|
Juhtusin huvitava raamatu peale - "Автомобили - зенитки Первой мировой войны", autor Станислав Кирилец. Lisaks kõigele muule huvitavale on seal päris detailselt kirjas ka Eesti õhukaitsepatarei arendamise lugu.
Tegin kiire tõlkimise, loodan et ei tulnud liiga kohmakas. Täna rohkem ei jõua, homme(?) tuleb teine osa.
Niisiis Sorts:
Eesti Rahvaarmee relvastuses oli üks 76-mm Lender-Tarnovski konstrueeritud aeroplaanide vastane kahur, mis oli paigaldatud veoautole „White“. Antud tähelepanuväärse masina lool oli üsnagi omapärane jätk ja sellel tasub peatuda pikemalt.
Kuskohast ilmus Eesti armeesse seniitkahuriga veoauto ja veel üks sama marki masin laskemoona veoks? Sellele küsimusele täpset vastust teada ei ole, otsingud eesti arhiivides konkreetset tulemust ei andnud. Ühe versiooni järgi jäi see tehnika Revelis asuvasse Peeter Suure Merekindlusse. Kuid andmeid selliste masinate kasutamise kohta kindluses endas või siis maismaa kaitseliinil (kaitserajatiste kompleks paiknes Reveli ümber ligikaudu 20 km raadiuses ja oli 48 km pikkune) seni veel leitud ei ole. Lisaks õhiti märkimisväärne osa kaitserajatistest enne Reveli vallutamist saksa armee poolt 1918 aasta 25 veebruaril ja ei ole mingisugust alust arvata, et vastase kätte jäi veerand mobiilsest seniitpatareist ning veel täiskomplektsena. Lisaks vedasid sakslased 1918 aasta novembriks minema praktiliselt kõik nende poolt linnas hõivatud vähegi sõidukõlblikud masinad. Isegi kui üks töökorras mitteolevale autole monteeritud kahur oleks nende juurde sattunud, siis kahuri oleks nad kohe kindlasti ära viinud. Samas ei ole ka alust sellise võimaluse lõplikuks mahakandmiseks. Siiski on mingisugune võimalus, et töökorras mitteoleva 5-tonnise White TCB veermiku ja 3-tonnise White TAD mürsuveoki võisid maha jätta sakslased.
Teise versiooni järgi anti mõlemad masinad Eesti Rahvaarmeele üle 1919 aasta sügisel Ingerimaal puruks löödud kindral N.N.Judenitši Loodearmee allesjäänud materjalosast. Tuletame meede, et Loodearmeel oli üks veoautole monteeritud kahur, see oli võetud lahingus Ropša all ühelt Punaarmee autode patareilt 1919 aasta 31 oktoobril. Vastavalt säilinud aruandele said Eesti väed Loodearmeelt kaksteist veoautot. Autol paiknev kahur aruandes ei kajastu, kuid ka sellele on võimalik seletus leida. 1919 aasta detsembri andmetel oli Loodearmee koosseisus olnud soomusrongi „Admiral Koltšak“ relvastuses üks 76-mm seniitkahur, mis on kirja pandud kui «Обр. 1912 г.», kuid sellist tüüpi aeroplaanide vastast kahurit Venemaal olemas ei olnud. Võimalik muidugi, et dokumendis on trükiviga- tegelikult peeti silmas kahuri kas 1914 või 1914/15 mudelit. Ei saa välistada, et valgekaartlased võtsid hõivatud kahuriga veomasinalt kahuri maha ja paigaldasid selle soomusrongile. Sel juhul võis kahurist ilmajäänud masin sattuda tehnika üleandmise nimekirja kui tavaline veoauto.
Oli see asi kuidas oli, aga juba 1920 aasta jaanuarist alates oli Soomusrongide Divisjoni tagavarapataljonis, mis hiljem muutus Autotanki divisjoniks, tehnika hingekirjas 3-tonnine „White“ Laskemoonaveoauto, valmistatud Putilovi tehases ja seda kasutati 76-mm välikahuri (1902 a. mudel) vedamiseks.
Esimesed märkmed seniitkahuriga veoautost „White“ on eesti arhiivides pärit 1921 aastast. Seda nimetatakse kas White 5t või White 4t, tihti koos lisandiga „Putilovi“, kõikides dokumentides on mootori võimsuseks märgitud 22,4 h/j. Kusjuures ka 3-tonnise White veoka võimsus ei vasta eesti armee dokumentatsioonis Ameerika ja Venemaa nominaalsetele ja efektiivsetele hobujõududele – 14,6 h/j. Siin siiski vastuolu ei ole, eesti raamatupidamises oli tavaks kanda autod registrisse niinimetatud „maksustatava võimsuse“ alusel, mis rehkendati välja vastava valemi alusel ning selle põhjal arvestati välja transpordivahendi eest makstav tasu. See masin oli kirjas laskemoonaveokiga samas divisjonis, kuid ilmus nimekirja hiljem. See viib mõttele, et seniitkahuriga auto ei olnud ilmselt 1921 aastani töökorras, arvatavasti puudus sellel relvastus. Sel kombel leiab kaudset tuge versioonile, et masin võis pärineda endise Loodearmee materjalosa hulgast, muidugi juhul, kui võtta eelduseks, et kahur oli eelnevalt ringi tõstetud soomusrongile „Admiral Koltšak“. Käepärastest materjalidest ehitatud loodearmee soomusrongid läksid kohe pärast sõjategevuse lõppemist lammutamisele ja 76-mm seniitkahur võidi paigaldada jälle oma endisele kohale – 5-tonnise „White“ platvormile.
Veel üks huvitav detail. Aktsiooni „Relvastuse vahetamine vastavalt 11.04.1922 a. allkirjastatud protokollile“, mis toimus Poola ja Eesti vahel 1923-924 aastatel, hangiti Poolast 1448 kuldrubla eest üks kolmetollise seniitkahuri postament. Tsaariaegset kuldrubla kasutati tol ajal Ida-Euroopa maades arveldusühikuna veel üsna tihti, eriti relvastuse ostmisel. Kuidas see sinna sattunud oli, pole teada, võimalik et poolakad said selle saksa armee trofeede hulgast. Kuid veidi hiljem ilmub eesti armee relvastusse täisväärtuslik, sõjaväeteenistuseks valmis, seniitkahuriga relvastatud „Putilovi White“, mis saab endale nimeks „Sorts“ (seda nime kasutati juba 1919-20 aastatel ühe teise kahuri tähisena, mida veeti osaliselt soomustatud „White“ veoauto kastis). Säilinud fotosid analüüsides võib julgelt kinnitada, et selle seniitkahuriga relvastatud auto välimuses ei ole visuaalseid erinevusi võrreldes Vene armees 1916 aastal relvastusse võetud sama tüüpi masinaga. Ei ole ka välistatud, et antud seniit-veokas koostati erinevatest osadest, järgides rangelt näidiseks oleva masina konstruktiivseid iseärasusi. Eestis oli tolleks ajaks olemas juba kolm aeroplaanide vastast kahurit 1914 ja 1914/15 aasta mudel. Kaks neist oli paigaldatud soomusrongidele, kuid üks oli kirjas Autotanki divisjonis – teoreetiliselt võidigi see monteerida ilma relvata veoauto platvormile, kasutades selleks Poolast ostetud postamenti. Eestlased hankisid hiljem veel kaks või kolm sarnast kahurit. Ilmselt võeti need maha laevadelt, mis saadi erinevaid teid pidi endiselt Vene Balti Laevastikult, kuna mitmetes dokumentides on need kahurid märgitud laevakahuriteks.
1928 aasta 5 detsembril allkirjastas Eesti kaitseminister käsu Tallinna Õhukaitsepatarei formeerimiseks, mille koosseisu pidi algselt kuuluma kaks autodele paigaldatud ja kaks positsioonidel olevat 76-mm Lender-Tarnovski konstrueeritud seniitkahurit. 1929 aastal koondati neli 76-mm seniitkahurit varem formeeritud Õhukaitse suurtükiväegruppi, mille koosseisu kavatseti lülitada ka täisväärtuslik Autode patarei. Armee juhtkond kaalus patarei relvastamise võimalikke variante ja otsustas valmistada veel ühe kahuriga auto – formeerida alustuseks pool patareid. Õhukaitse suurtükigrupile anti sellel eesmärgil üle Autotanki rügemendi osaliselt soomustatud 5-tonnine „White“ veoauto, mis oli olnud 1919 aastast alates teenistuses 57-mm välikahuri transportöörina. White TCB veoauto oli eesti armees üksainus ja valik langes sellele unifitseerimist silmas pidades. Otsustati valmistada täpne koopia end heast küljest näidanud ja aja jooksul järeleproovitud konstruktsiooniga Putilovi tehase kahuriga masinast. Samal ajal oli vaja läbi viia ka juba olemasoleva auto moderniseerimine ja remont. Kahuri paremaks stabiliseerimiseks ja tsentreerimiseks peeti vajalikuks paigaldada platvormile külgmistele tugedele lisaks veel neli tungraua tüüpi toetuspunkti.
Eesti sõjaministeerium andis 1930 aastal planeeritavatest töödest teada ja tegi järelepärimise peamistele riiklikele sõjatehastele. Muu sõjatehnilise inventari seas ka soomusautosid valmistav Arsenali relvatehas koostas kogu tööde mahu kohta eelarve summas 5650 krooni, aga Riiklik laevaehitustehas (Bekkeri ?) - 4850 krooni, võites sellega hanke. 1930 aasta 29 oktoobril allkirjastati leping No 2229, mille peamisteks punktideks olid:
„Põhilised tööd:
1. Auto No1 (Putilovi tehase originaal) jaoks valmistada ja paigaldada 4 kruviga tuge 150 kraadise nurga all, mis suudaksid masinat tõsta ligikaudu 150 mm ja masina liikumise ajaks saaks need 250mm ülespoole tõsta.
2. Auto No2 valmistada näidise No1 järgi:
lisaks tugevdada auto raami;
paigaldada 4 kruvitavat tuge nagu masinal No1;
paigaldada 2 külgmist tugijalga;
lüüa platvorm üle terasplekiga ja katta linoleumiga;
valmistada ja paigaldada tugiplaat lafeti jaoks, poldid, mutrid jms.;
plekist valmistada avatud kabiin;
valmistada mõlemale poole masinat astmelauad;
valmistada uued, tulistamise ajal platvormi laiendamiseks mõeldud avatavad, plekiga ülelöödud puidust ported.
3. Mõlema masina jaoks:
Paigaldada armee varustusest antavad kahurid ja kastid laskemoona jaoks (arvatavasti otsustati esimesel masinal kahur välja vahetada)
Tööde teostamise tähtaeg: esimene masin (No 270) – 3,5 kuud, 1931 aasta 15 veebruariks, teine masin (No 196) – 5 kuud, 1931 aasta märtsi lõpuks.“
1931 aasta 25 märtsist pärit kahuriga autode vastuvõtmise aktis on kirjas: „Kõik on valmistatud vastutustundlikult ja hästi“. Veidi hiljem, kui suurtükipolügooni pinnas sai piisavalt kuivaks, läbisid mõlemad seniitkahuritega autod edukalt tulistamise testi.
Järgmise korrani.
Loodan, et väga palju mööda ei pannud - tõlkida vene keelest tagasi eesti keelde, ja veel vanasse kõnepruuki - no ei ole minu jaoks mõeldud meelelahutus.
Urmas.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
