www.militaar.net

Mis jama,....see et mõni toru vahel remonti ja hooldust vajab on tavaline,kehtib mitte ainult kahurite kohta. Neid FH-70 tüüpi haubitsaid on riigil aga terve pataljoni jagu,(kolm patareid),......samas, raskemaid raudu võiks ju alati rohkem olla....

ega ei olegi raha, et osta 10 apchet korraga :S
Võetakse 15 aasta peale nagu iga keskmine eestlane auto võtab 5 aasta peale järelmaksuga! Lihtne!

Mõningaid asju suudaks äkki kohe osta!

JAAPANLASED on suhteliselt innovatiivsed! Mootorratta luureüksus, hea väike kiire jne.
Maasturi pealt tulistatavad tankitõrjeraketid, jne.

http://hometown.aol.com/tankofjapan/page1-3.html


Tankitõrje selga, lask ära, minek! KIIIRE JA EFFEKTIIVNE!


HJ-9 ANTI-TANK GUIDED MISSILE
JNE. JNE. JNE.




Arvatavasti on sidepidamine meil samasugune nagu 60 aastat tagasi, üks raadioke 20 mehe peale! Ameeriklastelt õppust võtta, iga mees on ühendatud komandopunktiga, saab väga kiirelt meestele luureinfi jagada!
Kui asi nii mandunud ei tunduks oleks EKV´sse suurem tung ka!

mnjaaa... öeldakse küll et kes vana asja meelde tuletab, aga mida kõike oleks saanud legendaarse suhkrutrahvi eest?? mehed mehed mehed - papp või selle puudumine on ju majandamise küsimus. et siis - kas a)hästi b)halvasti.

_________________
Pauk või paar peab ikka olema - kasvõi selleks et 50 aastat hiljem avada debatt teemal "okupatsioon".

Üldiselt ootaks siia teemasse kaasfoorumlase hummeli sõnavõttu, kes EKV suurtükiväge kõige paremini ja lähedamalt tunneb, aga üldiselt on vist nii, et 2003. või 2004. aasta paiku osteti Saksamaalt vist 18 või 24 155 haubitsat FH-70 ehk siis terve suurtükiväegrupi jagu. Varem oli grupi relvastused 105mm Soomest abi korras saadud haubitsad, mida oli vist sama palju kui uusi.

Lisaks haubitsatele osteti Iisraelist 1990. aastate esimesel poolel jalaväe otseseks tuletoetuseks 81mm miinipildujaid (peaksid kuuluma kompanii tasemele) ja 120mm miinipildujaid (pataljoni tasemele), 120-seid saadi hiljem vist ka veel Rootsist.

Samuti on EKV-l lähiajal kavas soetada 40mm automaatgranaadiheitjaid (peamiselt vist Scoutspataljonile).

Olukord jalaväe tuletoetusrelvade alal ei ole üldsegi väga hull, kuigi alati võiks parem olla.

Põhimõtteliselt kogu kaitseväe erinevad jalaväe- ja tuletoetusrelvad, mis on kas hetkel käibel või siis vähemalt sõjaaja koosseisus, on üles pandud

http://www.sodur.com/?id=411 .

mil.ee -saiti ei ole kasutusel oleva tehnika osas mõtet väga tõsiselt võtta. Sealset infot eriti ei updeidita ja sees võib seega olla ebatäpsusi. Ka suurtükiväest on seal üleval pildid ja jutt vist aastast 2001-2002. See vist rohkem kj uudiste edastamise leht ja teatud tutvustus - ülejäänud osa lahjavõitu. Korralikku militaarharidust või riviteenistuse kogemust on lehe adiminnijatest vist ka vähestel.

105 mm välihaubitsaid H61-37 ehk 105 H 61-37 kinkisid põdrad meile 1997-1998 grupi (pataljon) jagu (3 x 2 x 3) koos põhivarustusega. Ajateenijate väljaõpet tehti nendega 1998-2002. Lisaks õpetatakse ja kasutatakse seda relvasüsteemi natuke ka praegu. Õppelaskmised ja saluut.

155 mm välihaubitsaid FH-70/A1 ehk FH-155-1/A1 osteti 2003 grupi (pataljon) jagu (4 x 2 x 3 + mõned varuosadeks) koos 90% juurdekuuluva varustuse ja arvuka tehnikaga 120 milj EEK eest (võileivahind!). Kohale jõudis partii 2003-2004 ja praegusel hetkel toimub nendega ajateenijate väljaõpe Tapal.
2005 tahtsid neid endale muretseda ka lätakad, kuid ütlesid viimasel hetkel ära. Sadamas laadimisvalmis pandud sõidukitele panid meie hankijad omakorda käpa peale ja see on tänaseks juba väeosadesse välja jagatud.
Kui aga näiteks praegu tellida Rheinmetall´i tehasest tutikas FH-70, pidi maksma nii milj EUR tk.

Tegelikult on nii, et need kaks relvasüsteemi tulid käiku koos väga erinevate taktikatega, millistest Saksa oma on siis kõvasti moodsam. Seega võib eeldada 105 mm suurtükkide varustuse ja koosseisu ümbermugandamist moodsamaks. Võib veel lisada, et 105 mm relvi on sel sajandil ka Soomest ports juurde toodud, kuid täpsemalt ei hakkaks peatuma.

Riketest ei hakkaks avalikult rääkima (eks igal moodsal ja keerulisel relvasüsteemil oma nõrkused ja tugevused), kuid põhilisi "rikkeid" on vast personalinappus (ka remondipersonal) ja lisaks veel vähene kogemus.
Inimesed ei viitsi enam kv-s oma närve kulutada ja (sümboolse tasu eest) mitme eest rabeleda. Ajateenijatest, kel vastav haridus ja huvi, remondigruppi ka formeerida ei lubata (pole plaanides ette nähtud...) ja nii võib tõesti juhtuda, et isegi pooled relvad seisavad ootel, kuna relvatehnikul on hoopis muud kiired logistika- ja administratiivülesanded täita (keegi ju peab). Kaadriallohvitseride pealekasvust ei taha mõeldagi.

Kaudtulerelvade osas arvatakse lähiajal teatavaid täiendavaid arenguid või hankeid, aga ei saa sellest praegu siin rääkida. Seda enam, et midagi pole päris kindlat.


Miinipildujatest ei hakkaks pikemalt jutustama. 120 mm on rootsi omad ja uuema aja asjad (saadi tükkis tehnika ja varustusega 2002-2003 või nii), vanad olid minuteada saadud Bulgaariast. 81 mm on juudi päritoluga ja kasutusel.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Lisaks rasketehnikale on jalaväe toetuseks väga hea kasutada ZU õhuturje kuulipildujaid. Pärast õhutõrje rakettide kätte saamist hakkab nende osa tähtsus vähenema õhutõrjes ja ZUd kukuvad tähtsuses alla poole.
Neid on meie vabariigis arvel kuskil kolme kohalise arvu ringis vähemalt.

Ühed loetuimad teemad siin rubriigis on "Tankid EKV-le", "Rootsi lennukid Eestile", "Suurtükivägi Tallinna kaitsel", värskelt "Ründehelikopterid EKV-le" jne.

Kõigis neis spekuleeritakse selle üle, milliseid relvasüsteeme peaks EKV kibekiiresti hankima, et oleks olemas üldse mingigi võimekus VF relvajõude pidurdada nende hüpoteetilisel sissetungil.

Kuna enamuses nendest foorumitest ei suudeta püsida teemas (Tankide all räägitakse lennukitest jne.) ja ühtegi relvasüsteemi ei saa käsitleda muust kontekstist eraldiseisvana, siis teen ettepaneku panna kirja oma ettekujutus sellest, milline võiks olla Eesti kaitsehangete prioriteetide järjekord koos põhjendusega

Teen siis enda poolt otsa lahti.

Mina paneksin lähiaja kaitsehanked järgmisesse järjekorda.
Põhimõtteliselt on tegu kolme blokiga varustusest, mille saab kokku võtta sõnadega:
1. Luure ja kommunikatsioon
2. Lennuvägi
3. Raskerelvastus

Täpsemalt siis selliselt:

1. Kõik mis puudutab SIGINT ja COMINT võimekuse saavutamist. St. igasugused raadioluure vahendid. Samuti segajaid. Tasub mõelda Eestisse mõne nato signaaliluure harukeskuse loomise peale. Hädavajalik vastase vägede liikumise jälgimiseks, kuna ründav vägi on sunnitud kasutama raadiosidet
2. Tulejuhtimisradarid suurtükiväele.. Selliseid radareid peaks olema vähemalt 3 tk. Midagi pidavat juba olemas olema, kuid ma ei tea, mis kvaliteedis ja kui palju. Fakt on see, et ilma radariteta on meie suurtükivägi liiga aeglane vastase pidevalt liikuvate positsioonide tabamiseks
3. Keskne tulejuhtimissüsteem suurtükiväele koos ballistikaarvutitega. Keskne tulejuhtimissüsteem peab tagama, et märklaudadest teada saamise hetkel (pole oluline, kuidas laekus info märklaua kohta - kas millimeeterradarilt või kohapealselt luurajalt) oleks suurtükivägi koheselt valmis selle pihta tuld avama. Millimeeterpaberi peal lasuarvutuste tegemine on tänapäeval mõttetus
4. Sõjaväe kommunikatsioonivahendite täiustamine. Vastase signaaliluure mõju nullimiseks viis Saddam muide suure osa baasidevahelisest kommunikatsioonist optilise kaabliga maa alla. Tasuks eeskuju võtta. Igatahes tuleb tagada, et raadioside oleks võimalikult pealtkuulamiskindel ja võimaluse korral vältida raadiosidet üldse.
5. Hävituslennukid koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Hävitajaid peaks olema vähemalt 8 tk. Kui rahakott kannatab, siis rohkem. Hävituslennukite vajadust ei pea vast väga põhjendama, küll aga tuleks neid hankida nii palju kui võimalik. Jooksva väljaõppe koha pealt (mis on kallim kui lennukite hankimine) tuleb üritada koostööd teha USA-ga, sest see on ainus Nato riik, kes selle koha pealt on võimeline kvaliteetset abi pakkuma. Hea oleks kui õnnestuks osa väljaõppe kuludest ajada Nato kraesse. Panin hävitajad alles viiendale kohale, sest pean tõepoolest kohtadel 1-4 asuvat kraami tähtsamaks. Eelkõige selle pärast, et see tõstab oluliselt kogu olemasoleva lahinguvarustuse tõhusust.
6. Top-attack viskelaenguga isesihtuvad vms. kaugtule tankitõrjerelvad. Gruusia praktika näitab, et varitsusest Milani või CG-ga tanki tabamine võib osutuda praktiliselt teostamatuks ja selle üritamine edukaks enesetapukatseks.
7. Suure laskeulatusega ja kiire positsioonivahetamise võimega iseliikuvad suurtükid à la Denel G6 või Archer vms. Selliseid liikuvsuurtükke oleks vaja vähemalt 8 tk. Selliste riistapuudega on võimalik anda tuld väljaspool VF liikuvsuurtükkide tuleulatust ning hoida liikuvaid kolonne tule all ilma, et positsioone oleks vaja suures ulatuses vahetada
8. Rannakaitseraketid (veokatele paigutatuna nagu Soomes). Vajalikud laeva uputamiseks piisava lõhkeainekoguse kohale viimiseks. Suurtükituli jääb laevade vastu ebatõhusaks.
9. MBT - tankidest ei saa üle ega ümber. Lõpuks on vajalik vastast ka mõnedelt positsioonidelt tagasi tõrjuma hakata. Ilma tankita on see väga keeruline.
10. Mõni odav MLRS. Grad sobiks väga hästi. võimalus on ilmselt olemas ka kohapeal Grad-i jaoks mürske tootma hakata.

Kui kogu see kraam on EKV-le muretsetud, jätaks relvahanked kõrvale ja keskenduks väljaõppele. Moodsast tehnikast pole mingit kasu kui seda kasutada ei osata, samas on see õppinud meeste käes ülimalt tõhus.

Selge on see, et EV kaitse-eelarve sellise kola kokku ostmist praegu välja ei kannata, kuid kuna ka Nato-poolse relvastushangete toetamise teema susiseb, siis võib uskuda, et teatud tingimustel õnnestub see kraam ka hankida. Iseasi, kas eelarve võimaldab kõige selle kraami tõhusat haldamist ja väljaõpet.

Meelega ei lisanud siia mitte midagi mereväele, sest:
1. Mereväe varustus on väga kallis
2. Suvaline sõjalaev on tänapäeva sõjaväljal väga lühikese elueaga
3. Eestil pole vaja kaitsta territoriaalmerd, vaid rannikut dessantide vastu
4. Laevastiku tõrjumiseks on kasulikum suurendada õhuväe võimekust

Kuidas paikneks selles nimekirjas:
- elementaarne keskmaa õhutõrje (väga julge oleks üritada ainult hävitajate ja kohatise lühimaa õhutõrjega)
- soomustatud jalaväemasinad skaalas Pasi-Unimog (jalaväge tuleb vedada, ja kaitsta ning MBT üksinda ei tee midagi)
- Kaugtule top-attack tankitõrjerelvad taanduvad ilmselt siis intelligentsele suurtüki ja miinipilduja moonale. Milani võib lugeda pigem lähimaa relvaks. Mis tähendab, et intelligentse moona võimelisi liikursuurtükke võiks mõned tublid korrad rohkem olla.
- väga vastiku maine annaks Eestile see kui meil paikneks teadmata asukohtades laiali mingi mitte liiga väike kogus mobiilse ÕT ja TT vahendeid a la Igla/Stinger või RPG-29/CG-?. Sisulist kasu jumal teab kui palju pole aga heidutust ja "mustadeks päevadeks" üksjagu.

Laevastiku kasutegur on tõesti tühine, kuid mere kaitseks tuleks siiski mõelda miinidele. Vene mereväest suures koguses maha jäänud KB-d on küll üleeilne päev, kuid siiski sunniksid vastast traalimisele ressursse kulutama.
Efektiivsemad ja raskesti avastatavad oleksid aga kaldalt aktiveeritavad põhjamiinid. Paigaldamiseks saab kasutada kasvõi kalatraalereid. Ooterežiimis laevaliiklust ei ohusta. Aktiveerituna võivad ootata "saaki" kuid. Kriisi lõppedes saab välja lülitada ja veest välja võtta.
Meremiinide arendamise osas on muuseas Soome üks maailma juhtivamaid riike.

loodan , et kohe head teemat tuksi ei keera, kuid viin kohe jutu rahale.
- punkt 2 -tulejuhtimisradarid - müüja Rootsi , radar ARTHUR, 3 tk. , ostja Tsehhi vabariik, hind 78m. USD . Ma ei ole päris kindel, kas need ei ole täpsemalt võttes mitte tulejuht.-radar, vaid counter-battery radar?

- punkt 5 - sellest tähtsam oleks vast ikka keskmaa ÕT-süsteem
- punkt 6 - kahjuks hinnad sellised, et tõenäoliselt arv jääb ikka üsna väikeseks. Näit. Bahrein ostis Javelin TT-rakette - 60 laskeseadet, 180 raketti = 42milj. USD.
- punkt 7 - Archerist ennustatakse maailma kalleima suurtüki aupärja võitjat. Tõsi küll, vist loevad arenduskulud ka sisse. Lihtsam oleks proovida tshehhide/slovakkide/poolakate käest neidsamu Dana-sid osta , neid on veel alles vastavalt 164 tshehhidel ja 111 Poolas(wiki). Uuest peast jäävad kardetavasti isegi veoautole ehitatud Caesar ja ATMOS meile liiga kalliks, lisaks pole neil meeskonnal kaitset. Kurat, isegi FH-70 tehingu hinnaks öeldakse netis ainult 7 miljonit EUR, neid peaks veel ju alles olema....
- punkt 9 - kui samal ajal , kui EKV ostis 800miljoni (umbes 80milj.USD)eest miinilaevu, ostis muu maailm tanke... Näiteks Taani - ostis 51 Leop.2A4 ja upgrade´s need Leo-2A5ks . Tehingu hind 51milj. USD. Soome ostis 124 Leo-2 A4 66miljoni USD eest. 3 miinitraalerit maksab rohkem , kui tankibrigaadi jagu tanke!
- punkt 10 - Grad´e on NATO liikmete reservides sadade kaupa, kuid on ka Tatra baasil ehitatud RM-70, mis igatepidi etem oleks. Kogused - Poola - 30, Slov. 87, Tshehhid 60 tk. (wiki) Lisaks on slovakid teinud ka upgrade´i millega saab sama masin kasutada nii vene 122mm. kui ka NATO 227mm. MLRS rakette.

Esmalt tahaks hurjutada teemaalgatajat termnoloogia ja asjatundlikkuse kohapealt. Kui juba sellistes teemades kompetentselt sõna võtta üritada, peaks ka selle tõestuseks terminid selgemad olema.

"Tulejuhtimisradareid" Eesti suutükivägi ilmselt lähikümnendil omama ei hakka. Neid on ka maailmas väga vähe kasutusel. On olemas suurtükiväe trajektoriradarid (nn patareivastane) ja veel mõned radarid, mille tööpõhimõtet ei hakka seletama.

Suurtükiväel ei ole "tulejuhtimissüsteeme". Suurtükiväes praeguseni tuld ei juhita (mingit sahinat kultiveeritakse mõningate rumalamate väejuhtide poolt, et teeme "nagu inglased" vms ja jalaväest tulejuhid ära). Suurtükivägi tegeleb laskeandmete arvutamisega.

Luurevahendite kohapealt ma arvan, et me ei peaks hetkel esmajärgus muretsema. Et lihtinimene kõike ei tea, ei ole kaugeltki märk tühjast kohast!

Kaudtulesüsteeme ei osteta mitte tükikaubana vaid üldjuhul pataljonide kaupa. Raketiheitjatele saaks ehk erandi teha. Archer on meile liiga kallis ja kasutu mölakas, mille tükihinna eest saab hulga muid vanemaid, kuid häid riistu.

Oma raketiheitjamoona me tänase seisuga lähema 10 a jooksul toota ei suuda - sellest peaks aru saama iga inimene, kes riigikaitsega lähemalt kokku on puutunud. Ja sinna pole mõtet ka eriti investeerida.

Ma usun, et igas eraldi teemas on asjad piisavalt läbi käsitletud ja info mingigi süstematiseerituse huvides võiks vastavates teemades ka jätkata, kui on üldse veel midagi asjalikku lisada.

Nagu ilmselt paljud inimesed on aru saanud, siis relvad ilma väeosadeta-allüksusteta ei sõdi. Seni, kuni meie SA armee koosneb naeruväärselt ühestainsast brigaadist, ei ole ka lisarelvi kusagilt tulemas, sest neile pole "kohta". Esmalt on vaja selgeks teha, millist SA / RA kaitseväge me üldse vajame? (maakeeles: mitu brigaadi ja muud üksust) Siis saab hakata tegelema struktuuriga kooskõlas vastava varustuse hankimisega. Ei käi asjad teistpidi. Kui näiteks suuremale seltskonnale süüa tegema hakkad, esmalt ikka mõtled, mitmele inimesele ja mida ning alles siis poodi vajalike (õiges koguses) produktide järele. Relvade ostmine käib samamoodi.
Riigikaitse on keerukas süsteem, mis koosneb doktriinidest-plaanidest, RA ja SA koosseisudest (personalist), relvastusest-varustusest ning lõpuks muidugi ettevalmistusest. Mõttetu on kirjutada siia lihtsalt miskeid suurtükkide ja granaadiheitjate vms numbreid. Numbreid tunneme kõik juba alg- ja põhikoolist. Räägiks esmalt süsteemi ülesehitusest RA/SA!

Lisaks tuleks arendustöö jagada algatuseks rahulikult 3 võrdväärsesse alapunkti:
1) Maaväe temaatika
2) Õhuväe temaatika
3) Mereväe temaatika

Alles pärast vaadata, mida kõige suurematest kuludest ettepoole tõsta.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Ei keera, kuna raha on asi, mille peale kõik need jupstükid omavahel konkureerivad.



Pigem sai siinkohal tunnistama, et ma võisin kasutada vale terminit. Pidasin silmas suurtüki- ja raketitule lähtekohta kindlaks tegevat radarit. ARTHUR-i hind wikis on antud 48 mil SEK. Midagi müüdi ilmselt tšehhidele veel. Ericsson on ka muidugi teada-tuntud seebitaja ja wiki hinnad võivad valletada, kuid ma ei usu, et nende asjade hinnaks tuleks 7-800 mil.



Kindlasti mitte. Selle üle võib lõputult vaidlema jäädagi, kuid lennuväel on juba taktikalisi kasutusvõimalusi rohkem kui keskmaa õhutõrjel. Tuleks keskmaa õhutõrje juurde tagasi siis kui tekib mingi teine laine varustuse hanget.



Ei pidanud silmas mitte top-attack rakette nagu Javelin, vaid justnimelt viskelaenguga relvi (mortiirilaengud nagu STRIX või 120mm suurtükilaengud nagu KSTAM või nagu 155mm suurtükilaengud nagu SMArt 155). Peale KSTAM-i pole ühelgi neist vaja suurtüki poolset infovahetust. Neid saab lasta suvalisest sobivast torust.



Liikursuurtüki üks põhilisi parameetreid on aeg, mis kulub positsioonile asumisest esimese lasuni ja viimasest lasust lahkumiseni. Muidugi ka hajuvus ja laskeulatus. Dana on moraalselt vananenud. Ise eelistaks seda G6-t aga ei tea selle hinda.



Justnimelt.



Sõltub hinnast Grad-i eelis ongi tema lihtsus ja odavus.

arater I - loomulikult tuleb soomusvägede loomine lahendada kompleksselt. MBT on lihtsalt kogu selle pildi tugisammas.

Vahemärkusena olgu öeldud et Giraffe radarid mida me koos Mistralidega saime on kasutatavad ka suurtükiväelaste abistamiseks

http://www.saabgroup.com/en/ProductsServices/products_az.htm?url=http%3A//products.saabgroup.com/PDBWebNew/Generic.aspx%3FEntrance%3DProduct%26ProductCategoryId%3D271%26ProductGroupId%3D293%26ProductId%3D1572

_________________
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!

Uute sõjaliste võimete ja relvaliikide üle mõtiskledes tuleks mõelda ka sellele, et lisaks nende arendamise/hankimise kuludele tuleb mõelda ka sellisele "pisiasjale" nagu täiendavad inimressurssid. St ei maksa kohe kokku krahmata tanke, laevavastaseid rakette, Grade, iseliikuvat suurtükiväge jne, näitamata samas, kust tulevad inimesed nende süsteemide käitamiseks. Iga uus relvasüsteem tähendab seda, et tuleb suurendada kaadrikaitseväelaste hulka ja aastas teenistusse võetavate ajateenijate arvu, kelledest koolitatakse reservväelasi, kes neid süsteeme sõja ajal kasutaksid (eeldusel muidugi, et nt liikursuurtükkide ostmisel ei võeta kasutusest maha järelveetavat suurtükiväge). Kui uute võimete arendamine tähendab ka suuremat RA kaitseväge, siis tuleb vastavalt sellele arvestada ka suurenevate kulutustega kaitseväe infrastruktuurile, st kasarmud, linnakud jne.

Samuti tuleks mõelda sellele, et uute võimete arendamisel muutub tavalise jalaväe osakaal väljaõpetatavate reservüksuste hulgast senisest veelgi väiksemaks (täna praktiliselt üks jalaväepataljon aastas). Seega pooldan ma hummeli lähenemist, öeldes, vaadata tuleb kaitseväge kui tervikut, unustamata samal ajal olemasolevaid rahalisi ja inimressursse.

Mis puudutab kaitseväe sidesüsteeme, siis teatavasti on praegu väljaarendamisel ühtne sidesüsteem jalaväebrigaadile (nn ESTTACS), mis võtab aega mitu aastat ja lähen maksumaksjale maksma vist paarsada miljonit.

Natukene off-topicut mereväe 800 miljonit maksnud "plastmasskünade teemal".

Eesti mereväge hakati 1990. aastatel peamiselt kingitusena saadud aluste abil arendama ühe suhteliselt kitsa ja selge suunaga - miinide tõrje traalimise ning tuukrite ja allveerobotitega "jahtimise" abil. Kui 2003. aastal kaitseministeeriumis ja kaitseväes hakati välja töötama kaitseväe arengukava kuni 2010. aastani, otsustati üheselt, merevägi jätkab "samal lainel" - miinitõrje oli asi, millega merevägi oli juba kümmekond aastat tegelenud ning olemasolevat võimet edukalt edasi arendada on alati lihtsam ja odavam, kui täiesti uusi võimeid arendada (nt miinide veeskamine, raketikaatrid). Lisaks sellele arvestati sellega, et Eestil NATO peatse liikmesriigina pole võimalik ega mõtekas mereväes kui suht keerulises väeliigis hakata arendama uusi ja kalleid võimeid, mis olemas teistes liikmesriikides. Seetõttu otsustati jätkata miinitõrjega.

Miinitõrjeks on vaja instrumente- Antud juhul olid nendeks uued, järgmise põlvkonna miinijahtijad, mis vahetaksid välja amortiseeruvad Lindau-klassi alused (ning ajast ja arust miinitraalerid). Hange maksis küll 800 miljonit (maksmine toimub mitme aasta jooksul), kuid sellegva ei kaasnenud suuri kulutusi mereväe personalile või infrastuktuurile, lisaks nendele, mis niikuinii oleks tehtud. Hange toimus mereväe "tellimuse" järgi, samuti olid selle hanke poolt ka kogu kaitseväe tollane juhtkond, mistõttu ei lähe läbi müüt sellest, kuidas "kamina lapsametnikud surusid kaitseväele kasutud künad kaela". Kui Leo Kunnas kui kaitseväe hierarhias tollal kolmas mees leiab, et tegu oli kohutava veaga, siis oleks tal olnud viisakas tollal reservi minna ja seda enne otsuse tegemist kõigile kuulutada, mitte neli aastat hiljem tagantjärele targutada.

Kui inimesed, kes mereväest tegelikult midagi ei jaga, väidavad, et nende aluste sõjaline väärtus on null, siis mina ei saa aru, kuidas saab nende väärtus olla nullilähedane, kui osaletakse miinitõrjeoperatsioonides nii Eesti vetes kui ka rahvusvahelistel missioonidel? Samuti on miinijahtimine ilmselgelt oluline ja vajalik ülesanne olukorras, kus Eestisse hakkavad saabuma liitlaste abijõud.

Kokkuvõttes julgen mina väita, et teatud mõttes on merevägi on vaatamata oma väiksusele täna meie kolmest väeliigist üks paremini arenenuid. Mereväel on selge ja üheselt mõistetav eesmärk ja võimekus, suhteliselt moodne varustus, struktuur, mis on suht muutumatu nii sõja- kui rahu olukorras. Mereväe alused teevad iga-aastaselt miinitõrjet Eesti vetes ja osalevad regulaarselt välisoperatsioonidel. Ajateenijaid suudetakse efektiivselt integreerida kaadrikaitseväelastega ning nad võtavad tihti osa ka välismissioonidest, samuti leitakse mereväes ajateenijatele ka keerulisemaid erialasid kui lihtsalt "teki küürimine ja ankru teritamine" - heaks näiteks on ajateenijatest laevatuukrid.