Kui LMT nii tegija püss on siis miks teised riigid seda HK-416 asemel ei kasuta?
Sa ikka annad endale mõista, et need ettevõtted pole kaugeltki sama suured ega tuntud? Ja LMT on mujal kasutuses küll.
Isiklikult erilist ''kvaliteeti'' eestis viibivatelt L129A1 tüüpi asjadel pole täheldanud, upper ja lower loksuvad samamoodi nagu alati.
See ongi vist AR platvormi üks "omadusi". Selle lahendamiseks kasutatakse igasuguseid vedrusid ja pukse. Kvaliteeti see otseselt ei näita. Pigem esitaksin küsimuse nii, et kuidas on antud relva töökindluse ja laskeomadustega? Aus küsimus.
EDIT: Võin seda loksumise teemat veel natukene laiendada.
Selleks, et mõistliku hinnaga AR tüüpi relva teha, alustatakse sepistatud toorikust. Sepistamine on omaette kunst ja seal kasutatavad vormid on kallist materjalist ja täppistöödeldud. Nende vahetamine on kulukas ja seetõttu kasutatakse neid maksimaalselt ära. Nende vormide jaoks on oma
go ja
no-go kriteeriumid, mis tähendab, et teatud kulumine on täiesti aktsepteeritav. Lisaks on ka materjalide omadustes kõikumisi, mis tähendab, et kõik toorikud ei pruugi sugugi identsed välja tulla. Ka näiteks suurtest tehastest tulevale lehtmetallile on antud mingid tolerantsid, mille piires nad on aktsepteeritavad. See tähendab, et mingi kõikumine mõõtude osas on täiesti tavaline. Märkimist väärib ka see, et ülemise ja alumise osa vormid võivad olla erinevate kulumisastmetega (sest milleks vahetada kui teine vorm on tolerantside piires) või hoopis erinevatelt tootjatelt. Kümnendik millimeetrit ei pruugi nende jaoks mingi näitaja olla. Samas on see kümnendik üsna selgelt märgatav. Kunagi kui sai stantspinki hooldatud, siis tööriista (templi) indekseerimise üks juhtpindadest oli liist, mille kulumist võis kontrollida lihtsalt tööriista tööpingis liigutates. Kui tundsid lõtku, siis oli aeg vahetada. Kusjuures see lõtk ise oligi tavaliselt kümnendike piires.
CNC töötlemine on küll üsna täpne, kuid üldiselt ei elimineeri olemasolevaid tooriku ebatäpsusi. Kuna toorik ei pruugi olla ideaalselt täpne, siis ei saa seda ka olla pingis baseerimine. See tähendab, et teatud veaga peab juba algusest peale arvestama. Selleks, et viga ei hakkaks tootmisprotsessi halvama, eelistatakse kalduda pigem lõtku poole. Sest pole midagi hullemat kui toorik, mille töötlemiseks sa oled palju ressursse kulutanud (tööriistad, elekter, jahutusvedelik, töötaja aeg jne), kuid mis ei lähe teise detailiga kokku. Selle parandamine nõuaks tohutult rohkem ressursse.
Üks variant on tellida tootjalt eraldi ülemõõdus toorikuid, mis kindlasti oluliselt kallim (puudub mastaabisääst, sest eelistatakse pigem vähem töötlemist nõudvaid toorikuid) ja mille hilisemaks töötlemiseks kulub jällegi rohkem ressursse. Teine variant on detailid tervenisti CNC töödelda. Selgelt on see kõige kallim variant, kuigi täpsem. Kolmas variant on eelnimetatud vedru või puksi lisamine. Otseselt see lõtku siiski ei eemalda, lihtsalt muudab selle tähelepandamatuks. Sellest hoolimata, ei lahenda eelnimetatud variandid kulumise probleemi. Pikema perioodi peale need istud niikuinii kuluvad ja see lõtk suureneb. Tootja jaoks on küsimus lihtne. Kas kliendi (nt. militaarhankija) jaoks on see omadus oluline ja väärt kõrgemat hinda? Kuna üldiselt on hankijate jaoks põhiline küsimus ikkagi relva funktsionaalsus, siis hind ja alles seejärel muud asjad, siis on ka vastus lihtne - ei. See tähendab, et tootjad teevadki valdavalt omavahel lõdvalt kokku istuvaid detaile - sest see ei ole omadus, mida ostjad peavad oluliseks.