Uued relvasüsteemid EKV-le

[Actual]

Israeli edul on mitmeid põhjusi aga kindlasti ei saa alahinnata USA toetust. Ei tasu unustada, et USA toetus ei ole ju olnud ainult rahaline-sõjaline vaid ka poliitiline. Suurelt üldistades võib ka öelda, et Iisrael on olnud USA huvide tugipunkt piirkonnas ja USA rakendab Iisreali suhtes topeltstandardeid. Jämedalt öeldes, kui Iraagile said osaks sõjalised löögid olematute massihävitusrelvade või nende väljatöötamise kahtluse tõttu, ja kõik teised riigid kes omamaist tuumatehnoloogiat (kasvõi rahumeelset) arendada üritavad, on saanud USA initsiatiivil rahvusvaheliste sanktsioonide ja tagakiusamise objektiks, siis Iisrael on tänaseks de facto tuumarelva omav riik ja USA torpeteerib eos, nii teiste riikide-, kui rahvusvaheliste organisatsioonide katsed Israeli salajane tuumaprogramm allutada rahvusvahelisele kontrollile. Ja samalaadset USA toetust saab Iisrael mitmetes välispoliitilistes (ka Palestiina) küsimustes.
Võib ka öelda, et tänu USA mõjuvõimule, Israelile ei laiene klassikalised rahvusvahelise õiguse normid ja Israel on saanud tänu sellele nautida paljut, mida teistele ei ole võimaldatud.

[Kapten Trumm]

1967. a nn kuuepäevane sõda (tuleb sellest, et Iisraeli purustas kuue päevaga 2 araabia armeed) praktiliselt ei sisaldanud USA sõjalist panust.
Võit ei tule mitte sõjariistadest, vaid inimestest ja väikeriigi oskusest vastase nõrkusi kasutada. Mis see USA poliitiline toetus maksis, kui Egiptus ja Süüra valmistusid NSVL toetusel Iisraeli likvideerima (kuuepäevane sõda oli ennetav rünnak).

Minu tähelepanek on elust, et see USA abi tõmmatakse lauale siis, kui on vaja õigustada iseenese saamatust.
Jah, kindlasti on sellel oma roll. Aga arvan, et kui Osiraki reaktorit Iraagis poleks rünnanud USA-st saadud F-16'd, oleks seda teinud mingid omatoodangu masinad.
Kõige võti on ikka tahtmine.

[kaur3]

Eile sai viidatud Ukraina teema all Stratfori värskele arvamusele. Sealt sobib üks lõik ka siia.

Considering the West's Countermoves

In all of these things there are two questions. The first is what German foreign policy is going to be. Berlin supported the uprising in Ukraine and has on occasion opposed the Russian response, but it is not in a position to do anything more concrete. So far, it has tried to straddle the divides, particularly between Russia and the European Union, wanting to be at one with all. The West has now posed a problem to the Russians that Moscow must respond to visibly. If Germany effectively ignores Russia, Berlin will face two problems. The first will be that the Eastern Europeans, particularly the Poles, will lose massive confidence in Germany as a NATO ally, particularly if there are problems in the Baltics. Second, it will have to face the extraordinary foreign policy divide in Europe. Those countries close to the buffers are extremely uneasy. Those farther away -- Spain, for instance -- are far calmer. Europe is not united, and Germany needs a united Europe. The shape of Europe will be determined in part by Germany's response.

The second question is that of the United States. I have spoken of the strategy of balance of power. A balance of power strategy calls for calibration of involvement, not disengagement. Having chosen to support the creation of an anti-Russian regime in Ukraine, the United States now faces consequences and decisions. The issue is not deployments of major forces but providing the Central Europeans from Poland to Romania with the technology and materiel to discourage Russia from dangerous adventures -- and to convince their publics that they are not alone.

The paradox is this: As the sphere of Western influence has moved to the east along Russia's southern frontier, the actual line of demarcation has moved westward. Whatever happens within the buffer states, this line is critical for U.S. strategy because it maintains the European balance of power. We might call this soft containment.

It is far-fetched to think that the Russians would move beyond commercial activity in this region. It is equally far-fetched that EU or NATO expansion into Ukraine would threaten Russian national security. Yet history is filled with far-fetched occurrences that in retrospect are obvious. The Russians have less room to maneuver but everything at stake. They might therefore take risks that others, not feeling the pressure the Russians feel, would avoid. Again, it is a question of planning for the worst and hoping for the best.

For the United States, creating a regional balance of power is critical. Ideally, the Germans would join the project, but Germany is closer to Russia, and the plan involves risks Berlin will likely want to avoid. There is a grouping in the region called the Visegrad battlegroup. It is within the framework of NATO and consists of Poland, the Czech Republic, Slovakia and Hungary. It is now more a concept than a military. However, with U.S. commitment and the inclusion of Romania, it could become a low-cost (to the United States) balance to a Russia suddenly feeling insecure and therefore unpredictable. This, and countering Russian commercial imperialism with a U.S. alternative at a time when Europe is hardly in a position to sustain the economies in these countries, would be logical.

This has been the U.S. strategy since 1939: maximum military and economic aid with minimal military involvement. The Cold War ended far better than the wars the Americans became directly involved in. The Cold War in Europe never turned hot. Logic has it that at some point the United States will adopt this strategy. But of course, in the meantime, we wait for Russia's next move, or should none come, a very different Russia.

http://www.stratfor.com/weekly/russia-e ... ng-ukraine

[tommy]

Kuulasin poole kõrvaga(lahkuva) ministri poliitilist avaldust Riigikogus.
Hollandi läbirääkimiste teema käis vist ka jutust läbi.

[Kapten Trumm]

Mis ta nende ettevalmistamisel tehnikahangete kohta ütles?

[tommy]

Avaldus on netti ilmunud..
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=68271887

Meie läbirääkimised Hollandi Kuningriigi kaitseministeeriumiga lubavad juba sel aastal sõlmida sellekohase lepingu, nii et Eesti saab endale esimesed jalaväe lahingmasinad 2015. aastal.

[Viiskümmend]

Kas Pzhd on väljas neid Hollandi kontekstis ei mainitud enam?

Natuke kriitikat Euroopa saamatuse ja hädisuse teemal. Ma näen, et Krimmi sündmuste taustal on uue ja vana Euroopa vahele tekkinud ka retooriline lõhe näit. Ilves, Paet ja Reinsalu sõnumeerivad "Venemaa ohust tervele Euroopale", Saksa välisminister Steinmeier sõnumeerib aga tuima järjekindlusega "Venemaa ohust Balti riikidele" jne...

[Lupus]

Olin pühapäeval perega Kuperjanovi lahtisteuste päeval . Ilus ja äge ... vaatasin ,et ei näe ühtegi TT relva . Küsin poiste käest ,et millega tanke lasete ? Näitavad gustile! Ja ongi kõik !? Ühtegi "Milanit" kagupiiril? eip . ümmargune 0

[Kapten Trumm]

Kuperjanov pole mingi lahinguüksus, vaid väljaõppekeskus, rahuaegne administratiivnähtus, millele saab anda piiratud lahinguvõime.
Kuna Milani õpet seal ei tehta, siis pole seal ju nendega ka midagi teha.

[Lupus]

Seda ma räägingi ju. Reinsalu räägib seal päris armeest ja kiirreageerimis võimekusest WTF!?
Liituge KL ! Muidugi ,aga esmalt võiks olemasolevad varustada ja relvastada .

[Kapten Trumm]

Reinsalu räägib seal päris armeest ja kiirreageerimis võimekusest WTF!?

Reaalsus on mõru eks.
Olen sellest ammu aru saanud, et oluline protsent taolistest sõnavõttudest on väärtusetu.

[rbl]

Vahet ei ole Milan ega Mapats oma tandemlõhkepeata max. 800 mm. nii või teisiti mingit reaalset tankitõrjevõimekust ei paku. Räägitakse pidevalt mingist sümboolsest kogusest jalaväe lahingmasinatest 100+ millionit aga tankitõrjest kui sellisest ei räägi keegi suurt midagi.

[HeiniR]

Sm Rbl, vaadates enamikku Ukraina aladel või selle lähiümbruses toimetavaid masinaid (BMD,BTR, Tigr; Kamaz, BMP), ei ole 800mm läbistavus küll mingi puudujääk.
Pigem puudutab asi seda, kas eksisteerib x hetkel vajalik kiire otsustavus ja kindlustunne.

Viimaste konfliktide puhul on negatiivne see, et väga sageli jääb mulje, et nn lääneliitlased justkui ärgitavad Venemaa suunal mitte midagi ette võtma, s.t. poliitilisest juhtkonnast saab alguse soov vältida olukorra eskaleerumist. Kui poliitiline juhtkond antud hetkel agressioonile agressiooniga vastamist ei luba/soovi, on juba kerge tekkima olukord, kus ka sõjaväelased/üksused ei julge tegutseda. Seda võib näha nii Gruusia kui ka Ukraina puhul, ja sellega kaotatakse igasugunegi võimalik eduseis. Sellist poliitlise juhtkonna dilemmat soodustab omakorda see, et enamus poliitikutest ei ole olnud seotud kaitsestruktuuridega otsese teenistuse mõttes. Eestis on vanem põlvkond poliitikuid tõenäoliselt läbinud NL armee, kuid sageli mitte sõjalistes ükustes (nt tööpataljonid jms) ja noorem ehk peale tulevad generatsioonid ei ole üldse sõjaväeteenistust sageli läbinud.

[TTA]

sm. rubljovil jäi vist märkamata Reinsalu poolt välja toodud kolmik lahingumasinad-liikursuurtükid-moodne tankitõrje

[maanus]

......tÄILiku soomusmanöövervõime.... Huvitav kas on mõeldud täieliku või mis? Ja kui juba mees räägib täielikust soomusmanööver võimest siis ma eeldan,et ta teab,et selleks on ka tanke vaja lahingmasinate ja liikurite kõrvale. Siit siis võiks ridade vahelt lugeda,et tankid tulevad ka. Sellest ilmselt ei pläägutata sest rahvale kardetakse mitte meeldida ja aetaksegi seda asja ilma suurema kärata?
On tore unistada.