Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[Kapten Trumm]

KL-st brigaaditaseme üksuse tegemisel saab tõenäoliselt esimeseks komistuskiviks mitte rahapuudus (raha on lõppeks leida alati võimalik), vaid see, et paljud brigaaditaseme võimekused pole praeguses seisus vabatahtlike formaadis lihtsalt lahendatavad. Näiteks õhutõrje. Näiteks suurtükivägi. Näiteks pioneerid. Näiteks meditsiin. Asjad, mille märksõnaks on "extensive training", milleks neid mõnda nädalavahetust aastas lihtsalt ei jätku. Mida tehnilisem ja keerukamate relvadega teema, seda suuremad probleemid.

Arvan, et kui me 5a pärast oleme seisus, et iga maakaitseringkond paneb välja 5-8 täiskoosseisulist kergejalaväe kompaniid, staabikompanii, pataljonipädevusega staabi oma pudinatega ning 120 mm MP patarei, võib täitsa rahulolust õhetada. Siin asjade käiku jälgides võib täheldada sama fenomeni, et maakaitseringkond, kellel on kasutada rohkem kaitseliitlasi (malevad suuremad) on ka oma asjades kaugemale jõudnud. Juhtivkoosseisu osas on eelis kindlasti neil, kelle territooriumil on suured keskused (Tallinn, Tartu), sest seal on organiseerimise ja ajupotentsiaali lihtsalt rohkem.

Sellele mehele, kes suudab vabatahtlikega (ära tõmbamata olemasolevate üksuste liikmeid) panna püsti vabatahtlikest toimiva 122 mm haubitsapataljoni või 23 mm õhutõrjepataljoni, olen valmis oma kuludega ratsamonumendi püstitama. Et oleks motti pingutada. Ja küllap see kamin kah selle kraami jaoks raha leiaks. Hetkel arvan, et seda teha ei tuleks, sest tegemist on küllaltki mission impossible tüüpi üritusega.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Täiesti nõus. Vabatahtlikkus on väärt asi. Ja selliseks KL peakski jääma. Kahe käega poolt. Selle tõttu ma suhtun õige kurja pilguga ka kõigisse neisse, kes üritavad KLst teha teist kaitseväge. Moodustada sinna sisse üüberstruktuure. Kõik need katsed on olemuslikus vastuolus KL enda põhiolemusega – vabatahtlikkusega. KL on eelkõige kogukondlike ja omaalgatuslike põhimõtete laps ja nende põhimõtete hülgamine muudakse seda organisatsiooni hoopis millekski muuks.

KLst teist kaitseväge pole vaja teha, ühest kaitseväest piisab täiesti. KL on omad suured plussid, sellised mida kaitseväel ei ole, ega saa ega peagi kunagi olema. Need mõlemad organisatsioonid täiendavad ja vastastikku võimendavad teineteist. Oleks äärmiselt nadi lugu, kui KL kaela hakata suruma rolli, mis on nende sisulise olemusega ehk vabatahtlikkusega vastuolus. Tasakaalupunkti leidmine vabatahtlikkuse ja riigikaitse huvidest lähtuva sunni vahel on muidugi omaette keeruline küsimus. Kui palju saab sundida ja kui palju anda vabadust üksikliikmel ise valikuid teha. Eks KL liikmed teavad neid igapäevavalusid paremini.
Kui Eestil oleks kolmas brigaad – see oleks suur asi, kuid kui kolmanda brigaadi hinnaks on KL senise olemuse lõhkumine – sellega mina nõus ei taha olla.

Kui strateegiline võitleja tõestab siin ära, kuda kaitseliidu Läti analoog saab issanda rahus olla struktureeritud nelja SA brigaadi ühes enam kui paarikümne pataljoniga ja meie miski krd pärast ei saa(-tohi?) ühtainustki brigaadi KLi baasil kokku panna, siis võiks sel tsitaadil ehk isegi jumet olla - seniks on aga kõik tsitaadisolev lihtsalt suvaline sõnademulin.

Ning reservkohuslaseks olek ei ole ka kuidagi vastuolus "KL enda põhiolemusega – vabatahtlikkusega".. et kui oled juba reservivanuse ületanud vanake, siis küll - siis deklareeri mida tahad // vahi "kurja pilguga" keda tahad.

Last but not least - "ühest kaitseväest" tema kahe brigaadiga ei piisa kohe mitte. Milles asi ongi ja mida sa ilmselt ära ei tabanud.

Päikest

[Kapten Trumm]

Mina pole aru kuidagi saanud, et Läti KL oleks organiseerituselt ja ettevalmistuselt kuidagi dramaatiliselt parem. Vaatad õppuste piltegi - samasugused paljud toredad inimesed halvasti istuvates välivormides. Et küsimus on selles, kas need brigaad on ikka brigaadid või on see tegelikult fafaa. Nagu oli fafaa Benno Leesiku aegsed KL "maakaitsepataljonid", mis tegelikkuses olid pooleteist kompanii suurused ja mille võime midagi teha oli väga küsitav. Arvestades meie raskusi pataljonitasemega (seejuures on loendamatu arv KV kaadri töötunde kulutatud sellele), siis on kuidagi uskumatu, et lätlased selle nipsti ära tegid ja aste kõrgemalgi on. Kuna neil pole ajateenistust, on värbamisvälja vähem, kaadrit on vähem jne - see kõik mõjutab ka Zemessardze tegemisi.

Aga noh, ilmas on kõik võimalik.

Kui aga koondise olemasolu/mitteolemasolu kriteerium on ebaviisakalt öeldes lihakehade arvukus, siis võib ka Eesti KL pidada diviisiks. 17 tuhat inimest on diviis mis diviis.

[sada]

Panen kohe algusesse lahtiüteluse, et kirjutan ühe KL'i kompaniiga seotud kogemuse ja väga ammuse ajateenistuse baasilt aga mõne siin kõlanud üldistusega ei tahaks siiski nõustuda. Samuti ei ole mul 81mm MP'st keerulisemate süsteemide tegevusest väga mingit ettekujutust aga vähemalt hetkel ei näe põhjust, et miks saab nende keerukamate relvaliikide jaoks üksusi koostada ajateenijatest aga mitte kaitseliitlastest.

Kui nüüd küsida, et miks Kaitseliidu 17 000 täiskasvanud liikmest ei saa formeerida suuremat ja võimsamat struktuuri kui sisuliselt neli plussmärgiga kergejalaväepataljoni kokku u 5000 inimesega, siis jääb see minu hinnangul inimeste puudumise, ressursside piiratuse ning veel mõnede Kaitseliidu eripärade taha. Fakt on vist veel isegi täna see, et isegi see 5000 SA-struktuur ei ole veel päris viimase vindini täielikult mehitatud – küll on ülejäänud liikmed liiga vanad, noored või haiged, paljudel on muu riigikaitseline broneering PPA-s, Päästeametis, riigiasutustes, KV SA-struktuuris jne. Suurem struktuur vajab ka rohkem tegevväelasi, aga ega ka neid kuskil maas vedelemas teatavasti ei ole. Rohkema arvu ja võimsamate relvasüsteemide hankimisele paneb piirid ette raha – samal põhjusel on meil ju ka KV-s kaks, mitte aga neli brigaadi. Ja kuuldavasti on ka vähegi keerukamate relvaliikide mehitamine Kaitseliidus mõnevõrra pärsitud selle tõttu, et … igav on. Veel suht hiljuti nägi KL kurja vaeva miinipildujarühmade ja -patareide komplekteerimisega, sest inimlikult arusaadavatel põhjustel tahab iga õige kaitseliitlane olla eelkõige täpsuspüssiga action-mees, mitte aga õppustel hommikust õhtuni ühte ja sama kollast õppemiini MP-torusse poetada.

Vabatahtlikkus on väärt asi. Ja selliseks KL peakski jääma. Kahe käega poolt. Selle tõttu ma suhtun õige kurja pilguga ka kõigisse neisse, kes üritavad KLst teha teist kaitseväge. Moodustada sinna sisse üüberstruktuure. Kõik need katsed on olemuslikus vastuolus KL enda põhiolemusega – vabatahtlikkusega.

Võin nõustuda A4'ga selles osas, et KL'i liikmete arv ei näita suurt midagi, aktiivselt väljaõppes osalejate arv on kindlasti tublisti väiksem, kuna "surnud hingi" naljalt nimekirjast välja ei arvata.

Küll aga vaidleks vastu sellele, et keskmine kaitseliitlane tahaks olla "täpsuspüssiga action-mees", neid kindlasti on aga sama palju on ka neid, kes just väga ei tahagi põllul Kusti ja kuulivestiga ringi põrgata, sest seljad/põlved ja muud mured ei kannata sellist asja väga palju. Nemad tahakski täita mingeid rahulikuma tempoga aga siiski vajalikke ülesandeid.

Juba kompanii tase eeldab päris hulga ülesandeid, mis jäävad "täpsuspüssiga action-mehe" kuvandist kaugele, keegi veab side jaoks traati, keegi paneb väliköögi üles, keegi kaevab peldikut jne. Kas 81mm toru juures tuleülesande ootamine on kuidagi põnevam kui 122mm juures? Ma arvan, et actioni puudus ei ole küll takistuseks "igavamate" erialade mehitamiseks. Samuti ei jää ajateenijatega võrreldes asi õppimisvõime või motivatsiooni taha.

Ilmselt on keeruline üksuste kokku harjutamine aga keegi võiks siis lahti kirjutada, et mis on keerulisemates relvaliikides sellist, millega keskmine ajateenija saab ka peale 3 aastat peale reservi minekut hakkama aga ütleme, et näiteks mitme aasta jooksul keskmiselt 6 nädalavahetust aastas harjutav kaitseliitlane ei saa? Kindlasti läheb kuskilt maalt see piir, kus Kaitseliidu baasilt ei ole võimalik toimivat üksust saada aga tahaks paremat põhjendust, kui see, et kõik tahavad kuskil võsas hullu rangerit panna ja millegi muu jaoks vabatahtlikke ei jätku...

[TTA]

Keeruka süsteemi õpetamisel kaitseliidus on see häda, et saada sama punt järjekindlalt kogu õppeks kokku, on üsna keeruline. Ajateenijad, on sul koguaeg olemas ja võtavad õppest osa kollektiivselt (kui just haiged pole). Suurtükivägi on aga oma olemuselt süsteemide süsteem. Võta üks jagu rühmast ära, ja enamvähem asi nagu toimib. Aga võta suurtükilt ära mõõdistus, arvutus või näiteks side, ja süsteem langeb koost.

Lisaks, 6 nädalavahetust aastas on 12 päeva. Kolme aasta peale 36, ehk ca. 6 nädalat erialakursust koos ühe nädalavahetust hõlmava välilaagriga ajateenistuse mõistes. Sellest, aga ei piisa et üksus toimiks. Selleks, et kaudtule üksus toimiks kulub ajateenistuses ikkagi 5 kuud, e. kogu aeg peale SBK'd ja NAK'i. Mis on ca. 100 tööpäeva, või siis kõigest umbes 8 aastat. Väga palju neid sajamehelisi punte ei leia ma arvan kaitseliidust mis 8 aastat suudavad koos käia.

[Mercurius]

Ei tule mingit KL brigaadi, see on siililegi selge.

Võimalik on KV tavaline brigaad, mille koosseisus on KL-le jõukohaselt formeeritavad üksused (rühmad, kompaniid, pataljonid).

Aga nagu läbi lillede öeldi, kolmas brigaad on küll hea mõte, kuid mitte tänase rahastuse tasemel reaalsus.

Samas jääb tiba arusaamatuks, kuidas selle 2+4 koosluse juhtimine maastikul konflikti elukaares välja näeb

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ei tule mingit KL brigaadi, see on siililegi selge.
..näita/tutvusta mulle ka seda tarka "oraaklist siili"

Võimalik on KV tavaline brigaad, mille koosseisus on KL-le jõukohaselt formeeritavad üksused (rühmad, kompaniid, pataljonid).
..selline mõtteviis on(gi) latialt läbijooks. Analoogiliselt Lätiga on Kaitseliidule ka brigaad jõukohane - kogu küsimus on siin vaid kaitseväepoolses relevantsetes (a) ülesandepüstituses ja (b) "projektijuhtimises" (mida kumbagi pole senimaani üritatudki)..

Aga nagu läbi lillede öeldi, kolmas brigaad on küll hea mõte, kuid mitte tänase rahastuse tasemel reaalsus.
..saab ka tänase rahastuse tasemel ja suht väikese "ülekuluga". See aga, et isegi pisku "ülekulu" on kuradist, kõneleb vaid juhtide mugavustsoonist // tahtmatusest kastist välja mõelda ja võimalusi otsida..

Samas jääb tiba arusaamatuks, kuidas selle 2+4 koosluse juhtimine maastikul konflikti elukaares välja näeb
..sitasti näeb - mõlemad brigaadid seotakse kiiresti kattelahingusse ja samaaegselt toimub kombineeritud löök tagalasse, mida pareeridaa pole enamvähem millegagi - sest kolmandat brigaadi pole..

[Martin Herem]

Mõnes asjas Borja eksib.
Esiteks ei ole Läti brigaadid päris sellised brigaadid, millest Borja räägib.
Teiseks ei ole meil lahingutoetuse relvi NAGU MUDA.
Uskuge või mitte.

Põhimõtteliselt ei näe ma suurt vahet, kas meil on pataljoni lahingugrupid + kompaniid + rühmad + jaod, mida juhitakse olemasolevate staapide (juhtimiselementide poolt) või nimetame need rügementideks ja brigaadideks, ilma et suudaksime neid viia üldtuntud terminite tasemele.
Tänaste ressurssidega kolmanda brigaadi ehitamine, pole aga minu arvates muud, kui järjekordne "särav kastike" kaardil. Mingit "operatiivvajadust" reaalsuses see juurde ei annaks.
Kuigi, ka 1990 Kalle Elleri koostatud KL visioonis oli võimalus koondada KL üksused brigaadiks.

Trummi merepaiskejõud saarte kaitseks, tunduvad küll vahvad, kuid reaalsete võimaluste ja vajadustega need kokku ei lähe.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Tänaste ressurssidega kolmanda brigaadi ehitamine, pole aga minu arvates muud, kui järjekordne "särav kastike" kaardil. Mingit "operatiivvajadust" reaalsuses see juurde ei annaks..

..mõlemad brigaadid seotakse kiiresti kattelahingusse ja samaaegselt toimub kombineeritud löök tagalasse, mida pareeridaa pole enamvähem millegagi - sest kolmandat brigaadi pole.

[Kriku]

Esiteks ei ole Läti brigaadid päris sellised brigaadid, millest Borja räägib.

Kas keegi leiaks aega sellest veidi pikemalt kirjutada?

[nimetu]

Kas keegi leiaks aega sellest veidi pikemalt kirjutada?

Kui vaatad inimeste arvu nendes üksustes, siis tegu on pigem lahjade rügementide kui brigaadidega. Ühes brigaadis on neil keskeltläbi 2000 inimest. Isegi nende jalaväepataljonid on äärmiselt lahjad (keskmiselt 300-400 inimest). Toetusüksusi praktiliselt pole ja staapidesse ilmselt ei jätku personali.

[Martin Herem]

..mõlemad brigaadid seotakse kiiresti kattelahingusse ja samaaegselt toimub kombineeritud löök tagalasse, mida pareeridaa pole enamvähem millegagi - sest kolmandat brigaadi pole.

Mul on ainult kaks kätt ... ja sa jääd alati imestama, kuidas sa pidevalt vastu mune saad!
Siiski selgituseks, et ega pabertiiger kombineeritud löökide vastu ei saa. Ja salakuulajate tööd ma siin foorumis ära tegema ei hakka.

Läti detailidest peavad esmalt rääkima ikka lätlased ise.
Äkki on nad seda kuskil juba kirjeldanud? Mina pole avalikku näinud.
Minul pole õigust neid asju rohkem kommenteerida. Minu eelmist kommentaari ei maksa võtta, kui negatiivset hinnangut Läti brigaadidele.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kas keegi leiaks aega sellest veidi pikemalt kirjutada?

Kui vaatad inimeste arvu nendes üksustes, siis tegu on pigem lahjade rügementide kui brigaadidega. Ühes brigaadis on neil keskeltläbi 2000 inimest. Isegi nende jalaväepataljonid on äärmiselt lahjad (keskmiselt 300-400 inimest). Toetusüksusi praktiliselt pole ja staapidesse ilmselt ei jätku personali.

Klaas on kas pooltühi või pooltäis.
Läti saidilt nokkisin välla, et neljast ZS brigaadist kolme ülem on täiskolonel ja vaid ühel on kol-leitnant - pole paha.. viitsisin avada umbes pooled pataljonidest ja nägin, et enamasti oli ka patül kol-leitnant ning stabül majori tuuris.. no ei vihja just "pabertiigrile"
Ka lubab ZS meeste üldarv ikka oluliselt rohkem kui 2 000 meest per brigaad - vähemalt 3 000 tuuri.. mis minu jaoks on piisav teoka kergebrigaadi moodustamiseks.

Et klaas ongi kas pooltühi või pooltäis.

[nimetu]

Ka lubab ZS meeste üldarv ikka oluliselt rohkem kui 2 000 meest per brigaad - vähemalt 3 000 tuuri.. mis minu jaoks on piisab teoka kergebrigaadi moodustamiseks.

Lubaks, kuid nende enda andmete järgi on kõige suurem brigaad 2600 mehega ja kõige väiksem 1750 mehega. Sealjuures on neil isegi üks "pataljon" 110 mehega. Ilmselgelt ei kajasta üksuste nimetus tervet pilti. Kui väga kerge jalaväekompanii peale kulub umbes 100 meest ja kompaniisid on vähemalt kolm, siis ei jää selle 300-400 mehelise pataljoni peale palju varu logistikaks, tuletoetuseks ja staabiks. Õigemini, üldse ei jää.

[strateegiline sõdur]

Viimasel ajal on kaks arutelu, mis mulle kõige muu kõrval palju intellektuaalset huvitavat lugemist pakuvad. Üks käib siin foorumis, teine käib Toompeal. Siin tehakse suuri sõnu brigaadide teemal, kõrgel mäe otsas lubatakse maad ja ilmad kokku. Jõudu mõlemasse kohta. Üks ühine tunnusjoon on ka neil mõlemal arutelul, kummaski pole veel rahanumbreid välja käidud. Toompea kõrge mäe otsa kaasatakse numbritundjad lõpufaasis. Otseallikatele toetudes pidi siis kuuldavasti palju nalja saama. Esimesed ettevalmistavad nupukesed ajakirjanduses juba ilmuvad. Nii mõnigi mees peab hakkama oma sõnu siluma ja sööma. Siin foorumis seda ohtu ei ole, siin sõnu ei süüa ja numbritest ei kirjutata. Nüüd olengi dilemma ees kas hakata arutelu numbritega rikkuma või parem nosida küpsist edasi, juua teed ja jälgida mängu. Kuid hea küll, vaatame siis pisut numbreid. Mõned lugupeetud kaasfoormulased (nt TTA, sada, kpt Trumm, jne) juba tabasid olulisema ära, et miks on raske KL baasil teha „keerulisemaid“ üksusi (122 mm, ÕT, pioneerid, jne).

Oletame, et mõni malev saab ülesande valmistada ette 122 mm pataljon. Ümardame ja ütleme, et seal on 500 inimest. Jätame varustuse – mida pidi olema nagu muda ja osa sellest ongi muda – hetkel kõrvale, vaatame ainult väljaõpetamist.

Kaitseväe väljaõppesüsteemist saame tõmmata paralleeli ja öelda, et 500 inimesest moodustub pataljon peale kaheksa kuulist väljaõpet. Tegelikkuses on see muidugi veel keerulisem.
Osa nendest 500 on väljaõppes 11 kuud. Ütleme, et neid on 100 inimest. Ehk 400 inimest x 240 päeva x 24 tundi + 100 inimest x 330 päeva x 24 tundi = 3,1 miljonit tundi kulub ühe pataljoni loomiseks praegu kaitseväe analoogia põhjal. Tegevväelaste ajaarvestuse ja kõik selle mis neid puudutab jätsin praegu välja.

Kahtlemata 3,1 miljoni tunni arvestuses on sees mitmeid „tühje tunde“ mida KL vabatahtlike puhul otseselt ei peaks üle kandma või peaks neid tunde teistviis arvestama. Näiteks, et kui KL vabatahtlik on olnud 48 tundi väljaõppel, peab seal olema vahel alati kahe nädalane või vahel ka pikem paus. Kindlasti saab intensiivsema väljaõppe puhul hakkama vähem kui kaheksa kuulise perioodiga nagu praegu kaitseväes. Kuid see eeldab väga intensiivset väljaõpet. Tavaolukorras KL baasil pole see tehtav. Mõttekäik on nüüd ilmselt arusaadav.

Mis oleks KL jaoks kõige lihtsam lahendus, et kuidas pataljon saada. Ilmselt üks võimalus oleks leida üles need inimesed KL malevast kellel juba on varasem kogemus 122 mm. Tõenäoliselt neid pole just väga palju, oletame, et neid on näiteks 50. Oma kitsendused seab KL piirkondlikkuse põhimõte, mis on üks KL aluspõhimõtetest.
Lihtsuselt järgmine oleks värvata vabatahtlikuks need reservväelased, kes on juba saanud sobiva väljaõppe kaitseväest. KL teeb aktiivse suunatud värbamiskampaania ja tulemusena liitub näiteks 100 sobivat inimest. Suunatud värbamiskampaania, et mitte öelda väga aktiivne näost-näkku veenmistöö võtab omakorda aega. Ütleme, et iga inimese peale kulub keskmiselt koos ettevalmistusega umbes 4 tundi. Kokku siis 400 tundi. Keegi peab ka selle töö ära tegema. Mõttekäik jälle ilmselt kõigile arusaadav.

Nüüd on meil olemas 50 varasemat ja 100 uut liiget. Kokku seega 150 ja puudu 350. Täpsustuseks, et 50 varasemat tuleb muidugi omakorda veel korvata nende KL üksuste jaoks kust nad ära võeti. Pataljonist puudujäävad 350 inimest määratakse reservväelaste hulgast, keda saab kasutada ainult läbi reservõppekogunemist. Ehk meil on nüüd segaüksus KL vabatahtlikest ja reservväelastest.
Ja nüüd läheb keeruliseks kuidas klapitada väljaõppetsükkel selliselt, et need 50+150+350 moodustaksid ühe terviku tsükli lõpuks. Teoreetiliselt on see tehtav, kuid see ajaline ressurss mis kulub kogu organiseerimistööle on mõõdetav aastatega. Enne jõuab osa inimesi juba otsast ära surra või minema jalutada. Mõistlikum on rakendada organiseerimistööle kuluv aeg nende tegevuste jaoks, mis on kiiremini ja lihtsamalt tehtav. Näiteks jalaväekompaniid, sisekaitseüksused, objektikaitse, vms. Teisisõnu rakendada KL asjakohasel ja otstarbekal viisil.