Teen omale kättesaadavate vahenditega peaministrile selgeks,et kui ta relvastust ei osta siis teda ma ei vali!
Oleks see nii lihtne, taoline probleem on Eestis täiesti parteiülene.
Selle taga pole koperdanud mitte ainult kaitsevaldkond - päästevaldkonnal on veelgi kurvemad kogemused.
Näiteks selle tsiviilkaitse värgiga pole mõtet eeldada, et PA-s on idioodid, kes teemat ei adu - täna teemat keegi enam ei aja, sest see võrdub peaga vastu seina jooksmisega, järgmine pensionitõus on 100 korda tähtsam- ja ühel hetkel muutub su ametikohale/karjäärile lihtsalt ohtlikuks. Sestap kustutame suvilapõlenguid, tõstame mõne keemiapüti teele tagasi ja mõne metsatulekahju - ja sellega asi piirdubki. Edasi on vaja märkimisväärseid ressursse ja kuna arvamust nende vajaduse kohta pole (sõda ju pole), siis neid ka ei anta.
Häda oli/on selles, et poliitilisel tasandil ei usuta, et Eesti on suuteline ise ennast kaitsma, juba selle 2% tsementeerumine on selles keskkonnas uskumatu progress.
Kujutan ette, et taolise arvamuse omamise protsent on üsna ligilähedaselt seotud Riigikogu ja valitsuse liikmete enda sõjalise taustaga.
Kuna seda samahea kui pole, siis on liiast enamat ka oodata.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.