Relvasüsteemidesse veel üks mõte.
Teadaolevalt kavatsevad Itaallased lähiajal täielikult oma FH-70-d relvastusest maha võtta. Peavad moraalselt vanaks, aga eks ole oma osa ka majanduskriisil. Kokku peaks neil eeldatavalt olema u 150 kasutuskõblist toru. Kui oleks võimalik neist vähemalt 40 (2 pataljoni jagu) kuidagi soodsalt ära osta, oleks tegemist kaitsevõime märgatava tõusuga. Siis oleks meil tagataskust võtta 3x FH-70 ja 2x D-30 pataljoni relvastus, mis on juba argument naabrimehelegi. Minu arvestuse järgi on naabrimehel pärast sõjaväereformi lõppu otse meie piiri taga võtta u 16 suurtükiväe relvaliigi patareid. Meil oleks välja panna 15.
Relv on küll pisut kapriisne, kuid hoiaksime kokku hulga ressursse, sest ei pea hakkama uue relvasüsteemi jaoks uut tugisüsteemi üles ehitama. Kõlbavad samad arvutusprogrammid, varuosad, hooldevahendid ja loomulikult laskemoon. Standardiseerimine missugune. Itaalia ja Saksa FH-70-ned peaksid olema ka ise märksa sarnasemad, kui näiteks Hollandi ja Soome Sisu XA-d. Kindlalt ei tea, aga kuuldavasti pidi makaronirahva haubitsal ainsa tuntava erisusena abimootor bensuka asemel disla olema.
Jah, toetan Hummeli ideed! Aga mis edasi, kas saadame selle riigikokku? Praegu on ju koostamisel uus ja lõpmatult hea arengukava ma ei teagi mis aastateks. Kuidas minna mööda arengukavast ja kes peab itaallastele helistama, et nad kahurid siiapoole transpordiks? Mis trikiga Laaneots (või keegi teine?)need D-30ned meile sebis?
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Suurtükiväe kaliibri standardiseerimine on hea mõte kuid kes seda teeks? See tõstab ju märgatavalt meie üksuste lahinguvõimet. Pigem võetakse veel hoopis järjestuses vist juba 4 erinev suurtükiväe kaliiber kasutusele, nii et patarei kõrget lahingvõimekust silmas pidades oleks iga suurtükk patareis erineva kaliibriga. Järelveetav on nii või teisiti tänapäeval suuresti konkurentsivõimetu vanaraud ja iseliikuvast Caecarist 155/52, u. 3.5 miljonit eurot, meil veel rahaliselt jõud üle ei käi.
Kissinger - "Military Men Are Just Dumb, Stupid Animals To Be Used As Pawns In Foreign Policy"
FH-70 puhul pole mitte oluline vaid NATO standardile vastav kaliiber vaid ka ühtiv ballistika ehk arvutamisprogrammide ning muude tugisüsteemide korralik ühilduvus, mis teeb kasutuselevõtu isegi ebausutavalt lihtsaks. Praktiliselt pole vaja minimaalselt muud, kui:
- relvad platsil toimivuse järgi välja valida,
- põhiline lisavarustus (optika, tööriistakomplektid jms) üle kontrollida,
- passid andmetega kätte saada,
- miskit mõõdistusnänni vb ka kaasa küsida,
- kogu kola Eestisse postitada.
Eestis võib idee poolest kohe pärast päevajagu võtvat uudistamist (diiselmootor?) ja kontrolli ajateenijatega põllule väljaõppele sõita. Märkimisväärseid erisusi kasutajale ei tohiks olla. Laskemoon ka sama. Vedukipark tuleb kunagi juurde hankida, aga kasutatud autot on nagu 3x lihtsam muretseda, kui relvasüsteemi. Ega neid vedukeid pole praegu ka 122mm relvadele eriti RA kinnistatud - küllap jõuab kunagi.
Arvestasin, et selle ühe konnasööjate tutika Caesari eest saaks siis arvatavasti umbes pataljoni jagu kasutatud normaalseid FH-70 koos tulepositsioonil vajaliku lisavarustusega. Mingi raha võib konkreetselt relvakomplektidest ülegi jääda ... aga eks see kuluks siis kas äraveole või lisavarustusele
Neid FH-70 juurde hankida oleks tõesti suurepärane. Mõtlesin isegi, et ei tea kas keegi neid Euroopas veel kasutab, oli see ju eurooplaste ühisprojekt. EKV võitlusvõime tõuseks silmanähtavalt, kui paar pataljoni selliseid torusid juurde õnnestuks hankida. Siis hakkab tõepoolest tekkima tunne, et kaudtuld võib hakata jaguma ka üsna madalale tasemele. Ainuke tõsine probleem asja juures - hummel, kuidas see plaan otsustajate teadvusesse viia? Praegu vist koostatakse uut kaitsejõudude arengukava, aga vähemasti vanas ei olnud suurtükiväe arendamisest midagi kirjas... Oleneb ka muidugi kui palju itaallased nende eest saada tahavad. Niiet hummel, ära selle konkreetse mõttega siin ainult foorumi seinte vahele jää! Või peaks hakkama Terrase mailboxi kirjadega pommitama?
Minu jalaväelasehingele teeks ainult headmeelt, kui kasutatud, kuid töökorras 155 mm haubitsaid väikese raha eest juurde saaks. Ma väga ei usu, et lähema 10 a jooksul yldse mingit reaalset voimalust tekib iseliikuvaid hankida. Neid iseliikuvaid on suurtelgi lääneriikidel vähe ja koleda hinnalipiku tottu hangitakse väikestes kogustes.
Hummelil palun parandada, kuid minu mättalt vaadatuna on pataljon järelveetavaid haubitsaid parem kui 1 uus iseliikuv, sest see pataljon suudab rohkem sihtmärke töödelda. Olen Soomes näinud, mida teevad brigaadi 155, 120 ja 81 mm järelveetavad, kui need koik samadel koordinaatidel lasevad. Kui mälu ei peta, siis lasid koik ära 0,2 lahingkomplekti mone minuti jooksul. See on siis u 290 tk 155 mm, lisaks 430 tk 120 mm ja 650tk 81 mm ehk 11+5+3=19 tonni rauda ja trotyyli. Soome kolonel ytles, et seal lasi sama palju, kui kogu EKJ oli sel hetkel raskeid torusid. Loomulik, et EKJ lahinguvoime suurendamiseks on igale brigaadile vaja 1 pataljon suurtykke, lisaks varud/reservid kaotuste ja koige raskemate loikude paikamiseks.
Selline 3 pataljoni 155mm ja 2 pataljoni 122 mm on väikese riigi kohta juba arvestatav tulejoud. Kuid ma ei pea reaalseks, et EKJ voi ministeerium teeks reaalseid pingutusi nende hankimiseks. See on jälle see vana tuntud laul, et voimekused on meil ju loodud ja liitlastel on palju haubitsaid laos valmis meid esimese vile peale aitama. 1 pataljon on ju Eestis 155 m olemas ja lisaks 1 pataljon 122 mm teise brigaadi jaoks, kuid see kunagi luuakse ning lisaks 1 122 mm pataljon reservis, mis on teiste Balti riikidega vorreldes palju, kuid idanaabriga vorreldes vähevoitu. Teades, kuidas KJPS ja kamin ka väiksemate relvastusehangete ja moderniseerimise peale kägisema hakkab ja igalt poolt euro kaupa kokku hoida pyyab. Lihtsalt ei näe seda varianti. Enne tahaks, et täidetakse aastaid ohus rippunud lubadused ja ideed, a la Kaitseliidu SA yksuste motoriseerimine Unimogide, G-wagenite ja ATVdega, korralik side ja NV seadmed ning kuulikindlad vestid, MP ja TT ryhmade komplekteerimine, tulejuhtimise- ja snaiprivarustus jne. Ei saa öelda, et midagi pole tehtud, sest DAF on ju ka auto, kuigi maastikuvoimetu ja TP2 on ka täpsuspyss ja Rootsi TT kahur on ka tummine relv ning killuvest kaitseb killu eest paremate puudumisel, kuid probleeme on palju ja pole näha poliitilist suunamuutust, et peale Afgaanist äratulekut jätame 10ks aastaks missioonideks ainult Sofi ja moned väiksemad erialameeskonnad ja ylejäänud raha eest arendame SA II ja ehk ka III brigaadi välja. Tegemata tööde ja kängus voimekuste nimekiri on nii pikk, et ei usu, et suurtykke juurde hangitakse.
Ise väga mures EKJ SA meditsiinivoimekuse pärast, hillart teab nyansse täpsemalt, kuid vähegi suurema madina korral on meil teeääred täis oma haavatuid, keda pole kuhugi viia ja paremat "ravi" peale laetud relva jätmist käeulatusse voimalik korraldada. See on suurtykkide arvust suurem probleem, et meie yksused peale esimesi kontakte laiali vajuvad, sest osa on surnud ja haavatud ning osa hoivatud nende abistamisega ning suur osa lihtsalt deserteerunud oma abita jäänud soprade agooniat nähes. Votane näiteks Iisraeli, miks on nemad nii kovad sodurid? Muidugi hea koolitus ja korralik varustus ning relvastus. Lisaks teadmine, et langenuid ja haavatuid vedelema ei jäeta ja vangilangenute väljarääkimisega tegeletakse niikaua kui vaja.
Igatahes kui juhtun Soome suurtykiväelasi trehvama, siis peab neid jälle tänama, et nad Eestile omal ajal need 105 mm haubitsad kinkisid, millest sai EKJ suurtykiväe seeme. Oleks vaid olnud tarkust ka moned tankid paluda/kinkida, siis ehk vudiks täna Tapal ringi ka Leode pataljon. Hea, et niigi läks, kui teiste Balti riikide olukorda vaadata.
Viimati muutis Leo, 18 Nov, 2012 13:57, muudetud 1 kord kokku.
Hummelil palun parandada, kuid minu mättalt vaadatuna on pataljon järelveetavaid haubitsaid parem kui 1 uus iseliikuv, sest see pataljon suudab rohkem sihtmärke töödelda.
Inimesed, kes Eestis räägivad, kuidas väike arv moodsaid liikursuurtükke meie tuletoetuse probleemid lahendavad, pole isegi lugenud suurtükiväegrupi meeste poolt koostatud suurepärast tulejuhtimise õpikut, kus on need põhitõed puust ja punaseks tehtud. Nad on lihtsalt võhikud isegi elementaartõdede tasemel.
Küsimus on lihtsalt selles, et vastase tegevus pole lineaarne protsess, kus pole suurt vahet, kas lasta ühest haubitsast 24 mürsku või lasta pataljoni haubitsatest igast ühest üks mürsk. Sama lasketäpsuse juures on pataljoni jagu haubitsate efekt suurem suurema arv kordi kui on suurem suurtükkide arv võrreldes selle üheainsaga. Point ongi selles, et vastane liigub, varjub, alustab vastutegevust jne. Sama lasketäpsuse juures annab x hulk lastud mürske suurema arvu laskvate suurtükkide korral tunduvalt suuremat efekti. Lisaks veel see, et peale esimest pauku hakkab kell käima ja iga sekundiga suureneb võimalus vastu saada. Kui lasta 24 haubitsast igaühest üks pauk sisselastud kohta (nt metsavahelisel teel), siis vastasel pole praktiliselt mingit võimalust midagi ette võtta. Kui hakata seda nüüd näksima üksikutest torudest, on kolonnil võimalus laiali sõita, varjuda jne jne.
Lisaks muidugi see, et üks hea alla 30 km laskekaugusega haubits suudab tule all hoida kõige rohkem mõnisada ruutkilomeetrit territooriumi (ilma et vastane ei tuleks liiga lähedale), Eesti pindala on midagi 45 000, arvutage ise, mida teeks siin ära vere hinnaga ostetud liikurite patarei või pataljon. Ehk suurt midagi ei tee. Lihtsalt 99% territooriumist ei jää tuletsooni, sinna tuld tellida ei saa ja kellel seda vaja, pole enam relva tehnilised andmed vajalikud.
Muidugi on liikurid paremad ja elujõulisemad, aga kui nendega ei saada kokku suurtükiväele vajalikku en masse't, siis pole neist ka suuremat tolku. Ehk siis surudes kogu raha ühe liikurite pataljoni peale tõuseb küll kvalitatiivselt brigaadi kaudtuletoetuse võime, kuid selle hind on see, et brigaadivälised jõud imevad näppu, sest neile ei jätku isegi D-30'd.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Tulejuhtimisest meeldis eriti see number, millega tähistati taktikalist tuumarelva. Meil seda ju pole, kuid äkki teistel on
Kui nyyd tosiselt rääkida, siis peale tuumarelva ja täisvarustuses lennukikandja nagu polegi eriti relvasysteeme, kus 1 oleks mingi argument. Teised on ikka efektiivsed massiliselt kasutades. Snaipriteemast yle kandes, meil on praegu väike kogus tipprelvi laskekaugusega kuni 2 kilomeetrit (missioonil kontrollitud) skautide ja Estsofi käes, ylejäänud massid peavad hakkama saama M14 ja Galil SN ning meeste isesoetatud variantidega, mis ei ole sama asi. Leitnant Antsu, kes on Saaremaa maleva lahingkompanii ylem, ei soojenda raskel hetkel eriti teadmine, et teoreetiliselt voiks ta saada neid skaudi ja sofi snaipreid kasutada. Reaalselt ei anta ja Ants peab hakkama saama sellega, mis enda käeulatuses on. Snaiprijagu lahingkompanii juures oleks ltn Antsule oluliselt rohkem abiks. Kuid meil loodi hädapärased voimekused kaadriyksustele ja uutest hangetest isegi ei räägita. Nii palju muugagi. See 20 a vallanud rehepaplus ja motteviis, et loome ainult hädapärase voimekuse, kyll raskel hetkel teised meie eest surevad, kui neile täna piisavalt pugeda, viibki selleni, et meil on raskel hetkel minimaalsete voimekustega kaitsevägi.
Leo kirjutas:Snaipriteemast yle kandes, meil on praegu väike kogus tipprelvi laskekaugusega kuni 2 kilomeetrit (missioonil kontrollitud) skautide ja Estsofi käes, ylejäänud massid peavad hakkama saama M14 ja Galil SN ning meeste isesoetatud variantidega, mis ei ole sama asi.
Mul oleks mõned küsimused....
Kui väike kogus on väike...??
Õigemini, kas see iseloomustab ka vastava väljaõppe tasemega isikute arvu.??
Relvasüsteeme endid juurde osta pole just tuumateadus, kuid oleks neid hetkel kellegile kätte anda...?
On meil hetkel palju vastava tasemeõppe läbinuid, kellele ettenähtud relva anda pole..??
(kui jah, siis on probleemid)
Ehk, kui (üldistades)ülejäänud massi tase on täpsuspüss(ehk, seesama M-14), milleks talle suruda pihku klass kõrgemat relva..??
Siin läheb asi jälle ainetu möga ajamiseks struktuurist ja kõigest muust.
Suurtükisüsteeme on Eestile juurde vaja ka siis, kui mingeid struktuurilisi muudatusi ja tankioste üldse ei tule. Ehk seda tingivad juba tänased struktuurid, sõltumata kuidas neid nimetada.
Eestis on täna 5 brigaaditaseme üksust (1. jalaväebrigaad, 4 KRK-d), millest täna on kõige kallima ehk elavjõuga reservist võimalik need kõik ka komplekteerida (brigaadi normaalsuurus ei ületa 5000 meest). Iga brigaadi koosseisu kuulub kaudtuletoetuseks vähemalt 1 suurtükipataljon, mille minimalistlikuim variant on järelveetavad haubitsad nagu Eestis on.
Täna on suurtükiväerelvastust (Soome 105seid arvestamata) aga kolme brigaadi jaoks, 1. JvB müttab oma FH-70ga ja 2 KRK-d saaksid divisjoni jagu D-30. Kaks KRK-d on palja tagumikuga.
Kui aga lisaks kaardile vaadata, siis Lääne KRK vastutusalas on ka kaks suurt saart, mida tuleb samuti platsdarmina kaitsta. Mis mõistetavalt vaid suurendab vajaminevat arvu, sest praamivedu ei pruugi töötada ja kui mõni vene merejalaväepataljon otsustab Undva süvasadamasse maabuda, on neid ka tõrjuda vaja.
Seega - igasugu struktuuripuäntideta on Eestil juba praeguse struktuuri juurde vaja ca 50 (eeldusel, et D-30 ei asendata ja saari ei kaitsta) kuni 100 155 mm haubitsat koos muu koliga (jalaväelaste veoks veoautosid saab KRK ka rekvireerida, aga 9-tonnise haubitsa veoks vajalike veokeid tsiviilist naljalt ei võta).
1. JvB soomustamisel ja tankidega varustamisel on oma hind ka teisest otsast, suurtükivägi ehk ainus raskerelvastuse liik, mille hüvesid on võimalik kasutada enamikul armeest (EKV ei koosne ainult ühest brigaadist) jääbki sellesse seisu nagu ta täna on, ainus muudatus on vast see, et soomusbrigaadi tulevad liikurid tõrjuvad FH-70 mõnda teisejärgulisemasse rolli.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
[quote="tommy Mul oleks mõned küsimused....
Kui väike kogus on väike...??
Õigemini, kas see iseloomustab ka vastava väljaõppe tasemega isikute arvu.??
Relvasüsteeme endid juurde osta pole just tuumateadus, kuid oleks neid hetkel kellegile kätte anda...?
On meil hetkel palju vastava tasemeõppe läbinuid, kellele ettenähtud relva anda pole..??
(kui jah, siis on probleemid)
Ehk, kui (üldistades)ülejäänud massi tase on täpsuspüss(ehk, seesama M-14), milleks talle suruda pihku klass kõrgemat relva..??[/quote]
Täpsusrelvade kogus on salajane, SN relvade olemasolev suurusjärk kahekohaline, vajadus kolmekohaline, ideaal neljakohaline. Arvesta ise. KL rahuajal 12000, toodab SA 4-5000 voitlejat, valdavalt jalavägi. Iga jagu 1 täpsuspyss AK4, M14 vms. Igas kompaniis SN jagu = 4 TRG 42, toetuseks 4 M14. Lisaks VGd ja luureryhmad. Neile vaja lisaks 338 ka 50 BMG, 408 Cheytac vms pika ma relv igasse SN meeskonda. Liida juurde varu, vähemalt 25-30% väljaoppe käigus voi madinas purunenute asendamiseks/remondiks.
Eriala baaskursus ei ole probleem, kuid täiendope ja lasketrenn soltub maleva kaadri suvast. Pilt väga kirju.
Relvastus on probleem, soltub kaadri suvast, osa mehi baaskursuselt kogu täpsusrelvaga, teised ootavad aastaid enne kui relv malevasse järgi jouab peale kursust.
Paremad/rahakamad ostavad oma relvi, pilt on kirju ja see on halb, SN kontseptsiooni punase joonena läbiv standardiseerimine on ammu unustatud. Kriisi olukorras laseb mees ära kaasasoleva moona ja siis läheb yle M14 voi isegi AK4 peale. Igasugu ägedad kaliibrid on vahva lasta RA oppustel kaugele ja täpselt, kuid kus kohast Sa neile SA moona votad, näiteks 6,5 mm Rootsi mauser voi 7 Rem Mag? 7,62 NATO ja 338 LM on veel mingigi voimalus, et saab moona. Oma pyss on hädalahendus parema puudumisel, kriisi korral saab mees ja yksus arvestada ainult selle moonaga, mis kapis olemas ja jaksab kaasa votta ja seda ei ole palju, sest snaiprimoon on kallis, näiteks 338 LM 5-6 € lask.
Elu näitab, et 500 m tabamiseks 90% kindlusega on vaja harjutada 700-800 m kaugusele, mis ongi 7,62x51 maksimaalne laskekaugus ja harjutada on vaja 1-2 päeva kalendrikuus iga ilmaga nii laskmist kui taktikat. Neid mehi pole palju isegi sisi, kui neile kogu tehniline varustus ATVga kaasa panna.
Leo kirjutas:Täpsusrelvade kogus on salajane, SN relvade olemasolev suurusjärk kahekohaline, vajadus kolmekohaline, ideaal neljakohaline. Arvesta ise. KL rahuajal 12000, toodab SA 4-5000 voitlejat, valdavalt jalavägi. Iga jagu 1 täpsuspyss AK4, M14 vms. Igas kompaniis SN jagu = 4 TRG 42, toetuseks 4 M14. Lisaks VGd ja luureryhmad. Neile vaja lisaks 338 ka 50 BMG, 408 Cheytac vms pika ma relv igasse SN meeskonda. Liida juurde varu, vähemalt 25-30% väljaoppe käigus voi madinas purunenute asendamiseks/remondiks.
Eriala baaskursus ei ole probleem, kuid täiendope ja lasketrenn soltub maleva kaadri suvast. Pilt väga kirju.
.
Seda´nt küll, kuid.....
Mulle on jäänud mulje, et selle ala peamised probleemid on ikkagi organisotaarsed-struktuursed....
Lisaks tähelepanu/tähtsustamine juhtkonnas..
Mitte niivõrd tehnilised....No laias laastus.
Ehk siis, kõrgema taseme snaipripüss on ette nähtud teatava tasemega ettevalmistuse/kursuse läbijale...
Kes siis saab ka määramise vastavale (sõja-aja)ametikohale....
Ja kõige sellega olevat nagu probleeme...
Mitte niivõrd EOG/skautide seas, vaid reservi ettevalmistamises laiemalt.
Mitte et on olemas hulk võitlejaid, kelle ametikoht/olemasolev ettevalmistus näeb ette kas TRG või Hecate..
Kuid püsse füüsiliselt lihtsalt ei ole...
Kuidagi nagu tekivad silme ette sellised jutukatked, et....
"Mida neid lattu seisma osta, kui ettevalmistusega segadus....Väljaõppega probleemid".
Jne...
Võimalik, et nüüdseks olukord muutunud või saan ma põhimõtteliselt valesti aru...
PS. Eelnev ei puuduta loomulikult täpsuslaskureid, nende ettevalmistuse ja relvastuse olemust ja probleeme..
Õige täpsuslaskur-snaiper teab mida teeb ja laeb oma moona ise. Siis ei ole päeval x üllatusi, et padrunikarbis olev match moona partii on pärit kusagilist Brasiilia nurgatagusest garaažist, mis ei anna mitte mingisugust eelist tavamoona ees. Tsiviilis on korralikud relvad kaliibritele .308, 300 Win.Mag.,338LM täiesti saadaval, keegi ei keela teil neid omandada ja vajadusel ise omale moona laadida.
Leo kirjutas:SN relvade olemasolev suurusjärk kahekohaline.
Seega on neid tsiviilis juba täna kordades rohkem...
Kissinger - "Military Men Are Just Dumb, Stupid Animals To Be Used As Pawns In Foreign Policy"
Tommyle - Kas Sa räägid ka nii nagu kirjutad? Ole nüüd kena ja loe ise oma jutt läbi ja kirjuta võimalusel ilma nende lõputute mõttepausideta ja reavahetusteta ümber. Siis võib juhtuda, et ma ka selle läbi loen ja sisuliselt vastata võtan. Rohkem liitlauseid ja selgelt vormistatud ja argumenteeritud mõtteid palun. Aitäh! Mu aeg on liiga kallis, et hakata segaselt vormistatud tekstis mõtet, argumenti või küsimust taga ajama. Korrektselt vormistatud tekstile püüan vastata, kuid võib minna päevi või isegi nädalaid, enne kui selleks aeg tekib.
Rbl - Palun täpsusta, mis Su sünniaasta on ja mis on Sinu sõjaline eriala ja teenistusaastad? Minu teenistus algas 1992. ja on olnud peamiselt jalaväekeskne. Aitäh! Aitad mul otsustada, kas ja kuidas vestlust jätkata, sest laste, koerte ja lollidega räägitakse teistmoodi. Sinu kohta käib ka see, et tasub tähelepanu pöörata oma teate sisule ja vormile. Mis Sul siis kirjandi hinne oli?
Mis viienda b tasemel argumentatsioon see on, et snaiprid saavad endale poest relvastust osta? Muidugi saavad ja ostavad ka, mida vajalikuks peavad, kuid see ei ole riigikaitse arendamine, vaid hobi ja isetegevus. Mõnes riigis saab ka tanki ja lennukit kõva raha eest osta, kuid neid ei loeta kaitsejõudude koosseisu.
Viimati muutis Leo, 18 Nov, 2012 20:49, muudetud 3 korda kokku.
Minu arvestuse järgi on naabrimehel pärast sõjaväereformi lõppu otse meie piiri taga võtta u 16 suurtükiväe relvaliigi patareid. Meil oleks välja panna 15.
