muutus minu vahekord Lutsuga pärast seda kui kindral Laidoner muutis ära tema käsu sõjaplaani ärapõletamise kohta. Meie koostöö muutus võimatuks.

Pärast seda käsi Luts arglikult ringi, nähes vist iga nurga taga tonti.

Ta hakkas kohe tuge otsima uute võimumeeste juures. [...]

Huvitav, et massiliste arreteerimiste ajal 13/14. juunuil 1941. a. Luts pääses terve nahaga. [Oli olnud ju Sõjav. Staabi Oper.-osak. ülem; Roots oli ta abi, Roots töötas seal Soodla ja Lutsuga koos kuus aastat].

Nüüd tundes end Rootsis ohutuna, et mul puudub võimalus end kaitsta, valab oma sapi minu peale välja. [...]

Mina jäin Nõukogude Liitu, aga mitte kui "agent" vaid kui vang."

Ühesõnaga: Lutsu teemat selles ei maksa üle tähtsustada. Aga lugeda soovitan küll.

Viimati kui linnas käisin oli Viru tänavas Raamatukoi aknal üks eksemplar H. Rootsi raamatut väljas, nii et keda huvitab võib vaatama minna.

Rootsi raamatut võib tõepolest soovitada, sobib ka niisama lugemiseks.

Mis puudutab Lutsu - Rootsi suhteid, siis agendiks olemise kohta kaldun arvama pigem tontide nägemist ... aga mine sa tea

Eesti sõjaväe operatiivplaanide üleandmisega seonduv on kajastamist leidnud hilisema Eesti Laskurkorpuse ülema memuaarides.

õ

Olles seda Harald Rootsi mälestusraamatut " Kuidas võitluseta murdus mõõk" lugenud, kaldub minu sümpaatia kolonel Lutsu poole on teine palju vaoshoitum ja meenutab hea sõnaga oma kaasteenijaid. Harald Rootsi kohta on kriitline.
Harald Roots oma mälestustes sõimab ja sarjab kõiki oma selleaegseid kaasteenijaid ainult Johannes Laidoner pääseb.
Tundus selline väga kõrge enesehinnanguga mees olnud. Kes tegi pealegi kiiret kärjääri ja oma arvates oleks võinud kõrgemalgi teenistuskohal olla,aga need rumalad, laisad ja kadedad teenistuskaaslased!

_________________
(Üli)koolitamata,aga lugeda kirjutada mõistan.