Kapten Trumm kirjutas:
A4 kirjutas:
Mulle endiselt jääb täiesti arusaamatuks, milles konkreetselt ikka see riigihangete seadus, EL-i direktiivid ja jobud juristid süüdi on? Või milline näeks siis välja selline toimiv alternatiiv, mis võimaldaks ilma keeruka hankeprotsessita välja valida parim toode parima hinnaga niimoodi, et asi ka näeks välja aus ja korruptsiooniriskid oleksid maandatud sama hästi, kui tänase süsteemi juures?
Mina olen endale selgeks saanud, et "uue ja huvitava" RHS-ga läksid paljud asjad, mis vanas seaduses andis panna erandi alla ning pidada läbirääkimisi sellega, kellega vajalikuks pidasid, siis uues tuleb praktiliselt iga uue asja tellimisel teha registri kaudu hange.
Ma oleks ettevaatlik uue RHS-iga eduraporteerimise teemal, ka juristid ütlevad, et jama on kokku käkerdatud. Kui ma osasid autoreid ühel seminaril nägin, siis sain aru küll, et protsessi ei ajanud tagant mitte praktiline elu, vaid järjekordne Brüsseli lolluse pime ja nõutavast ägedam järgimine valdavalt naisjuristide poolt, kellel pole selle hanketegevusega suuremat kokkupuudet ja kelle jaoks on riigihange eesmärk omaette. Tegelikult on see vahend.
Ma selles väga ei kahtlegi, et seadused muutuvad aina keerukamateks ja et juristidel – kui neile liiga vabad käed jätta – on võimelised ka väga lihtsaid asju üle-reguleerima. Küll aga ei toimunud uue riigihangete seadusega vähemalt kaitsevaldkonna hangetes midagi sellist, mis varasemaga võrreldes oleks hangete läbiviimise kardinaalselt keerulisemaks muutnud. Vanas seaduses kaitsehangetele ettenähtud põhimõttelised erandid – võimalus otse teiselt riigilt ilma igasuguse hanketa asju osta, võimalus luurevaldkonna vidinate puhul riigisaladuse loori all küsida otse pakkumist üheltainsalt tootjalt – on säilinud ka uues seaduses. See üldine põhimõte, et otse tootjalt tehasuute asjade hankimisel tuleb ikkagi teha avatud, avalik, mitme pakkujaga hange, oli minu teada ka eelmises seaduses. Ja oli selliste menetlustega probleeme, tühistamisi ja läbikukkumisi ka vana seaduse aegadel – lihtsalt kuna toona tegemist oli suhteliselt kolmandajärguliste hangetega, siis ei pandud seda eriti tähele. Suurem osa „suuri hankeid“ olid riigilt-riigile second-hand. Ainukene suurem uue kraami hange oli minu mäletamist mööda miljardikroonine lähimaa-ÕT süsteemi hange, mis muide, samuti venis, sest vaidlustati konkurendi poolt (ebaedukalt) vist isegi rahvusvahelises arbitraažis, mitte meie koduses vaidlustuskomisjonis.
Kui täna on nõue, et iga uue asja ostmiseks tuleb teha registri kaudu avalik hange, siis ma endiselt põhimõtteliselt ei saa aru, mis selles halba on? Võtame sellesama käsitulirelvade hanke näitel – kui vanade reeglite järgi oleks selle justkui saanud läbi viia suunatud pakkumiste küsimise ja läbirääkimistega, siis kas üldse oleks taibatud minna midagi küsima sellelt vähetuntud LMT-lt, kes täna on pakkunud lähteülesandele vastava toote selgelt kõige soodsama hinnaga? Või oleks suht ruttu jõutud otsaga välja sellesama Sig Saueri juurde, kes sellisel juhul oleks olnud ka tunduvalt tugevamas positsioonis hinna dikteerimisel? Kas sellise süsteemi puhul „endistest asekantsleritest“ ja „endistest kaitseväe juhatajatest“ tulenev risk leeveneb, või hoopis võimendub? Ja lisaks – see loomulikult ei ole Kaitseväe jaoks niivõrd oluline – aga EL-i ühtne hankedirektiiv tähendab muuhulgas seda, et ka meie enda (kaitse)ettevõtetel on varasemast parasemad võimalused teiste EL-i riikide hangetel osalemiseks, kus seni (ja muidugi ka edaspidi) on ajalooliselt olnud väga palju protektsionismi.
Mis seda konkreetset tüüpi gaasikolvi-nõuet puudutab, siis sellele nõudele vastavaid relvi jäi lõpuks sõelale kolm erinevat. Mis puudutab relva sobivust ja vastavust mingite üksikute Scoutsi või EOVJ-i võitlejate soovidele ja eelistustele, siis kõige rohkem punkte andis sellel hankel ju hind, mitte see, kui äge, uhke, või subjektiivselt parim üks või teine püss on.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
(täitsa olemas muideks)
