On otsustatud, et koroonapandeemiast tingitud majanduslanguse kiuste kaitsekulutusi 2024. aastani ei kärbita, et tagada riigikaitse järgmise kümne aasta arengukava eesmärkide täitmine. Ent arengukava võib suures osas jääda ainult paberile, kui uuelt valitsuselt ei tule täienduseks 2024. aastani antud rahastuskindlusele kindlat sõnumit: järgmise kümnendi jooksul on kaitsekulude tase vähemalt 2,23%.
Selleks et 2024. aastaks väljaarendatavaid kaitsevõimeid ülal pidada, kulub järgmistel aastatel vähemalt 2,12% SKP-st aastas. „Aga et võimaldada kaitsevõimel mingitki moodi areneda, nagu järgmise kümne aasta plaan esialgu küll veel vaid teoreetiliselt ette näeb, peaks see arv olema vähemalt 2,23% SKP-st. Kaitsekulude summa, mis veel 2019. aastal oli prognoositult 2% SKP-st, muutus koroonakriisi majanduslanguse tulemusel 2,23%-ks, ilma et absoluutsumma oleks muutunud. Ka Lätis ja Leedus oli eelmise aasta kaitsekulude tase 2,3%, ka nemad otsustasid mitte kärpida” tegi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu puust ja punaselt selgeks, mida protsendid väljendavad.
Pikk plaan on ainuvõimalik
Pikaajaline rahastuskindlus on kaitsevalmiduse seisukohast kriitilise tähtsusega. „Võimete arendamine on pika vinnaga protsess ning sõltuvalt võimest võib selle loomine nullist võtta kuni kümme aastat. See kaitsevägi, mis 2022. aastal lahinguvalmiks saab, kirjutati plaanidesse 2012. aastal. Ja 2016. aastal planeeritud kaitsevägi „valmib” 2026. aastal,” tõdes Oidsalu. „Majandus areneb tsükliliselt, aga riigikaitse vajab arenguks strateegilist stabiilsust. Olgu veel näiteks toodud, et kaitseväe ühe päeva lahingumoon maksab u 100 miljonit eurot. Neid varustatud päevi pole praegu sõjalistele vajadustele vastavalt ja ka kehtivates plaanides olev varustatud lahingupäevade arv on juba ressursipiirangute tõttu kärbitud.”
„Anname endale väga hästi aru, mis majanduses toimub ja et ajad on rasked, aga peame jälgima, et tervishoiukriis ei pöörduks pikemas perspektiivis meie jaoks julgeolekukriisiks, mis võib olla eksistentsiaalne kogu riigi ja rahva jaoks,” lisas kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk. „Tegime juba eelmise aasta kevadel kriisikoosoleku, kus kaitseminister seadis väga ranged kululaed ja kaitseväe juhataja esitas ettepanekud, kuidas olemasolevat väestruktuuri odavamaks muuta.”
Juba mullu kevadel tehti ennetavad kärpeotsused, millega külmutati tsiviilteenistujate palgad (sääst 5,6 miljonit aastas), peatati kergjalaväepataljoni loomine (sääst 6,4 miljonit aastas), vähendati telkide arvu (2,5 miljonit aastas). Siit-sealt on veel kärbitud. Minna on tulnud ka väga tundlike ridade kallale. Näiteks on vähendatud erioperatsioonide varustuse hinda ning alandatud luure- ja eelhoiatuse kululage.
10 aastat, 444 miljonit?
„Kokku sõi koroonakriis kaitsekulude 2019. aasta prognoosist ära üle 600 miljoni euro, sellest ligi 200 miljonit kompenseeriti riigieelarve strateegiaga kuni 2024. aastani. Kuidas hoida kümne aasta pealt kokku ülejäänud 444 miljonit ehk keskmiselt 44 miljonit eurot aastas? See on võimalik, aga see tooks kaasa süsteemseid muutusi selles, kuidas Eestit kaitseme,” ütles Meelis Oidsalu. „Edasine kokkuhoid on võimalik, aga ainult sõjalistest struktuuriüksustest loobumise teel. Arvestades, et meil on praegu üks brigaad kummagi strateegilise suuna peale, tähendab see, et peame muutma kogu esmase iseseisva kaitse plaani,” selgitas Oidsalu. Ta täpsustas, et see tähendaks brigaadide asemel väiksemaid ja kergemaid üksusi. Näiteks teine jalaväebrigaad läheb aastas maksma 50 miljonit eurot.
Ent mida me kaitseministeeriumi ettepaneku järgi järgmistel aastatel arengukava arvestades juurde saame? Üks tuntum ja juba valitsuse otsusega tagatud arendus puudutab merekaitset ehk teisisõnu meremiine ja laevavastaseid rakette. „Oleme planeerinud ka lõunasuunal asuvas teises brigaadis arendada välja liikursuurtükipataljoni, selleks et oleksime liikuvad, kaitstud ja võimelised vastast mõjutama mitte kilomeetrite, vaid kümnete kilomeetrite, uuema moonaga isegi kuni 100 km kauguselt. Ka on plaanitud investeerida uuendatud side -ja juhtimisvõimesse, et meie kaitsevägi oleks ka hajutatult ja vastasele nähtamatult tegutsedes hästi juhitav. Omadele hästi nähtav, vastastele hästi varjatud,” rääkis Prikk.
Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem ütles, et laevatõrjerakettide hanget valmistatakse praegu ette. „Kui kehtib valitsuse eelmise aasta otsus eraldada 2022. aastaks kaitseinvesteeringute programmi täiendusena 46 miljonit, siis võiksid need süsteemid loodetavasti juba 2024. aastal olla meil relvastuses,” ütles Herem. Jutt käib laevatõrjesüsteemidest laskeulatusega kuni 200 km, täpsustas ta.
Reaktiivsuurtükivägi koos lätlastega
Praegusesse rahastusskeemi mitte mahtuvateks, ent tulevikus vajalikeks arendusteks peab kaitseväe juhataja reaktiivsuurtükiväe loomist koostöös teiste Balti riikidega. „Tulevikus peaksime koos Lätiga tegema reaktiivsuurtükiväe, mis olenevalt laskesüsteemist ja laskemoonast on laskeulatusega 70–350 kilomeetrit. Arvan, et need vahendid paigutatuna kõigisse kolme Balti riiki ja erinevate sihtmärkidena merele ja maale, suudaksid ühel hetkel üksteist paremini toetada kui tankipataljonid või -kompaniid,” selgitas Herem.
Peamine oht on ikka Venemaa
Ohupildis mängib endiselt peamist rolli Venemaa. Venemaale meeldib ebastabiilne lääs, eriti lähivälismaa, ja peamine konkurent on ikka NATO. Ühtsuse lammutamiseks on endiselt esikohal sõjalised vahendid, ent ka küber- ja muud moodsa maailma võimalused. Venemaa on vägesid juurde loonud ja arendab Läänemerel nii ranna- kui ka õhukaitset. Oma riigi kaitsmise seisukohast on selline tegevus ebaproportsionaalne.
Venemaa 2020. aasta kaitsekulud olid 3,9% SKP-st ja need üha kasvavad. Kui mujalt on tulnud kärpida, siis kaitsekuludesse leitakse hambad ristis ikka raha juurde.
Siiski, nagu märkis kindralmajor Martin Herem, on üks asi see, kui Venemaa suurendab selle raha eest samasuguseid vägesid, mis meil on. „Aga tuleb meeles pidada, et Venemaa on esiteks kohutavalt suur ja peab kõiki oma piire kaitsma. Teiseks, Venemaal on tuumaväed, mis neelavad meeletu hulga raha. Ja eks selle riigikaitse raha eest tehakse seal veel igasuguseid asju hokiväljakuteni välja,” ütles Herem.
Asekantsler Meelis Oidsalu lisas, et Eesti riigikaitse on väga tõhus: meil on väiksema kaitse-eelarve puhul välja panna suurem sõjaaja kaitsevägi kui teistel meietaolistel NATO liikmesriikidel. Eelarve nominaalsuuruselt oleme seejuures Balti riikide seas kolmandal kohal. Näiteks Leedu kaitsekulud on isegi sarnaste protsentide puhul peagi Eesti omadest ligi kaks korda suuremad.
Läti hangib praegu soomukeid ja on juba hankinud palju iseliikuvaid suurtükke. Kõvasti investeeritakse oma kaitseliitu. Leedu hangib soomukeid ja maailma parimaid iseliikuvaid haubitsaid. See tähendab arusaamist, et nagu Läti julgeolek oleneb Eesti julgeolekust, samuti on ka vastupidi. „Miks mitte ei võiks Liepāja alt kaitsta meie saari?” tõi Herem esile.
Nii NATO tervikuna kui ka ameeriklased eraldi on Balti riikidele alati rõhutanud, et ühiseid plaane tuleks teha rohkem. Muidugi peab see kõik toimuma NATO plaanide raames. „Selleks peaksimegi arendama neid võimeid, mida on mõistlik kogu aeg siin hoida ja mida on keerulisem lühikese aja jooksul siia siirata. Näiteks kui meil on keskmaaõhutõrje, mis põhineb ikkagi olukorrateadlikkusel ja radaritel, siis liites siia juurde ükskõik milliste liitlaste süsteeme, oleks süsteem juba paigas. Seda saab siis tugevdada, mitte ehitada nullist üles,” tõi Herem näite.
Kümneaastane arengukava on pikk ja põhjalik dokument, millest avalikkuse ette jõuab väike osa. Herem oli väga rahul sellega, et dokumendi põhirõhk on olemasoleva ülalpidamisel. „Ei saa ka ju öelda, et võime üldse ei suureneks,” lisas kaitseväe juhataja.
Kuidas kaitseväge arendatakse?
Juhul, kui RKAK 2030 planeeritakse 2019. a prognoosi alusel (kaitsekulu 2030. a 2019. a prognoosi alusel 2% SKP-st, kriisijärgse majandusprognoosi alusel 2,23%), on võimearenduse ettepanek järgmine:
* Operatiivstruktuuri kasvatamine 24 000-lt 26 000 võitlejani + 4 000 täiendreservi loomine
* Digitaalse juhtimis- ning sidevõime loomine (reaalajas olukorrapilt, juhtimise häirekindlus)
* Välisoperatsioonide tarbeks soomukite, relvastuse ja varustuse soetamine (praegu „laenatakse” Eestis paiknevatelt üksustelt)
* Maakaitsestruktuuri (Kaitseliidu) võime tegutseda terve riigi territooriumil hajutatult + kasv kuni 9500ni võitlejani;
* Liikursuurtükipataljoni loomine 2. jalaväebrigaadi
* Maakaitse tankitõrjevõime tugevdamine (90mm kahurite väljavahetamine moodsa keskmaa tankitõrje vastu)
* Merekaitse raketisüsteemide hankimine
* Meremiinisõjavõime soetamine
* Logistikapataljoni veovõime suurendamine
* Põhjadiviisile loodud väekaitseüksuse rahastamine
Asjad, mis praegu teadaolevasse ressursiraami ei mahu, aga oleksid KVJ-i järgmised ettepanekud, kui leitakse lisavahendeid:
* 2. jalaväebrigaadi jalaväepataljonid varustamine soomukitega (kuni 180 soomukit); 0,06%* SKP-st aastas (loomiskulu 151 miljonit / ülalpidamine 5,3 miljonit aastas)
* Brigaadide luurevõime tugevdamine (kombineeritud võimekasutus: UAV, sensorid, luure, tulejuhtimine) 0,02% SKP-st aastas (loomiskulu 10,8 miljonit/ ülalpidamiskulu 6 miljonit aastas).
3B ehk Baltiriikide ühisprojektidena omaksid suuremat prioriteetsust järgmised uued võimed:
* Keskmaa õhutõrje 0,15% SKP-st aastas; (290 miljonit/18,2 miljonit)
* Mitmelasuline raketiheitjate süsteem 0,05% SKP-st aastas; (109 miljonit/4,2miljonit)
* Patrull-laevad 0,08% SKP-st aastas; (136 miljonit/11,8 miljonit)
