www.militaar.net

Mul peaks ka olema mõned pildid antud teemal, kui tekib võimalus siis lisan.

Upitaks siis veidi vana teemat ning lisaks mõned täpsustused/parandused.

Nimelt tekkis vahepeal vajadus ennast ka õhukaitse suurtükiväegrupi tegemistega kurssi viia. Panen siis leitud info siia ka üles.

Grupi reaalset moodustamist alustati 1930. a. ning koosseisude järgi 1. (suurtüki)patarei ning raskekuulipildujapatarei loomisega. Suurtükipatarei sai omale 4 Lenderi 76,2 mm toru, milledest 2 pandi kohe autodele ning kaks jõudsid sinna hiljem. Kuulipildujapatarei sai omale Colt raskekuulipildujad ÕT alusel.

1. patarei jaoks oli juba 1929. a. tellitud Papello tulejuhtimisseade. See saadi kätte patarei formeerimise aastal, st. 1930. a.

Edasi oli pikk "unistamise periood", kus tehti erinevaid ostukavasid grupile uute torude ja muude vahendite ostmiseks. Reaalsuses võeti üle ja kasutusele vanu ÕT sobivaid torusi ning midagi uut ei ostetud.

1934. a. koostatud õhukaitse üksuste ajaloolise arengu aruande järgi oli selleks ajaks gruppi koondatud 9 ÕT suurtükki, mis jagunesid 4 patareisse, pluss veel kuulipildujapatarei. Milles ma natuke kahtlen. Võimalik, et mingil hetkel oli 1. patarei tõesti ka kaheks jagatud. Aga muudes allikates sobrades on mul jäänud grupi selle aja koosseisudest siiski järgmine mulje.

1. patarei oli ikka ja alati 4 Lenderi 76,2 mm kahurit, mis üsna ruttu olid kõik pandud veoautode kastidesse. Koos Papello tulejuhtimisseadmega.

2. patarei moodustati merekindlustest üle antud suurtükkidest. Saadi 2 75 mm Canet toru Naissaarelt ning 1 75 mm Möller Aegnalt. Seni Aegnal olnud 4-toruline patarei jäi selle tulemusel 3-toruliseks. Naissaare õhutõrje likvideerus. Patareil puudus tulejuhtimisseade, kuigi kavasid selle ostmiseks või õigemini Papello käest tellimiseks tehti. Torusid ei saadud ka veoautodele, kuigi ka neid plaane tehti.

3. patarei oli moodustatud kahest 76 mm Vickersi ÕT kahurist, mis saadi soomusrongide rügemendist. Ka nende osas oli kava panna nad autode või traktorite taga veetavatele platvormidele, mis aga ei täitunud kunagi. Tulejuhtimine samuti tabelite abil.

Ja neile lisaks oli endiselt raskekuulipildujapatarei, millel oli juba mitmesuguseid ÕT alusel kuulipildujaid. Aga mitteühtegi "päris" ÕT kuulipildujat.

Asjad hakkasid arenema 1937. a, kui õnnestus Hispaaniasse maha müüa vanad 75 mm kahurid. Müüki läksid siis kõik Möllerid (3 tk merekindlustest, Aegna saare patareist ning 1 õhukaitse suurtükiväegrupist) ning Canet'd. Saadud raha eest telliti ning saadi samal aastal ka kätte 9 37 mm Rheinmetall-Borsig toru.

Mis jaotusid EKV-s järgmiselt: 3 tk läksid Aegnale ning neist taasformeeriti sealne ÕT patarei. Ning 6 tk anti õhukaitse suurtükiväegrupile ning moodustasid selle 2. patarei.

Siinkohal aga tuleb reklaamipaus.

Mille ajal võib vaadata illustratsioone. 1. patarei ning raskekuulipildujapatarei paraadil Lasnamäel. Filmiarhiivi varudest. Fotod ei ole dateeritud, aga ma pakuks et tegemist on õhukaitse moodustamise 4. aastapäeva paraadiga 1932. a. oktoobris.

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=604220
http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=604221





Järgneb...

Siinkohal juba esimene vigade parandus. 4 esimest 37 mm ÕT kahurit osteti 1936. a. Neist kolm läksid Aegnale ning 1 ÕT suurtükiväegrupi kätte. Leping Möllerite ning Canet kahurite müügiks sõlmiti 1936. a. detsembris. Nii et uute kahurite tellimisel oli müük ilmselt juba otsustatud, aga raha ei tulnud sealt.

1937. a. osteti Saksamaalt veel 5 37 mm kahurit ning see raha tuli siis ilmselt juba Möllerite ning Canet'de müügist. Need 5 läksid kõik ÕK suurtükiväegrupile ning siis saadi ka taasformeerida 2. patarei, mis nüüd oli 6-toruline.

Endiselt järgneb...

Järgmisena hakati otsima suurekaliibrilisi ÕT torusid. Eelnevalt oli kokku lepitud, et suur kaliiber tähendab EW jaoks 75 mm. Valik tehti 5 eri tootja kahurite vahel. Peamiselt paberil, kuid ka tootjaid külastades ning kohapeal torusid vaadates.

Viis tootjat olid Bofors, Krupp, Rheinmetall, Schneider ning Vickers. Neist leiti tehniliselt enam-vähem võrdsed olevat 3 esimest ning veidi viletsamad 2 viimast. Kolme esimese hulgast omakorda oli kõige soodsama hinnaga Bofors koos Gamma nimelise tulejuhtimisseadmega. See saigi sõjaväe esimeseks valikuks ning järgmisena pöörduti majandusministeeriumi poole, et see leiaks vajalikud deviisid. S.t. siis vajaliku valuuta nende ostmiseks.

Seal jäi aga asi toppama...

BTW Huvitav on ka ära mainida, et keskmise kaliibriga ÕT torude ostmisel kandideeris ka 40 mm Bofors, kuid jäi 37 mm Rheinmetallile alla hinna poolest.

Siin üks link, kust näeb 75 mm Boforsi ning selle Gamma pilte
http://www.mapleleafup.net/forums/showthread.php?t=9847

Huvitav on see, et Gamma vahetas Rootsis välja Papello poolt konstrueeritud tulejuhtimisseadmed.

see 75mm on Lennusadamas ilusti olemas . Saab isegi vänta natuke keerata

See 75 mm Bofors on siis pärit sellest Tai jaoks valmistatud partiist. See müüdi pärast Talvesõja puhkemist Soomele. Ning jõudis siis selle suure partii muude soome torudega Sõjamuuseumi jaoks Eestisse.

Aitähh vihjamast. Ise poleks osanudki viidata.

Jutt jäi pidama valuuta otsimise juurde. See on omaette huvitav teema, sest tol ajal olid riikide majandused ikka väga protektsionistlikud. Ehk siis oma turgu kaitsti igasuguste meetmetega ning ka valuuta ei olnud selline "vaba kaup" nagu ta on seda praegu.

Aga olukorra üldiseks iseloomustamiseks tasub mainida, et EW välismajandusbilans oli sel ajal positiivne (hm, EV ajal pole see vist kunagi positiivne olnud?), aga see positiivne bilans kogunes kaubavahetusest vaid mõnede üksikute riikidega.

Oluline osa sellest tuli ärist Saksamaaga. Saksamaa aga ei maksnud oma ostude eest vabalt konverteeritavas valuutas, vaid nn kliiring-markades. Mille eest sai omakorda kaupa osta vaid Saksamaalt. Või võis siis vahetada mõne riigiga, kes omakorda tahtis kaupu osta Saksamaalt. Sellise kaubanduse tulemusena oli Eestil kogunenud päris korralik ports neid kliiring-markasid, aga vabalt vahetatavat valuutat oli üsna napilt käes.

Kui nüüd algatati see üldine riigikaitse moderniseerimise kava, mille raames oli näha, et lõviosa varustusest tuli osta välismaalt. Ning kodumaale jäid valdavalt ehitusele kuluvad rahad, pluss nipet-näpet mis osteti Arsenalist või ehitati lõpuni Eestis. Siis andis majandusministeerium kohe soovituse, et võrdsete pakkumiste korral tasub kaup osta alati Saksamaalt.

Kusjuures Saksamaalt relvastust ostes sai nende hinnast vaid 50% maksta kliiring-markades. Pool tuli ikka maksta vabalt konverteeritavas valuutas. Siiski tegi ka see 50% Saksa relvad enam konkurentsivõimeliseks.

Nii tuli ka nende 75 mm õhutõrje torude puhul välja, et kõige odavam ei ole tegelikult kõige odavam. Ja mingi aja möödudes vaadati see otsus üle ning Boforsi asemel otsustati osta Kruppi 75 mm kahurid ning Carl Zeissi Wikog tulejuhtimissüsteem nende juurde. Telliti kahe patarei jagu (2 x 4 kahurit) ning kaks Wikog 9a.

Ma üritasin siin ka kiiruga leida, millal täpselt see saksa tellimus sisse anti, aga ei ole veel õiget paberit ette jäänud. Mingites Laidoneri fondis olevates hankepaberites isegi loodeti, et need jõuavad kohale juba 1939. a. suvel. Muudes aruannetes on tarneaeg mainitud ikka 1940 mai-juuni.

Ja tarneaeg ka pidas. Torud saadi kätte üsna enne juunisündmusi, mitmed ajalookirjutajad on isegi kahelnud, kas nood kohale jõudsid. Aga tulid nii kahurid kui Wikog 9a tulejuhtimisseadmed.

Et jutt ilma pildita igav poleks - siia üks Wikogi pilt nagu ajakiri "Sõdur" seda kujutas.

Et veidi põnevust lisada - ainuke pilt mis ma "eesti wikog'ist" näinud olen, on veidi teistsugusest seadmest. Optika toru on kolmjala peal ning mehaanilsest arvutist eraldi. Kuna aga selle seadme kohta väga vähe infot on saadavl - ei oska arvata, kas see optika osa oli eraldatav, või oli tõesti juba muudetud konstruktsiooniga seade.

Väikesest kaliibrist

Tegelikult soovis ÕK juhtkond hoopis osta suurekaliibrilisi ÕT kuulipildujaid, kaliibriga kuni 20 mm, mis oleks ÕK suurtükiväegrupis pidanud välja vahetama alguses kasutusele võetud õhutõrje alusel raskekuulipildujad. Selles arvestuses läksid lihtsalt 20 mm automaatkahurid raskekuulipildujatega ühte patta.

Kuulipildujate kohta andmeid kogudes jäid sõelale 13,2 mm Hotchkissi, 12,5 ja 12,7 mm Browningu ning 12 mm Fiati õhutõrjekuulipildujad. 1932. a. valitigi nende seast 13,2 mm Hotchkiss välja ning tehti koguni rahaline arvestus, mis oleks esimese kuue relva ostmine maksma läinud - relvad 90 000 krooni ning laskemoon nende juurde veel 37 000 krooni.

Ainult et raha nende ostmiseks ei eraldatud ei sel, ega järgmistel aastatel. Kui 1936. a. lõpuks ÕT relvastust ostma hakati, siis esialgu mitte sealt peenemast otsast...

Seoses juba varem viidatud valuutaprobleemidele hakati aga ka selle "peenema otsa" prioriteete ümber hindama. 1938. a. toimunud uute koosseisude koostamisel pidi "kuulipildujapatarei" olema relvastatud juba nelja 20 mm kahuri ja nelja 13 mm kuulipildujaga. Relvade ostuks ei läinud aga ka siis mitte.

1939. a. oldi lõpuks jäädud pidama juba ainult 20 mm ÕT kahurite peale ning valmistati ette esimest tellimust 12 saksa Rheinmetalli 20 mm kahuri peale. Millal need tellimised sisse läksid - pole veel viitsinud välja tuhnida. Aga lõpuks telliti kokku koguni 40 20 mm Rheinmetalli kahurit, neist ainult 16 oleks jäänud ÕK suurtükiväegrupile, ülejäänud oleks läinud muudele väeosadele. Täpsem jaotus tuleb kunagi hiljem koondtabelina.

ÕT kuulipildujate hange jäigi ära. Endiselt oleks kasutatud (peamiselt küll väljaspool ÕK suurtükiväe gruppi) neid samu ÕT alusel raskekuulipildujaid. Siiski oli 1939. a. ka plaan ehitada soomusrongide jaoks 10 komplekti "paaritatud" kuulipildujaid. Seda siis samuti nende vanade raskekuulipildujate baasil. Selle elluviimisest pole aga vähemasti mina midagi kuulnud...

Et jutuga edasi minna tuleb natuke tagasi vaadata. Nimelt kirjutasin ma seal kusagil eespool suurtükiväe grupist, et lisaks 1. patareile (4 x 76,2 mm Lenderi kahurid veoautodel) moodustati seal ka 2. ja 3. patarei. 2. patarei siis kolme merekindlustest ärandatud 75 mm kahuriga (2 x Canet ja 1 x Möller) ning 3. patarei kahe 76 mm Vickersi kahuriga, mis olid laenatud soomusrongidelt.

Tegelikult olid need mõlemad patareid rahuajal meeskonnaga komplekteerimata ning olid õhukaitse reserviks. Pidid kasutusele võetama vaid mobilisatsiooni korral. Arvestades asjaoluga, et neile patareidele ei jõutudki hankida tulejuhtimisseadmeid ning ka kahureid liikuvale alusele paigutada - siis ilmselt üsna väikese lahinguväärtusega.

Kui aga osteti 37 mm Rheinmetalli kahurid ning neist formeeriti uus 2. patarei, siis see mehitati jubaee ka rahuaegse meeskonnaga. Nii oli siis grupil 2 juba rahuajal lahinguvalmis olevat kahuripatareid, samuti mehitatud kuulipildujapatarei ning reservis 2 Vickersi kahurit.

Kuskil Õhukaitse väljaõppe kaustas jäi ette ka 1939. a. Suurtükiväegrupi suvelaagri laskmiste aruanne. See andis päris hea selgituse, miks 1. patareid loeti kasutatavaks vaid meeskonna väljaõppeks. Mitte ainult torud ei olnud kulunud ja sellest tulenevalt hajuvus suur. Ka laskemoon oli vana ning tõrked, enneaegsed lõhkemised ja ka mürsu sootuks mittelõhkemised väga sagedased - erinevad laskemoonatõrkeid oli olnud koguni üle 20% laskudest.

Aga väljaõppeks oli patareid kogu tema ajaloo jooksul kasutatud ausalt. Kui 2. Maailmasõja puhkedes võeti üle see Armaments and Equipments Ltd ja E Grimard'ile kuulunud relvapartii ning sealt omakorda anti Õhukaitse suurtükiväegrupi relvastusse kaksteist 40 mm Boforsi kahurit, siis suudeti nendest formeeritud uus 3. patarei saada lahingukorda juba novembri keskpaigaks ning 4. patarei detsembris. Veebruaris saadi koguni kolme patarei jagu 76 mm vene 1931. a. õhutõrjekahureid. Ja nagu ma samas teemas eespool juba postitasin - kõik kolm patareid saadi lahingukorda veel samal kuul.

Selleks kutsuti "kordusõppustele" varem väljaõppinud mehi ning komandeeriti ka juurde varem õhutõrjes mitte teeninud noori ohvitsere. Sisuliselt oli aga Õhutõrje Suurtükiväegrupp alates 1939. a. sügisest oma sõjaaegsetes koosseisudes. Mingit reservi ei eksisteerinud. Need 2 vana Vickersit anti ka tagasi soomusrongidele. Kui uued torud saabusid, siis formeeriti kohe uus patarei.

Ja need patareid asusid kohe ka positsioonidele, mitte ei seisnud kusagil garaažis. Nii et Õhutõrje Suurtükiväegrupp oli üks neist väeosadest, mis oli 1939/40 aasta jooksul vaikselt mobiliseeritud ilma ametliku mobilisatsioonita.

Tahad Sa sellega öelda, et sisuliselt oli Õhutõrje Suurtükiväegrupp lahinguvalmis 39. a. sügisest? Kas selle lahinguvalmidusega kaasnes veel midagi iseäralist?

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning

Lahinguvalmis oli õhutõrje suurtükiväegrupp hiljemalt Soome Talvesõja algusest. Mida oktoobrikriisi ajal tehti, seda ma eriti pole (veel ) uurinud. Kuid juba detsembrist asusid osad patareid (rühmade kaupa) positsioonidele. Näiteks Männiku ladude ning Lasnamäe lennuvälja kaitseks.

Oleksin äärmiselt huvitatud igast vähimastki märkusest liikuva juhtimispunkti õhukaitse korraldamisel... loomulikult kui midagi kusagil leidub

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning

Sai kunagi üht raamatut loetud kus peategelane on reservohvitserina kordusõppustel ÕT suurtükiväegrupis 1939 aastal. Eks nad üritasid ikka natuke neid lennukeid sihikule võtta...

Läks vähe aega aga siiski!








Mis toru, kus ja kes?

Kirjed piltidel kahjuks puuduvad.

Bofors 40mm ,aga kus ???